nagu Viktor on juba loodusseaduste vastane. Ta ei kuulu siia. Nagu oleks keegi Engelsforsi kuusemetsa eksootilise orhidee istutanud. Minoo heidab pilgu Erikule, Robinile ja Kevinile, kes mörisevad isekeskis pisut eemal, ning mõtiskleb, kaua see orhidee küll vastu peab.
Ta vaatab uuesti Viktorit. Tema üllatuseks poiss naeratab ja longib tema juurde.
„Ma tahtsin vabandust paluda,” ütleb Viktor. „Ma olin mõne päeva eest sinu ja sinu sõbra vastu pehmelt öeldes ülbe. Võiksin oma käitumist põhjendada sellega, et ilmusite välja keerulisel hetkel, aga… Minu meelest on targem, kui ma üldse mingit põhjendust ei too. Lihtsalt palun vabandust.”
Minoo ei tea, mida vastata. Ta suudab mõelda ainuüksi sellele, et loodetavasti ei näinud poiss tema jalgu. Kui vähegi veab, püüavad tema pilku uued vistrikud Minoo otsaesisel.
„Pole midagi,” vastab ta.
„Ma ei taha sinu kodulinna kohta halvasti öelda. Engelsfors on kindlasti väga meeldiv. Aga see otsus tuli väga kähku, see Stockholmist ärakolimine, ja ma olin vist just taibanud, milline…”
Viktor näis otsivat õiget sõna.
„… elumuutus see minu jaoks on.”
„Saan aru. Tähendab, sa pidid ju kõik sõbrad maha jätma. Ja no Stockholm siin tõesti ei ole. Mitte et mulle Stockholm ei meeldiks, vastupidi,” ütleb Minoo ja märkab, kuidas tema kalduvus laterdada nagu poolearuline tasapisi pead tõstab. „Ma olen alati tahtnud Stockholmis elada. Mul on seal sugulasi. Küllap see oleks minu jaoks ka elumuutus, loomulikult, kuigi hea muutus, kui sa aru saad, mida ma mõtlen.”
Minoo ei tea, kuhu silmi peita. Tema pilk langeb raamatule, mis Viktoril kaenlas on. See on kulunud pehmete kaantega väljaanne ühest tema lemmikraamatust, „Salajane ajalugu”, kuigi inglise keeles.
„Meeldib see sulle?” küsib ta.
„Ei meeldi. Ma armastan seda.”
Kunagi ammu kujutas Minoo endale ette, et hea raamatumaitsega inimene on automaatselt ka hea inimene. Selle illusiooni purustas Max, kes hoolimata oma hea valikuga raamaturiiulist kujutas endast deemonite psühhopaatilist soosikut. Aga ikkagi meeldib talle Viktor nüüd natuke rohkem.
„Mina ka,” ütleb ta. „Aga ma pole seda kunagi inglise keeles lugenud.”
„Ma loen raamatuid ainult originaalkeeles,” teatab Viktor, ja korraks näeb ta välja sama üleolev nagu mõisa juures. „Muidu läheb nii palju kaotsi. Tõlge on ainult tõke sinu ja selle vahel, mida kirjanik tahab öelda.”
„Ah soo…” ütleb Minoo. „Nii et… sa loed palju?”
Viktor võtab just vastamiseks hoogu, kui miski lendab läbi õhu talle vastu selga. Keemiaõpik.
Viktor ei pööra ringi. Selle asemel kallutab ta end Minoole veelgi lähemale.
„See oli üks neist kolmest neandertallasest, eks?” küsib ta.
Minoo noogutab ja vaatab neid. Kevin seisab ja naerab omaette. Robin ja Erik ei paista kuigi huvitatud olevat.
„Tere tulemast Engelsforsi,” lausub Minoo Viktorile.
Poiss ohkab. Siis võtab ta raamatu üles, teeb lahti ja loeb Kevini nime.
„Pede!” pahvatab Kevin.
Viktor paneb raamatu kinni ja pöörab ringi.
„Kas sa tahtsid midagi, Kevin?” küsib ta naeratades.
Hannad itsitavad. Viktor läheb Kevini juurde ja ulatab talle raamatu.
„Sa tead ju, et me oleme juba teist aastat gümnaasiumis,” ütleb ta. „See raamatute loopimise asi…”
„Kuradi stockholmlane, ära tule siin hüppama midagi,” turtsub Kevin ja pöördub toetuse otsimiseks Eriku ja Robini poole.
Kuid nood kõnnivad juba mööda koridori edasi. Kevin näib äkitselt ebakindel. Minool on temast peaaegu kahju. Erik ja Robin on alati olnud selle kolmiku aju. Kevin on ainult nüri tööriist nende käsutuses. Kui ta ei oleks üks nende seast, oleks ta tõenäoliselt üks nende ohvritest.
Kevin vaatab Minoole otsa.
„Mis asja sina vahid, kuradi eit?”
Minoo kaastunne hajub hetkega. Viktor vaatab Kevinit põlastavalt.
„Said pahaseks, et ma su pruuti solvasin või?” küsib Kevin.
„Kas ma olen pede või Minoo on mu pruut? Kumb variant siis jääb?”
Kevin tõmbab keelega üle esihammaste, õngitseb tubakatörtsu välja ja sülitab. Pruun läga jätab Viktori heledale püksisäärele tumeda triibu.
Viktor käänab pea viltu ja vaatab Kevinit. Just samal hetkel tuleb keemiaõpetaja Inez kiirel sammul, keerab klassiukse lahti ja laseb kõik sisse.
Inez on üks Engelsforsi gümnaasiumi paremaid õpetajaid. Ta on pisikest kasvu, kuid mitte keegi ei ülbitse temaga. Nüüd hakkab ta kohemaid laiali jagama paljundatud lehti ees ootava laborikatse juhistega.
„Täna töötame happega, nii et ärge unustage hape-vette-reeglit,” ütleb ta. „Hape vette – valage alati hape vette, mitte kunagi vastupidi!”
Kõik tõmbavad laborikitlid selga ja panevad kaitseprillid ette ning otsivad vajalikud asjad välja. Minoo satub Anna-Karini ja Levaniga samasse rühma.
Minoo võtab parajasti happeanuma kätte, kui klassiruum täitub kisaga.
Terve klass pöördub vaatama.
Hanna A ja Hanna H on hüsteerias, aga nende laborigrupi kolmas liige karjub kõige rohkem. Kevin.
„See pritsis!” karjub Hanna A. „Talle lendas hapet peale!”
„Mis kuradi reegel!” karjub Kevin. „Ma tegin ju kõik õigesti!”
„Tegi jah!” karjub Hanna. „Mina ka vaatasin!”
Hanna H ei ütle sõnagi. Ta lihtsalt ulub.
Inez tormab lähemale, haarab Kevini laborikitlist kinni ja tirib ta duši alla. Ta tõmbab käepidemest, nii et Kevin saab sekundiga läbimärjaks.
Minoo laseb pilgul üle klassis valitseva kaose libiseda. Kõik näivad kohkunud.
Ei. Peaaegu kõik. Viktor seisab klassi tagumises otsas ja jätkab oma katset niisama rahulikult, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Muie tikub aga vägisi huulile.
„Jumal küll, vaene Kevin,” ütleb Felicia ja paneb oma kandiku Ida oma vastu, Robini kõrvale. „Nii kohutavalt õudne!”
Ida ajab mõned maisiterad kahvli otsa. Kõik, mida Felicia täna teeb või ütleb, ajab teda närvi. Felicia on määrinud näkku nii lauvärvi kui silmapliiatsit ja lisaks on tal seljas hilp, mida ta nimetab „ilusärgiks”.
„Nii hull see asi nüüd ka ei olnud. See läks ju ainult käe peale,” ütleb Erik.
Ta silitab laua all
