style="font-size:15px;"> Minoo loeb, ja kui ta on lõpetanud, keerab ta paberi ringi, otsekui ootaks järge.
„Ta ei saa ju niimoodi lihtsalt ära minna…” ütleb Anna-Karin ja tunneb, kuidas kõri kokku nööritakse.
Minoo heidab talle tähendusrikka pilgu ja Anna-Karin taipab, et jah, saab küll. Just läkski.
Ta läheb elutuppa. Vaatab hõbedast risti seinal.
„Ma võin Idale helistada,” pakub Minoo ja seisab tema kõrvale. „Paluda tal Nicolaust pendliga otsida.”
„Ei,” vastab Anna-Karin. „Pole mõtet. Küllap on ta juba linnast lahkunud. Ja ta ju ei taha, et me ta üles leiaksime.”
„Kas sa usud seda, mida ta kirjutab?” uurib Minoo. „Kas ta tõesti lahkus meie huvides?”
„Kas sina usud?” küsib Anna-Karin.
Nad vaatavad teineteisele otsa.
„Jah,” ütleb Minoo. „Mina usun teda.”
Saabumas on rasked ajad.
Anna-Karin vaatab suurt musta vihmavarju, mis on korteriukse kõrval nurgas. Vihmavarju, mida Nicolaus hoidis nende mõlema kohal eelmisel sügisel, vaid mõni tund pärast Rebecka surma. Anna-Karinil on meeles vihmapiiskade krabin vastu varju. Ta tundis, et Nicolaus kaitseb teda.
Nüüd on Nicolaus kadunud. Väljavalitud on omapäi jäetud.
Noorte psühholoogiakliiniku ooteruum kisendab igast poorist, et tegemist on riigiasutusega. Me näeme sind! Me valvame igat su sammu!
Mõnikord kahtleb Linnéa, kas ta sellest ooteruumist üldse kunagi pääseb. Ta ei jaksa kuulata, kuidas teised kurdavad, et nende ema ja isa on nagu vangivalvurid. Vähemalt ei pea nad oma eraelu kord nädalas pahupidi pöörama ja tõestama, et nad ei tarbi narkootikume ega ole murdumise äärel. Ja kui nad reeglite vastu eksivad, saavad nad… mida? Emalt ja isalt sõimata? Kui Linnéa halvasti käitub, võetakse talt ära korter ja tema niigi vähene vabadus.
Täna oleks sotsiaali-Diana pidanud tegelikult tulema niinimetatud „kodukülastusele”. Nagu oleks tegemist mingi mõnusa kohvijoomise, mitte kontrolliga. Ent ta oli toidumürgituse saanud ja külastuse viimasel hetkel tühistanud.
Linnéal poleks midagi selle vastu, kui ka Jakobit ei oleks täna.
Tema vajadus Vanessast rääkida on nii tungiv, et ta ei tea, kas ta suudab seda tagasi hoida. Aga ta ei taha Vanessast Jakobile rääkida, täpselt nagu ta ei taha temaga liiga palju Eliasest rääkida. Pigem jahuda veel tuhat korda isast ja lapsepõlvest ja surnud emast.
Vanessa ja Elias on tema aarded, ainus ehedus, mis talle on jäänud, kuigi ka nemad on haavad, mis pakitsevad ja teevad haiget.
Ühe kabineti uks avaneb ja Jakob astub välja.
„Tere, Linnéa.”
Ta sirutab käe ja Linnéa võtab selle vastu.
Tüdrukusse hoovav kurbus on nii värske, et talle tundub, nagu põrkaks ta tagasi Eliase surma järgsesse aega. Kuid see ei ole tema kurbus. See on Jakobi oma.
… ma ei jaksa seda vastuvõttu teha, ma oleksin pidanud ära jätma…
Linnéa tõmbab käe taas tagasi, aga Jakobi tunded ja mõtted kajavad temas endiselt vastu.
Ta järgneb Jakobile kabinetti ja võtab toolil istet. Proovib mitte välja näidata, kui vapustatud ta on.
„Kuidas esimene koolinädal läks?” küsib Jakob.
„Suurepäraselt.”
Jakob ei paista irooniat märkavat. Ta noogutab üksnes.
„Kas paanikahäiret ei ole olnud?”
„Ei, tükk aega juba mitte.”
Jakob ei vasta ja Linnéa kobab ettevaatlikult tema mõtetes, et aru saada, kas ta Jakobi arvates valetab.
… ma ei saa hakkama… mis kuradi moodi ma saan neid noori aidata, ma oleksin pidanud haiguslehe võtma…
Linnéa silmitseb mehe nägu. See on päevituse all kahvatu. Ta märkab punaseid silmaääri. Kuidas ta nopib lühikeste pükste serva küljest niidiotsa.
… miks ma ei taibanud, kuivõrd see mind mõjutab, ma olen ju psühholoog… ta on surnud… ta on päriselt surnud…
„Kuidas sina ennast tunned?” küsib Linnéa.
„Kenasti. Natuke väsinud olen ainult.”
Jakob näeb välja nagu teolt tabatud, ja Linnéa ei pea tema järgmist mõtet otsimagi, see tuleb ise tema juurde:
… kuradi kurat, ta näeb mind läbi just nagu kõikides nendes õudusunenägudes, kui nad teavad täpselt, mida ma mõtlen…
„Miks sa tahad teada, kuidas ma ennast tunnen?” küsib ta, hääles ründav alatoon, millest ta ei pruugi ise teadlikki olla.
„Kas ma ei tohi siis küsida, kuidas sina ennast tunned?”
Jakob köhatab. Selgelt on näha, et ta proovib taas oma psühholoogirolli kehastuda.
„Ei, muidugi tohid,” ütleb ta ja tema pilk eksleb. „Tähendab… Tundub, nagu oleks sul midagi mõttes. Kas sa soovid sellest rääkida?”
Linnéa ei suuda enam iseenese mõtteid kuulda.
Jakobi mõtted on vallutanud kogu tema pea.
Tema kolleeg on surnud, seesama kolleeg, kellega tal oli aasta tagasi suhe, ja nüüd kahetseb ta kõike seda, mis ütlemata jäi, kõike seda, mida ta iialgi ei teinud, talle meenuvad kõik hetked, mis nad koos veetsid. Hetked, mida Linnéa ei soovi mingil tingimusel näha.
Nii palju toimub kõikide inimeste elus pealispinna all. Linnéa polnud selle ulatust mõistnud, enne kui ta avastas endas võime mõtteid lugeda. Ta tunneb end märksa vähem imelikuna pärast seda, kui sai voli tutvuda teiste valu ja hämarate saladustega. Ent just praegu sooviks ta sellest võimest tõepoolest vabaneda.
Ta ütleb, et tal on lihtsalt üldine tulevikuängistus, ja räägib harjumuslikult edasi. Jakob ei kuulagi peaaegu. Ent Linnéal õnnestub ülejäänud vestluse ajaks mehe mõtted oma peast välja tõrjuda.
On reede viimane tund ja Minool on palavas klassis raske keskenduda. Ta ei ole ainus. Teised õpilased kössitavad laudade kohal, näod läikimas, sosistavad ja eiravad Ylva katseid juhtida nende tähelepanu geomeetria rõõmudele. Õhk on ebameeldivatest lõhnadest paks. Higi, niiske kangas ning Minoo ees istuva Hanna A liiga suur kogus parfüümi soojal nahal.
Hanna A nõjatub toolil tahapoole ja Minoo hoiab hinge kinni ning teeb sedasama.
Ta mõtleb Hanna karjumisele keemiaklassis. Viktorit pole pärast kolmapäeva, kui see juhtus, koolis näha olnud. Minoo ei suuda meelest pühkida poisi naeratust, kui Kevinile hapet peale läks. Kes küll niisuguse asja üle naerab?
Ylva joonistab tahvlile kolmnurga
