Minoo Rebecka vastu nii tugevat kiindumust tundis? Või oli Rebecka Minoo esimene tõeline sõber üleüldse?
„Minoo Falk Karimi?” ütleb uus klassijuhataja Ylva, ja Minoo tõstab käe.
Ylva teeb klassi nimekirja märgi. Ta on kolmekümnendates, õhukeste heledate juuste ja ümmarguste prillidega ning sama pimestavalt särav kui sepik.
Minoo tabab end mõttelt, et tunneb Maxist puudust. Ainult hetkeks. Mitte mõrtsukas Maxist, vaid õpetaja Maxist.
Nüüd lebab Max liikumatult haiglavoodis, siit vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuid on ometigi kättesaamatu. Keegi ei tea, kas ta veel kunagi ärkab oma seletamatust koomast.
Ylva lõpetab kohalolijate kontrollimise ja hakkab neid metoodiliselt hirmutama sellega, kui raske on gümnaasiumi teine aasta.
Minoo sukeldub taas mälestustesse. Maxi mälestustesse. Seekord ei tõrju ta neid tagasi. Ta püüab leida juhtlõngu, mida ta ehk pole märganud, aga kaotab õige pea kontrolli. Mälestused elavad oma elu. Ja äkitselt on ta seal. Ta näeb Maxi esimest armastust, Alice’it, oma toas. Alice’it, kes on nii Minoo moodi.
„Kallis Max, mine ära,” palub ta. „Kuuled, mis ma räägin, ma ei taha sind enam kunagi näha.”
Minoo tunneb, kuidas Maxis vallandub raev. Ta tahab Alice’i surma. Ta soovib seda kogu südamest. Ja siis ärkavadki tema jõud ellu. Ta sunnib Alice’i aknalauale, sunnib teda alla hüppama. Võimujoovastus, mida Max tunneb, täidab ka Minoo, kuigi tema ise sooviks üksnes kisendada.
Minoo haarab lauaservast kinni. Tundub, nagu lööks põrand jalge all kõikuma. Ta paneb silmad kinni ja hingab paar korda sügavalt sisse, tunneb, kuidas maailm taas paigale jääb.
Kui ta üles vaatab, seisab poiss klassi ees. See kutt sealt mõisast.
„Vabandust, et ma hilinesin,” ütleb ta naeratades Ylvale.
„Seekord anname andeks, aga ainult sellepärast, et sa oled uus.”
Õpetaja proovib ranget ilmet näole manada, kuid ei suuda naeruvirvet varjata. Ja punastab.
„See siin on Viktor Ehrenskiöld. Ta kolis äsja siiakanti ja ma loodan, et te aitate tal tunda end nagu kodus,” ütleb ta ja pöördub poisi poole. „Istu nüüd mõnele vabale kohale.”
Viktor vaatab otse Minoole silma. Kuigi ilm on soe, on tal jalas pikad püksid, seljas särk ja õhuke sinine pintsak. See tõstab tema silmade värvi hästi esile, paneb need peaaegu ebamaiselt siniselt särama. Rukkilillesiniselt. Ta noogutab Ylvale ja võtab Minoo kõrval istet.
„Ma kasutan juhust ja ütlen, et need kohad, mille te täna olete valinud, jäävad teie kohtadeks minu tundides kogu semestri jooksul,” teatab Ylva.
Kevin hakkab klassi tagumisest otsast protestima.
„No mida? Kas me oleme mingid mudilased või? Mina ei taha tervet semestrit siin istuda!”
Levan, kes istub Kevini kõrval, kohendab prille, kuid ei lausu sõnagi.
„Jah, eks igaühel meist on oma rist kanda,” ütleb Ylva ja libistab pilgu üle tema ees oleva paberi. „Aga kuidas ma muidu suudaksin kõikide nimed ära õppida, mis sa arvad… Kevin?”
Viktor teeb lahti oma pruunist nahast õlakoti ja paneb enda ette lauale ritta kaustiku, pliiatsi ja kustutuskummi. Ta nihutab kustutuskummi mõne millimeetri võtta. Minoo piidleb teda vaimustunult silmanurgast.
Ka lähedalt vaadates tundub ta olevat pärit otse reklaamist. Hoolimata korrektsest riietusest ei viita miski sellele, et ta higistaks. Tal pole isegi mingit lõhna juures. Ei higi, ei lõhnaõli, mitte midagi. Nagu polekski riiete sees inimest. Minoo tajub äkki teravalt, et ta ise on üle kogu keha niiske ja kleepuv.
Kui Viktor näib oma laua korraldamisega rahule jäävat, pöördub ta Minoo poole.
„Tundub sedamoodi, et me oleme sunnitud mõnda aega suhtlema.”
Minoole paistab, nagu oleks poisi ühes suunurgas väike naerukurd, kuid see kaob nii kärmesti, et tegu võis olla ka silmapettega. Siis pöördub Viktor taas Ylva poole ja näib tähelepanelikult kuulama jäävat.
Kell lõpetab tunni. Anna-Karin näeb, kuidas Minoo püsti tõuseb, ja ruttab talle järele.
„Kas sul on aega rääkida?” küsib Anna-Karin vaikselt.
Minoo noogutab ja heidab tähendusrikka pilgu trepi poole, mis viib ülemisele korrusele.
Nad hakkavad minema, teineteisele otsa vaatamata, näitamata välja, et nad on teel samasse kohta. Raske on maha raputada eelmise aasta hirmu paljastada tõde deemonitele.
Anna-Karin vaatab silmanurgast Minood. Ei tea, kas nad on sõbrad pärast kõike seda, mida nad on üheskoos kogenud, kõike seda, mida nad on olnud sunnitud üksteisele pihtima. Või on saatus neid lihtsalt kokku sundinud? Nagu mingisuguseid… kolleege võitluses maailmalõpu vastu?
Tualetiuks on uusi sõnumeid täis soditud. Õpilased käivad ikka veel siin palverännakul, et Eliasele ja Rebeckale teateid jätta, või et lihtsalt endast jälg maha jätta. Ent tualetti sisse minnakse harva. Räägitakse, et seal kummitab.
Kui Anna-Karin ukse avab, peatub tema pilk paaril real, mis on kirjutatud ümmarguste rasvaste tähtedega.
DON’T WORRY! BE HAPPY! ☺
Anna-Karin läheb sisse ja vaatab, kas kabiinid on tühjad.
„Siin pole kedagi,” ütleb ta. „Peale meie.”
Tema hääl kajab kahhelseintelt vastu. Minoo ei vasta. Ta seisab vaikides ja vaatab akent. Siis kraanikausse. Seina, kus varem olid peeglid. Kruviaugud on seinaplaatides ikka veel alles.
„Kuidas sa ennast tunned?” küsib Anna-Karin.
„Pole viga. Lihtsalt imelik on siin olla. Mida sa tahtsid?” küsib ta ja vaatab Anna-Karinile silma.
„Mets sureb,” kostab Anna-Karini suust vastus.
Minoo vaatab teda hämmeldunult.
„Tähendab, mitte põua pärast,” jätkab Anna-Karin. „See on miski muu. Midagi on valesti.”
„Mida sa silmas pead?”
Anna-Karin tunneb end jõuetuna. Ta tahab, et Minoo mõistaks. Aga kuidas see saaks võimalik olla, kui ta isegi vaevalt taipab? Ta alustab otsast peale.
„Metsaga on midagi lahti ja ehk on see põuaga seotud, aga mõtle, kui tegelikult on vastupidi? Ehk et see, mis metsas imelikku on, põhjustab ka selle põua?”
Anna-Karin proovib Minoo pilku tõlgendada. Kaastundlik? Mõtlik? Ärritatud?
„Ma mõtlesin lihtsalt, et… võib-olla tasuks sellele mõelda,” jätkab Anna-Karin. „Tead küll, kõik räägivad ebaloomulikust kuumalainest, aga mõtle, kui see tegelikult ongi ebaloomulik? Üleloomulik?”
Ta kehitab õlgu ja pöörab pilgu ära. Nüüd ta juba kahetseb, et selle jutuks võttis.
„Unusta ära,” ütleb ta.
„Ei,
