ei väsikski sellest ära. Vanessa on küll juba väsinud. Aga ta ei jõua vastata. Rannakott läheb ümber ja raamat kukub põrandale.
„Ops!” hüüab Melvin ja naerab.
„Mida sa loed?” küsib ema.
Vanessa näitab korraks kärmesti raamatut, enne kui selle kotti tagasi paneb.
„„Katk”? Issand, Nessa. Miks sa selliseid asju loed? Kas siin ilmas pole häda ja viletsust juba piisavalt?”
„Ma võtsin selle ju teie riiulist!”
„See on sinu raamat, Jannike,” ütleb Nicke lõbustatult.
Ema vangutab pead.
„Selliste raamatute lugemine on sama hea kui oma aju tapetseerimine seestpoolt igasuguse pahnaga. See ei vii kusagile. Ma peaksin need riiulist minema viskama. Ma ei taha neid oma kojugi.”
Vanessa ohkab. Ema on olnud niisugune sellest ajast peale, kui ta oma viimasel kursusel käis ja taas kord elu mõtte leidis. Seekord oli tema mentoriks Helena Malmgren. Eliase ema ei ole enam kirikuõpetaja, vaid on hakanud eneseabiguruks.
„See on meie kõigi teha, missugust energiat me oma ellu laseme,” jätkab ema. „Me saame valida, kas me pooldame universumi positiivseid või negatiivseid energiaid. Kui mõtled üksnes positiivselt, lahenebki enamik asju. Ja kui mõtled ainult negatiivseid mõtteid, jah, ega siis polegi midagi imestada, kui kõik on nässus.”
Vanessa ägestub. Tal on sellest plämast nii kõrini.
„Mis mõttes, et siis kõik inimesed, kes on haiged ja kellel on raske, et nad on ise süüdi või?” küsib ta. „Kas Aafrika lapsed nälgivad surnuks, sest nad pooldasid negatiivset energiat, või on universumil eri maailmajagude jaoks erinevad reeglid?”
Ema näib pahane.
„Ega ma nii ei mõelnud,” ütleb ta, see on tema tavaline vastuväide.
Vanessa kummardub alla ja kõditab Melvini pehmet lapsekõhtu, kuni poiss kihistama hakkab.
„Nägemist,” sõnab ta ja läheb.
„Tervisi Willele!” hüüab Nicke talle järele.
Wille auto töötab tühikäigul number viis bussi peatuses. Vanessa istub kõrvalistmele ja tõmbab ukse kinni.
„Tere, kallis,” ütleb Wille ja suudleb teda põsele, enne kui paigalt võtab.
„Einoh, eile oli ikka haige õhtu küll!” teatab Michelle aegamisi tagaistmelt.
„Ma ei mäleta mitte halligi,” itsitab Evelina.
„Küll sa mäletad, sa lihtsalt ei taha seda tunnistada,” ütleb Vanessa, vaatab talle tahavaatepeeglist otsa ja niisutab paljutähenduslikult huuli.
Nad naeravad ja Vanessa nõjatub istmel tahapoole. Ta sirutab käe autoaknast välja ja tunneb peopesa vastas õhusurvet.
„Kas me grillist võime mööda sõita? Ma ei jõudnud hommikust süüa,” teatab ta Willele.
„Muidugi, aga me peame kõigepealt Jonte ja Lucky peale võtma.”
„Kuidas nemad veel ära mahuvad? Juba Lucky üksi on ju mingi kolme inimese eest.”
„Eks siis tüdrukud istuvad sülle.”
Michelle ja Evelina alustavad valjuhäälset protesti.
„Vaata kindalaekasse,” sõnab Wille.
Vanessa näeb poisi suunurgas muiet. Ta teeb kindalaeka lahti. Seal on väike valge mõmmi, kes hoiab kinni suurest siidsüdamest, millel on tekst MAAILMA PARIM TÜDRUK.
„Aitäh,” ütleb Vanessa.
Mõmmi on ühekorraga napakas ja nunnu, nii et ta on täitsa liigutatud.
„Isssssand kui armas!” huilgab Evelina.
„No mina ei saa Mehmeti käest elu sees kingitusi,” ütleb Michelle.
Wille vajutab gaasi põhja, kui nad maanteele jõuavad.
„Ma armastan sind,” lausub ta ja vaatab Vanessale otsa.
„Mina sind ka,” vastab Vanessa.
Ta keerutab sõrmes kihlasõrmust ja tunneb, kui tõsiselt ta neid sõnu mõtleb.
See nagu ei lõpegi kunagi ära, mõtleb Ida, keerab päikesekreemi tuubil korgi pealt ja vajutab suure törtsu kreemi peopessa.
Kui end kreemitama hakkad, siis on selline tunne, et nahka on mitu ruutkilomeetrit. Ja kui oled ujumas käinud, tuleb jälle otsast peale alustada. Ja isegi kui ujuma ei lähe, siis higistad sellises kuumas niikuinii kõik viie minutiga maha.
Ida igatseb vihma, pilvist taevast, väikestki tuulehoogu. Iga heli jääb liikumatusse õhku rippuma. Veepiiril pladistavate laste hõiked. Julia ja Felicia jutuvada. Robini ja Eriku haige hiphop katkisest kõlarist.
Ida võtab päikesekaitse-huulepulga ja määrib peale. Valge tihe mass meenutab ektoplasmat, seda, mida ta pidavat suust välja ajama, kui ta seestub. Ta viskab mõtte ärritatult peast ja heidab rätikule pikali. Ta proovib lõdvestuda, kuid keha on kõikidest kreemidest libe ja ligane. Ja nüüd nihutab Erik end talle lähemale, paneb oma higise reie tema oma vastu.
„Mis asja sa kleebid ennast kogu aeg ligi?” küsib Ida.
Julia ja Felicia jäävad vait ning Ida ei pea nende poole vaatamagi, et nende närvilist pilguvahetust näha.
„Mis sul on päevad või?” pobiseb Erik, kuid tõmbub siiski pisut eemale.
Julia ja Felicia hakkavad taas omavahel rääkima. Et on vaheaja viimane päev ja kui ebainimlik on sellise palavaga koolis käima hakata. Julia ütleb, et ta nägi direktorit, Adriana Lopezi, selles kaubanduskeskuse udupoes.
Ida proovib mitte kuulata. Ta ei taha mõelda direktorile ja tema räigele armile rinna peal. Ta tõuseb uuesti istukile ja küünitab võtma veepudelit, keerab korgi ligaste kätega maha. Vesi on leige ja plastmassi maitsega. Vastik, vastik, kõik on nii vastik.
Ta vaatab silmanurgast teisi. Julia jutustab ja sätib samal ajal T-särki, mis tal päevitusriiete peal on. Felicia teeb, nagu kuulaks, kuigi on tegelikult keskendunud Robinile, kes ei märka midagi. Robin on vist küll ainuke, kes ei saa aru, et Felicia on temast sisse võetud.
„Ei tea, missugused vaimuhaiged endale sel aastal otsa peale teevad,” ütleb poiss äkitselt ja teised purskavad naerma, Felicia kõige valjemini.
Ida võtab lonksu ilget vett, et ei peaks kaasa naerma. Ta ei taha mõelda Eliase ja Rebecka niinimetatud enesetapule. Kas kõik peabki talle kogu aeg meelde tuletama Väljavalituid ja seda, mis eelmisel aastal juhtus?
„Varsti polegi enam kedagi järel,” ütleb Felicia Robinile.
Ent poisi tähelepanu on suunatud kusagile mujale. Ta müksab Erikule vastu rinda.
Erik mühatab ja tõuseb istukile.
„Mis
