mööda ilma. Nägin sõja- ja rahuaegu. Mul oli hõberist kaasas, see kaitses mind. Mõnikord olid mu meeled selgemad ja ma mäletasin oma eesmärki, oma kuritööd. Neil perioodidel suutsin ma kaasaja harjumuste ja keelekasutusega kohaneda, õppisin uusi asju. Aga ma vajusin üha tihedamasse uttu. Mõne korra tulin ma tagasi Engelsforsi, et iseendale taas uusi juhtnööre jätta. Nagu see neetud pangaseif. Ja kiri.”
„Aga…” alustab Minoo, ja Linnéa peaaegu näeb, kuidas Minoo ajus hammasrattad sädemeid pilluvad. „Kui sa iseendale kirja kirjutasid, siis oli sul ju kõik meeles, aga sa kartsid seda taas ära unustada. Miks sa juba tollal hauda ei avanud?”
„Täpselt,” kinnitab Linnéa. „Seda kõike oleks olnud ju üsnagi otstarbekas meelde tuletada juba eelmisel sügisel, kui meid kokku kutsuti.”
Nicolaus vaatab kaugusse.
„Ma ei tea, miks ma hauda ei puutunud,” vastab ta.
„Nii et sa mäletad kõike muud peale selle?” ütleb Linnéa.
Nicolaus vaatab talle silma sisse.
„Ei, ma ei mäleta. Aga oluline on see, et nüüd teate nii teie kui ka mina, kes ma olen. Ma reetsin oma tütre ja oma naise. Ma mõrvasin külmavereliselt, valisin andestuse asemel kättemaksu. Ja ma pole sugugi kindel, kas ma saan üldse kunagi oma kuritegude eest lunastuse.”
Ta näeb õnnetu välja, ning Linnéa taipab, miks ta haua lahtikaevamisele nii vastu oli. Küllap tahtis alateadvus teda kõigest sellest säästa.
„Mul on kahju,” lausub Linnéa. „Mul on kahju, et see juhtus, ja mul on kahju, et sa pidid seda kõike taas läbi elama.”
„Neid mälestusi on raske kanda,” ütleb Nicolaus. „Seda ma möönan.
Aga ma valin pimeduse asemel valguse, isegi kui valgus on halastamatu. Isegi kui mälestused on tulvil valu, siis mäletan ma vähemalt jälle neid. Oma kõige kallimaid. Hedvigit. Matildat.”
Linnéa noogutab. Ta on sunnitud pilgu ära pöörama. Ta võiks sama öelda Eliase kohta.
„Ma arvan, et ta on sulle andestanud,” sõnab Anna-Karin. „Matilda, ma mõtlen. Juba esimesel ööl pargis ütles ta ju, et me võime sind usaldada.”
„Ma ei tea, kas ma väärin andestust,” ütleb Nicolaus.
Ta on oma jutustuse jooksul üha rohkem kössi vajunud. Nüüd tundub ta lausa minestuse äärel olevat.
„Ma pean vist puhkama,” ütleb ta.
„Aitäh,” lausub Minoo. „Et sa rääkisid.”
„Ma mõistan, kui te minus pettunud olete,” sõnab Nicolaus.
Anna-Karin raputab pead.
„See ei muuda midagi,” ütleb ta. „Me teame, kes sa oled. Me oleme seda kogu aeg teadnud.”
Vanessa avab silmad ja näeb lindu.
Kõigepealt arvab ta, et see on unenägu, kuid linnuke istub tõepoolest öökapil ja silmitseb teda.
See on sinitihane, üks neist vähestest linnuliikidest, mida ta tunneb. Sinine pealagi ja valge nägu, must pintslitõmme risti üle silmade. Rind on kollane nagu tibul.
Vanessa vehib uniselt käega pärani akna poole ja proovib linnukesele olukorda selgitada.
„Lenda välja,” kähvab ta.
Sinitihane kallutab pea viltu ja vahib oma väikeste mustade silmadega edasi. Vanessa ohkab. Ta ei jaksa alustada päeva hullu linnu tagaajamisega mööda tuba, nii et see kõik tema asjad täis laseb.
Ta keerab end selili ja vahib lakke. Ta on maganud ainult paar tundi.
Koju tulles tahtis ta üle kõige duši alla minna, ent ei tahtnud riskida sellega, et teised ärkavad. Selle asemel pühkis ta mulla ja higi hädapäraselt rätikuga maha. Ta tunneb end ikka veel räpasena ning öised õudusunenäod on liiga eredalt meeles. Haud. Nicolause jutustus. Killud unenägudest, mida ta nägi aasta tagasi, unenäod, mis olid Matilda mälestused.
Ja veel üks, pisut argisem õudus, mille seedimiseks ei ole tal veel mahti olnud.
Ma olen ühe teisega olnud.
Vanessa tunneb iiveldust ja tõuseb järsult istukile. Lind lehvitab tiibadega ja kerkib lae poole, põrkab vastu lampi ja lendab läbi akna välja, kadudes sinise taeva poole.
Ma olen ühe teisega olnud.
Ta ootab pisaraid, aga neid ei tule. Ta tunneb ennast nagu see kuivanud järv Venemaal, mida nad geograafias õppisid, see, mis oli kunagi üks maailma suuremaid järvesid ja on nüüd ainult väike lomp keset kõrbe.
Nagu mingi neetud lomp keset Venemaa kõrbe. Nii ta ennast tunnebki.
Vanessa läheb riidekapi juurde ja teeb selle lahti. Esimesena märkab ta kahvatukollast T-särki, mis tal tavaliselt öösiti seljas on. Wille oma. Ta hoiab seda enda ees. Tuhmiks pestud pilt särgi rinnal kujutab ketšupipudelit ja hot dog’i, mis omavahel plaksu löövad.
Vanessa vaatab T-särki ja mõtleb, et midagi peaks tema sees toimuma. Ta peaks tahtma haarata käärid ja lõikuda selle imepisikesteks tükkideks. Või põlema panna. Või kasta menstruatsioonivere sisse ja sooritada mõni läbinisti õel nõiarituaal. Küllap saaks ta panna Willele peale mõne tõelise needuse, ta võiks minna Kristallkoopasse ja meelitada Kirke Kuukiirt rääkima, kuidas sellist asja tehakse. Torkida voodoo-nõelu sellesse inetusse karumõmmisse, mille Wille talle andis. Või teha ennast nähtamatuks, minna Wille tuppa ja peksta kõik ta asjad puruks. Või anda Nickele vihje Wille ja Jonte äride kohta…
Ent kättemaksufantaasiad ei paku rahuldust. Selle asemel hakkab ta mõtlema oma sussidele, mis on arvatavasti Wille voodi all seapesas.
Ta tahab neid susse kätte saada. Ja talle meenub, et tema lemmikhuuleläige on samuti Wille juures. Nüüd tuleb uus asemele osta. Või peaks ta selle tagasi küsima? Ei, targem on uus osta. Asi pole seda väärt, et Willega uuesti kokku saada. Ta ei taha Willet enam elu sees näha. Aga ta pole kindel, kas seda huuleläiget üldse ongi enam müügil. Äkki on see viimane seda sorti huuleläige kogu maailmas ja see on vastiku nõmeda Wille juures ja ta ei saa seda enam iialgi tagasi.
Esimene nuuksatus tuleb nii äkitselt, et ta ei saa peaaegu arugi, et tema ise ongi see, kes nutab.
„Nessa? Kas sa omletti soovid?”
Vanessa pöörab ringi. Ema on ust paotanud ja vaatab tuppa.
„Oi, kullakene…” ütleb ta Vanessa nägu nähes.
Vene kõrbelomp ajab üle kallaste. Terve meretäis soolast vett.
Ema tuleb tuppa ja paneb ukse enda järel kinni. Ta jääb seisma, üks käsi pisut välja sirutatud, otsekui tahaks ta Vanessat puudutada, ent ei söanda siiski.
„Mis juhtunud on?”
Ja Vanessa heidab oma uhkuse kõrvale, heidab peast mõtte, et emale avaneb võimalus nentida „no mis ma ütlesin”.
Ta räägib. Peab vahepeal pikki
