ja hakkavad arutama, kes labida kaasa võtavad.
Vanessa sõidab mööda Engelsforsi tühje tänavaid rattaga kodu poole.
Keti ragin ja kummide sahin asfaldil kajab talle vastu, kui ta viadukti alt läbi sõidab. Kui ta teisel pool välja tuleb, on vaikus hämmastav. Nagu oleks ta ainus pääsenu katastroofifilmis.
Ta tõuseb pedaalidele püsti, et vana bensiinijaama juures kallakust üles sõita. Tegelikult ta ei jaksaks enam üldse, aga soov koju jõuda on väsimusest suurem.
Törnrosvägenile pole enam palju maad. Ta lõikab läbi tillukeste metsatukkade, kunagisest jalgpalliväljakust mööda, möödub väikesest mänguväljakust, kus ta mõnikord Melviniga käib…
Ta pidurdab nii järsult, et ratas ähvardab lõplikult tükkideks laguneda.
Seal, teisel pool liivakasti ja kiikesid, peaaegu põõsaste taha varjunult seisab politseiauto.
Vanessa seisab liikumatult. Kas Nicke on autos, või on ta läheduses?
Ta võtab lenksust kõvasti kinni ja keskendub, kuni tunneb nahal tuttavat tuulehingust. Suviste harjutustega on ta õppinud üha suuremaid esemeid endaga koos nähtamatuks muutma, ja nüüd on ta selle eest väga tänulik.
Ta lükkab ratast auto poole, peatub sellest kümmekond meetrit eemal. Esiukse aken on lahti. Rooli taga istub siilipeaga mundris politseinik, näeb ta nüüd. On see Nicke? Kuigi nähtamatuna on ta ka helitu, liigub ta siiski vargsi, hoiab peaaegu hinge kinni, kui autole lähemale hiilib.
Ongi tema.
Mida ta siin teeb? mõtleb Vanessa ja peatub uuesti.
Nicke pea on tahapoole kallutatud. Ta on nii tardunud, et Vanessa hakkab juba arvama, et ta on surnud, aju käivitab ahela – helistan 112, Nicke kolleegid räägivad emale, ema murdub, matus, proovin Melvinile selgeks teha, mis surm on, kui ta seda enne magamajäämist küsib –, kuid siis näeb ta õrna naeratust Nicke suunurgas värelemas. Mees hoiab ühe käega kõvasti roolist kinni.
Vanessa võpatab, kui Nicke kogemata signaali annab. Ta pillab peaaegu ratta maha, kui lenkstang higises peos libiseb.
Nicke vaatab alla sülle ja naerab vaikselt, aga paigalseisvas õhus on see väga selgesti kuulda.
„Sa oled ikka viimase peal,” ütleb ta endale sülle.
Ja Vanessa võitleb mõistmise vastu. Nagu katsuks suurt treilerit kärbsepiitsaga eemale tõrjuda.
Tumedajuukseline pea kerkib äkitselt armatuurlaua tagant välja.
Üks naine tõuseb kõrvalistmele istuli ja suudleb Nicket suule. Mees pöörab pea ära ja naerab. Siis suudleb ta naist vastu.
Vanessa taganeb. Ta ei taha enam hetkegi vaadata. Surub lõuad kokku, et oksele ei ajaks, ja pöörab ratta ringi, hüppab sadulasse ja väntab minema hooga, mida tal veel äsja kusagilt võtta polnud.
Must suits keerleb Minoo ümber.
Anna-Karin, Ida, Linnéa ja Vanessa on kusagil läheduses. Abitult. Kõik sõltub nüüd Minoost. Tema üksi on veel jäänud.
Üksi Maxiga.
Mees seisab tema ees, must suits ümber hõljumas. Tumedad lokid raamistavad ilusat nägu.
„Ma tean, et sa ei saa praegu aru,” ütleb ta naeratades. „Aga ainus asi, mida ma soovin… Ainus, mida ma olen kogu aeg soovinud, on see, et me oleksime koos.”
Suits keerleb üha tihedamalt nende ümber, neid tõmmatakse teineteise poole, ja Minoo taipab, et miski siin ei klapi. Siin peaks ta vastupanu osutama, siin peaks lahing tema kasuks pöörduma.
Kuid seda ei juhtu.
Ta proovib vastu võidelda, aga jõudu ei ole.
Ja äkki seisab Max otse tema vastas. Tema silmad on mustad ja helkivad nagu linnul.
„Me kuulume kokku.”
Ta kallutab end ja suudleb Minood jääkülmade niiskete huultega.
Minoo avab silmad. Suudlus äratas ta.
Kõik ei olnud üldsegi nii, proovib ta endale sisendada. Mina alistasin tema. Ma päästsin teised.
Ta keerab end küljele ja vahib pimedasse magamistuppa.
Kas keegi liigutab seal? Sügavam tume varjund öö varjude hulgas?
Must suits.
Minoo tõuseb voodis istukile.
Nüüd näeb ta seda selgesti. Must hõljuv pilv õhus. Pikk suitsukombits suundub toast välja koridori.
Minoo jalad on lina sisse kinni jäänud ja ta peab end vabaks rabelema, enne kui mustale suitsule järgneda saab. See heljub tema toa ukse taga mööda koridori valget seina, roomab mööda põrandalaudu edasi ema ja isa magamistuppa.
Minoo läheb lahtise ukse juurde.
Ema ja isa on voodis selili. Suits ümbritseb neid, pulseerib nende ümber nagu elusolend. Kuid ema ja isa silmad vahivad tühjalt pimedusse.
„Sina tapsid nad ära.”
Minoo pöörab ringi.
Koridoris seisab mustade linnusilmadega Max.
„Sa teadsid kogu aeg, et nii läheb. Sa ei ole ju isegi püüdnud oma jõudu tundma õppida, sest sa tead, mida sa siis avastaksid.”
Max sirutab käe tema poole.
„Me kuulume kokku.”
Ja Minoo teab, et see on tõsi.
Minoo mobiili äratushelin rebib ta unest üles.
Ta tõuseb istukile ja vaatab toas otsivalt ringi.
Musta suitsu pole kusagil.
Ta tõuseb püsti ja läheb koridori. Kuuleb kedagi köögis askeldamas. Kõik on nagu tavaliselt.
Seda ei juhtunud. Seda ei juhtunud päriselt, mõtleb ta.
Aga ta ei suuda unenäost lahti saada.
Anna-Karini ema istub kummargil köögilaua taga. Tumedad juuksed on kuklasse üles seotud. Tema sigareti suits keerleb läbi juba niigi umbse õhu. Anna-Karin istub tema vastu ja songib lusikaga jogurtitaldrikus, kuhu on tekkinud väikesed õhumullid.
Kostab krabinat, kui ema vaikselt Engelsforsbladetit sirvib. Ta imeb endasse iga tähe sama innukalt, kui ta imeb sisse mürki oma sigarettidest.
Liikluse ja inimeste hääled alt tänavalt teevad siinse vaikuse lausa käegakatsutavaks. Linnas üksi olemine tundub palju üksildasem kui maal üksi olemine.
Pipar tatsub kööki ja nuusib ükskõikselt oma toidukaussi. Siis kaob ta esikusse, põigeldes lahti pakkimata kolimiskastide vahel, mis on seal seisnud kuude kaupa. Anna-Karinil hakkab südametunnistus piinama. Temast oli väga enesekeskne loomake siia kaasa võtta, selle asemel
