on kinni!”
Äkki tunneb Ida oma jalgade vastas midagi pehmet. Ta ei suuda karjatust tagasi hoida. See kajab üle kogu surnuaia. Ta trambib meeleheitlikult jalgu ja vaatab maha. Kassi roheline silm vaatab talle vastu. Kass muigab. Kassid ei tohiks osata muiata, aga Ida on täiesti veendunud, et see paganama elukas muigab.
„Millega sa tegeled?” küsib Vanessa ja viskab kangi hauast välja, enne kui ise järele ronib.
Ida tunneb, kuidas raev ta endasse haarab. Kõige meelsamini annaks ta sellele ilgele Kassile jalaga, aga hoolimata sellest, et ta on tokerdanud ja inetu, on ta ikkagi loom.
Anna-Karin võtab Kassi sülle. Ta silitab sõrmedega üle looma paljaste laikudega näruse kasuka. Ida ei suuda seda isegi pealt vaadata.
„Mida sina siin teed?” kudrutab Anna-Karin.
Siis ta vakatab.
Ta on midagi märganud. Ida pöörab ringi ja tunneb otsekohe tohutut kergendust.
Nicolaus.
Tema lõpetab selle jandi kindlasti ära.
Kass hakkab end süles kruttima ja Anna-Karin laseb ta kohe maha. Loom lipsab hauakivi taha ja Anna-Karin tahaks väga ka ennast ära peita.
Nicolaus kõnnib üle surnuaia lähemale. Linnéa jookseb tema kannul.
Keegi ei ütle midagi. Polegi midagi öelda. Nad on Nicolaust alt vedanud. Talle valetanud. Nicolausele, kes pole neid kunagi petnud.
Mees peatub haigutava augu serval. Seisab tardunult ja vahib üksisilmi selle põhja.
„Anna andeks,” ütleb Anna-Karin.
„Meil ei olnud valikut,” lisab Linnéa hingeldades.
Nicolaus vaatab üles ja kohtab Anna-Karini pilku. Ta ei paista pahane, pigem alistunud.
„Ma ei saa teile etteheiteid teha,” ütleb ta. „Ja ma poleks pidanud proovima teid takistada. Lõin araks. Aga mitte ilma põhjuseta. Ma ei tea, mis kirstus on, aga seal on miski, mis mind südamepõhjani hirmutab.” Ta ohkab sügavalt. „Aga mis iganes see on, olen ma arvatavasti tahtnud seda leida. Ma ei saa pead liiva alla peita.”
Kass sekkub pika näugumisega. Loom piilub hauakivi tagant välja ja jalutab Nicolause juurde, istub otse hauaservale ja vaatab mehele otsa. Saba võngub edasi-tagasi. Nicolaus langeb põlvili.
Tundub, nagu muutuks vaikus nende ümber tihkemaks. Nicolaus sirutab käe välja ja Kass hõõrub oma pead selle vastu. Anna-Karin näeb peaaegu neid ühendavat maagilist sidet.
„Ei,” pomiseb Nicolaus ja tõstab käe kaela juurde, otsekui oleks tal äkki raske hingata. „Ei, ei, ma ei saa…”
Kass näub uuesti ja Nicolause silmist hakkavad pisarad voolama.
„Ei,” sosistab ta. „Ma ei saa…”
„Mis toimub?” küsib Ida kärsitult.
Nicolaus vaatab üles ja tema pilk eksleb, nagu oleks tal häbi.
„Te peate siit ära minema. Palun. Ma väga palun.”
Anna-Karin tõmbub üleni külmaks. Ta ei taha minna. Ta tahab minema joosta. Miski ei klapi.
„Me ei lähe mitte kusagile,” ütleb Linnéa.
Kass nühib end Nicolause põlvede vastu ja hakkab pehmelt nurruma.
Nicolaus paneb silmad kinni ja langetab pea. Siis tõstab ta Kassi üles ja hoiab teda süles, nagu oleks tegu imikuga. Kass nurrub veel valjemini.
„Anna andeks, anna andeks, anna andeks,” sosistab Nicolaus üha uuesti, suu tihedasti Kassi kõrva vastu surutud.
Ta paneb käe Kassi silmadele.
Kass näub piinatult. Käpad tõmblevad paar korda. Seejärel keha lõtvub ja pea langeb küljele. Kassi ja Nicolause vaheline seos on igaveseks murtud.
Anna-Karini silmad lähevad niiskeks, kui Nicolaus elutu keha haua kõrvale maha paneb. Kassi ainus silm on ikka veel pärani.
„Memento mori,” sosistab Nicolaus.
Alt august kostab plõksatus. Seejärel veel üks. Ja veel üks. Tundub, nagu krabistaks rahe vastu katust.
Anna-Karin astub paar sammu lahtise haua poole. Teised järgnevad talle.
Kirstukaas praguneb ja puruneb. Katkistest tükkidest saavad pilpad, nendest saepuru, mis haihtub õhku. Anna-Karin tunneb, kuidas hauast hoovab maagiat. Ta aimab õhus midagi sätendavat. See keerleb Nicolause poole, koguneb tema ümber nagu sädemepilv ja kustub seejärel.
Anna-Karin kummardub taas augu kohale.
Kirstu on jäänud ainult purunenud kondid, mustaks tõmbunud ja pudedad. Ja järgmisel hetkel lõhustuvad ka need, moodustavad peene tolmu. Anna-Karin tõstab käed vaistlikult nina ja suu ette, et mitte sisse hingata tolmu ja surma.
Ta vaatab vargsi Nicolaust, kes kükitab kägaras ja vahib alla tühja hauda.
„Nicolaus?” ütleb Anna-Karin. „Mis juhtus?”
Nicolaus on tükk aega vait.
„Ma mäletan,” vastab ta lõpuks.
„Mida sa mäletad?”
Nicolaus tõstab aeglaselt pea ja vaatab talle otsa.
See on Nicolaus ja nagu ei ole ka. Pidev hämmeldus on tema pilgust kadunud. Selle asemel on lõputu valu.
„Kõike,” ütleb ta.
Minoo vaatab Nicolaust, kes ajab end püsti. Ta tõmbab käega läbi juuste. Talle nii omane liigutus. Ja ometigi poleks see nagu tema.
„Terve mu elu,” ütleb ta. „Kõik on tagasi.”
Ta jääb vait. Kõigub korraks.
„Seda on liiga palju…”
„Proovi rahulikult võtta,” sõnab Anna-Karin.
Nicolaus naerab. See kõlab võõralt.
Minoo silmitseb teda murelikult. Tema tunneb mälestuste jõudu väga hästi. Ja kogu oma elu ühe ropsuga tagasi saada… Nicolausel on ehk ajus totaalne ülekoormus?
„Te kuulete seda kõike,” ütleb mees. „Aga mitte siin, keegi võib pealt kuulata.”
Ta tõstab ettevaatlikult Kassi surnukeha üles. Silitab aeglaselt selle tokerjat kasukat.
„Ta ise tahtis seda, on ju?” küsib Anna-Karin summutatud häälega. „Tähendab, ta ise palus sul seda teha.”
„Jah,” vastab Nicolaus. „Minu familiarise elu oleks pidanud olema juba ammu lõppenud. Ent ta jäi ustavalt minu kõrvale. Nüüd saab ta lõpuks puhata.”
Nicolaus paneb pisikese keha
