häirib sageli Linnéa nurgelisus ja ründav loomus, ent samas ta imetleb teda. Ta on inimene, keda Minoo tahaks endale sõbraks. Kuid nende elud on nii erinevad. Nende vestlused on alati kergelt hakitud, mõlemalt poolt on tunda valvsust.
„Kas sa arvad, et see on võimalik?” küsib Linnéa järsku. „Surnutega ühendust võtta?”
„Ma loodan küll. Ma mõtlen, et Matilda üritab ju ilmselgelt meiega ühendust saada.”
„Aga kui on tegemist kellegagi, kes ei proovi kontakti saada?”
Linnéa ütleb seda kiiresti, otsekui püüaks oma tundeid varjata. Minoo taipab, et tal mõlgub Elias meeles. Ja võib-olla ka ema? Minoo mõtleb, kas Linnéa üldse mäletabki oma ema. Kui vana ta oli, kui ema suri?
„Ma ei tea,” ütleb Minoo ettevaatlikult. „Ehk saad raamatu käest küsida?”
Linnéa ei vasta.
Nad on peaaegu Kivimurrus kohal. Minoo ei ole pärast kooli lõppu pargis käinud. Ent kõik on samasugune. Katkine piirdeaed. Plankudega kinni löödud piletikiosk. Metsikuks kasvanud hekid. Ümmargune tantsulava ja selle teravatipuline katus, mis puude vahel ülespoole küünitab.
Kui nad läbi sissepääsu kõnnivad, muutub tunne, et kõik on samamoodi, üha tugevamaks. Peaaegu liiga samamoodi. Nagu oleks suletud linnapark mingil lagunemisastmel külmutatud. Nagu hoiaks see koht hinge kinni.
Tantsuplatsil seisab direktor.
Adriana Lopezil on seljas kitsas seelik, mis lõppeb otse põlvede kohal, ja elevandiluuvärvi siidpluus, tavapäraselt kurguni kinni nööbitud. Rinnal on higilaik. Minoo ei saa aru, miks ta ei võiks paari nööpi lahti teha. Tal ei ole enam midagi varjata. Nad on tema armilist nahka juba näinud.
Adriana rongast familiaris kraaksub valjusti tantsulava katusel ning Adriana tõstab pilgu ja lehvitab neile. Tema kehakeel on veelgi kangem ja selg veel pisut sirgem kui tavaliselt.
Minoo ja Linnéa lähevad üles tantsulavale ja teised liituvad nendega ükshaaval.
Kusagile siia mattis ta siis Matilda, mõtleb Minoo ja laseb pilgul üle pargi libiseda.
Ta tahaks, et oleks taibanud Nicolause käest küsida, kus täpselt Matilda haud asub, et nad saaksid selle koha ainult neile teada oleval moel ära tähistada. Teda austada.
„Tere tulemast, tüdrukud,” ütleb direktor, kui kõik on koos.
Tema naeratus on pisut pingutatud.
Minoo vahetab Linnéaga kärme pilgu. Nad on sama asja täheldanud. Adriana on närvis.
„Ma pean teile midagi rääkima,” ütleb ta, ent vakatab, kui läheneb automootori mürin ja väljas tee peal nagiseb raskete rehvide all kruus.
Tumeroheline auto peatub täpselt värava ees.
Mootor seiskub järsult ja juht, pikk ülikonnas mees, astub välja. Avaneb ka kõrvaluks ning välja astub Viktor, lööb ukse pauguga kinni.
Kivimurru park on engelsforslaste mälestustest kustutatud. Keegi ei satu enam siia. Kellelgi ei ole isegi meeles, et see on olemas olnud.
Ent nüüd astub siia üks võõras, Viktor tihedalt kannul.
Minoo vaatab direktorile otsa. Tema nägu on maskiks tardunud. Ta on muutunud selleks Adriana Lopeziks, kellega Minoo kohtus aasta tagasi. Siis ei oleks Minoo osanud ette kujutada, et tal üleüldse on mingid tunded.
Adriana vaatab Viktorit ja tundmatut meest, kes tulevad üles lavale.
Võõras on umbes neljakümneaastane, pakub Minoo. Kas see on Viktori isa? Sellisel juhul oleks see tõeline geneetiline ime. Mees on tumedajuukseline, pruunisilmne ja oliivikarva nahaga. Hoopis erinev tuhkblondist sinisilmsest kahvatust Viktorist.
Ja siiski näib, nagu kuuluksid nad kokku.
Minoo püüab Viktori pilku, aga poiss ei tee teda märkama.
„Tüdrukud,” ütleb Adriana valjusti. „Need on Alexander ja Viktor Ehrenskiöld. Nad on Nõukogu saadikud.”
Ta astub kõrvale. Minoo näeb, kuidas Anna-Karin näost roheliseks tõmbub. Tundub, nagu hakkaks ta minestama või oksele. Või mõlemat korraga.
Nõukogu. Need, kelle reeglite vastu Anna-Karin terve sügissemestri eksis, kuigi teda hoiatati.
Need, kes kõrvetasid tulemärgi direktori nahale, kui ta nendele ei allunud. Need, kes lasid eelmise Väljavalitu tuleriidal ära põletada.
Minoo võtab Anna-Karinil käest kinni. Too võpatab puudutusest, kuid pigistab seejärel tugevasti vastu.
Alexander laseb pilgul üle nende nägude libiseda. Peatab selle Anna-Karinil.
„Anna-Karin Nieminen?” küsib Alexander Ehrenskiöld.
Anna-Karin ei suuda vastata. Ta oleks nagu ära unustanud, kuidas rääkimine käib. Selle asemel noogutab ta tummalt.
„Sind antakse kuritegude eest kohtu alla. Alates nüüdsest hetkest ei tohi sa Engelsforsist lahkuda ja sa pead olema ülekuulamisteks kättesaadav. Kõige meelsamini võtaksime su vahi alla, kuid Adriana veenis meid, et sa oled koostööaldis.”
Ta pöörab pilgu Anna-Karinilt ja too saab vähemalt võimaluse uuesti hingata.
„Teie võlukunstitunnid on peatatud, kuni kohus on otsuse teinud. Ka teie, teised, peate olema ülekuulamiste jaoks kättesaadavad. Mina olen süüdistaja, Viktor on minu assistent…”
„Vabandust,” katkestab teda Vanessa, ilma et tema hääles oleks jälgegi vabandamisest. „Aga see on ju täiesti haige juba. Kui keegi üritas meid tappa, ei võtnud te absoluutselt mitte midagi ette. Aga nüüd ilmute siia selleks, et Anna-Karini üle kohut mõista?”
Anna-Karin proovib Vanessa sõnade sisuni jõuda. Proovib endale pähe taguda, et ta ei ole üksi, täpselt nagu Minoo oli öelnud. Ta pigistab Minoo kätt pisut kõvemini, kuigi tema pihk on kindlasti higine.
Alexander saadab Vanessale põlgliku pilgu.
„Kes tema on?” küsib ta Viktorilt.
„Vanessa Dahl,” vastab Viktor jalamaid.
„„Tema” võib ise enda eest vastata,” turtsatab Vanessa.
„Me tulime siia, et teid aidata,” ütleb Alexander. „Te olete meie jaoks ülimalt olulised. Kogu maailma jaoks.”
Ta ei mõtle ühtki sõna tõsiselt, mõistab Anna-Karin. Vastupidi. Tema hääles on varjund, mida ta ei üritagi peita.
„Aga see kohus on hädavajalik, kuna maagiliste seaduste vastu on toime pandud jämedaid rikkumisi,” jätkab Alexander.
„Mis kuritegudes Anna-Karinit õieti süüdistatakse?” küsib Minoo.
Alexander pöörab pilgu temale.
„Minoo Falk Karimi,” ütleb Viktor ette.
„Ahaa,” teeb Alexander ja tema tumepruunides silmades vilksatab
