nägu vahetab hetkega värvi, muutudes roosast leekivpunaseks.
„Ja mida sa sellega mõtled, Farnaz?”
„Ära karju,” ütleb ema selle üleoleva jaheda häälega, mida nad tülitsedes kordamööda kasutavad. Kui üks karjub, on teine külm kui jää.
„Ma ei karju!” lõugab isa ja viskab kahvli käest, nii et see lendab otse üle laua ja maandub klirinal Minoo kõrval põrandal.
Ta tahaks kahvli isale tagasi visata. Ent selle asemel tõuseb ta püsti ja viib oma taldriku ära, poetab selle kraanikausi kõrvale. Ema ja isa ei tee märkamagi, et ta lahkub köögist.
Minoo jookseb trepist üles, paneb oma toa ukse enda järel kinni ja muusika mängima. Keerab heli nii põhja, et ei kuule enam läbi põranda üles kostvaid helisid.
Ta heidab voodi peale pikali. Proovib rahulikumalt hingata, keskenduda laulule.
Kas ema ja isa vahel on veel üleüldse armastust?
Nad on alati Minood kallistanud ja suudelnud, aga teineteist ei puuduta nad kuigi sageli ega ütle „ma armastan sind”.
Ehk on nad koos üksnes minu pärast nagu Gustafi vanemad, mõtleb Minoo. Ehk ootavad nad ainult, et ma välja koliksin, et siis lõpuks ära lahutada?
Mõte on kohutav, alandav. Nagu oleks tema kett, kes neid teineteise külge aheldab.
Allkorrusel paugub isa töötoa uks ja heli on kogu Minoo kehas tunda. Ema karjub isale midagi järele. Nad käituvad rohkem teismelistena, kui Minoo üldse kunagi on käitunud.
Ta vaatab suurt spordikotti põrandal. Selles on kolm labidat, mõned taskulambid, üks sõrgkang ja suur pudel vett. Ta poleks kunagi osanud aimata, et ta võiks rõõmsal meelel keset ööd kodust minema tormata, et üht hauda lahti kaevata, ainult sellepärast, et kodust ära saada.
Aga ta peab ootama, kuni nad on uinunud.
Ta teeb öökapi sahtli lahti ning võtab välja „Mustrite raamatu” ja mustrileidja. Ehk on see katki, aga ta ei kavatse alla anda.
Ta tõmbab sõrmedega üle musta kulunud nahkkaane, kuhu on süvendatud kaks ringi, väiksem suurema sees. Ta teeb raamatu lahti ja laseb sõrmedel lehekülgi sirvida, keskendudes samal ajal küsimusele.
Mis on minu jõud?
Ta tõstab mustrileidja silma ette ja hakkab seda keerama.
Mis on minu jõud?
Miski tuhiseb läbi tema teadvuse. Ta naelutab pilgu taas leheküljele. Ootab. Ent midagi ei juhtu.
Linnéa astub mööda valgustatud teed, mis viib kalmistule. Ta kuulab öö hääli. Ritsikaid, kes siristavad kuivanud rohus. Lõuna poole teel oleva rongi kauget mürinat.
Ja siis äkitselt kostab midagi tema selja tagant. Lohisev heli vastu asfalti.
Linnéa pöörab ringi.
Kedagi ei ole.
Kuid ta on nii kindel, et kuulis midagi.
Linnéa keskendub oma võlujõule. Mõtteid on lihtsam kinni püüda, kui ta teab, keda täpselt kuulata, ta saadab mõned kompavad signaalid ümbritsevatesse varjudesse.
Ei midagi.
Linnéa pöörab ringi ja kiirustab edasi.
Keegi pole veel surnuaiale jõudnud. Ta istub müürile ja ootab, vaatab üles augustikuu tähistaevasse.
Ta mõtleb kõikidele öödele koos Eliasega, kui nad kõndisid läbi Engelsforsi kõige üksildasemate paikade. Nad võisid tundide kaupa rääkida. Eliasel polnud kunagi tarku nõuandeid varuks, ent temaga muutus kõik kuidagi kergemaks. Ta oli ainus, kes tohtis näha Linnéa pisaraid. Ainus, kes tohtis teda lohutada. Ja Eliasel oli ka teda vaja. Linnéa tahab, et keegi teda vajaks.
Oleks Elias ometi praegu siin. Kui ta ometi võiks Eliasele rääkida…
Linnéa tardub paigale, kui tunneb Vanessa energiat lähenemas. Ja peagi ilmub teerajale hele kogu.
Linnéa tõuseb püsti. Mõtted kihutavad läbi pea. Terve suve on ta lootnud leida võimalust Vanessaga korraks kahekesi olla. Kuid nüüd, kui see hetk on käes, ei oska ta sellega midagi peale hakata.
„Tere,” ütleb ta ja läheb Vanessale vastu.
Vanessa aeglustab sammu ja peatub. Tema silmad läigivad, ripsmetušš on laiali läinud.
„Tere,” pomiseb ta.
Linnéa tahaks üle kõige Vanessat puudutada, teda emmata ja lohutada.
„Mis lahti?” küsis ta.
„Ma ei taha sellest rääkida.”
Ent Linnéa nägi juba. Kitsas kihlasõrmus on kadunud.
„Kas te läksite Willega lahku?” küsib ta.
Ta kahetseb öeldut samal hetkel. Kuid juba on hilja. Vanessa pilk muutub karmiks.
„Äkki sa lõpetaksid minu ajus surkimise?”
Linnéa võiks sõrmuse-asja seletada, et ta ei pidanud selleks üldse Vanessa mõtteid lugema, ent ta võtab küsimust liiga südamesse. Vanessa mõistis ta juba ette süüdi.
Kui Vanessa ainult teaks, kui pingutav on mitte tema mõtteid lugeda. Vastu panna kiusatusele, kuigi ta võiks ehk välja uurida, mida Vanessa tema vastu sügaval südames tunneb, kas oleks üldse mingisugust võimalust…
„Selleks ei pea olema mõtetelugeja, et välja mõelda, et te lahku lähete,” kuuleb Linnéa iseend ütlemas.
Vanessa vahib talle otsa. Siis pöörab ta järsult ringi. Kuid Linnéa jõuab märgata, et Vanessal on taas pisarad silmis.
Kuradi kurat, miks alati niimoodi läheb?
Linnéa surub käe rusikasse, nii et küüned puurivad peopessa. Tal oli võimalus Vanessaga rääkida, temani jõuda, tõesti vabandust paluda, ja selle asemel keerab ta kõik kihva, rikub kõik ära nagu tavaliselt, kõik, mida ta puudutab, puruneb kildudeks.
Vanessa õlad rappuvad ja iga nuuksatus lõikab Linnéat nagu noaga. Talle ei meeldi andestust paluda, aga nüüd tahaks ta seda teha, kuni kogu universumist on iga väiksemgi „anna andeks” ära kasutatud.
Ent siis jääb Vanessa vait. Eemal lähenevad mööda teed Minoo ja Anna-Karin. Nad kannavad kahe vahel suurt spordikotti ja nende kannul kõnnib Ida, labidas käes.
Minoo ja Anna-Karin vaatavad imestunult Vanessat, kui nad kohale jõuavad.
Ida muigab pilklikult. Sama naeratus nagu siis, kui Erik Forslund, Robin Zetterqvist ja Kevin Månsson Eliast kiusasid. Sama naeratus nagu siis, kui ta levitab üle kogu kooli valesid ja laimu nagu muhkkatku. Linnéa tahaks Idal labida käes kiskuda ja tema põlgliku naeratuse näolt minema taguda.
Ta teab, et Idaga kui Ringi liikmega tuleb leppida, aga ta ei unusta iialgi, kes Ida tegelikult on: vähemalt sama võimas kurjus kui see, mille Väljavalitud peavad peatama.
