style="font-size:15px;"> Ida proovib ärritust alla suruda. See on lapsik ja tobe, aga tugev. Kui tema väike oli, ei jooksnud ema küll iga küsimise peale „pannikooke” küpsetama.
Kusjuures mina oskasin nende vanuses juba korralikult rääkida, mõtleb Ida.
„Kas sa järve äärde ei pidanud minema?” küsib ema temast möödudes.
„Ma ootan sind ju.”
„Aga kullakene, mul on täna palju tegemist.”
Ema võtab sandaalid jalast, läheb terrassiustest sisse ja kõnnib kergel sammul üle valgeks värvitud põranda. Ida järgneb talle kööki.
„Ma pidin ju ise proovima sinna sõita,” ütleb Ida.
„Me rääkisime sellest küll, aga kindlat juttu meil ei jäänud.”
Ema võtab valgeks värvitud köögikappidest valge kausi. Ta paneb selle valgest marmorist tööpinnale valgete seinapiltide alla, mille peale on kirjutatud HOPE ja LOVE. Emal on Borlänges sisustuspood ja nende kodu on nagu selle kolmemõõtmeline reklaamkataloog.
„Jäi küll,” teatab Ida ja kuuleb oma hääles samasugust vinguvat tooni nagu Lottal ja Rasmusel tavaliselt.
„Lähme mõni teine päev,” ütleb ema ning võtab munad ja piima külmkapist välja.
„Me ei jõua mitte kunagi sõitma. Julia ja Felicia saavad enne load kätte kui mina.”
„Ei saa nad midagi. Neil pole sinu distsipliini ega motivatsiooni.”
Ema pöörab ringi, vaatab Idale otsa ja naeratab.
„Sa oled täpselt samasugune nagu mina sinu vanuses.”
Ida pahameel hajub. Julia ja Felicia käivad ja kurdavad muudkui oma emade üle, aga Carina Holmström on üks Ida suuremaid eeskujusid. Ta on alati nägus ja hoolitsetud, mitte selline piinlik mamma, kes topib selga liiga noortepäraseid rõivaid ja üritab olla oma laste sõber.
„Kas Erik ei oota sind?” küsib ema.
„Ootab küll.”
„Mis sa siis veel passid?”
Ema paneb raadio mängima ja seintesse ehitatud kõlaritest voogab kööki vana reibas suvelaul. Ema hakkab pannkoogitainast kloppima täpselt sama tõhusalt, kui ta äsja umbrohtu oli kitkunud.
Ida läheb välja, võtab garaažist oma ratta ja lükkab seda käekõrval läbi aia. Kui ta õest-vennast mööda läheb, ütleb ta:
„Batuudil hüppamisest võib pidamatus tekkida.”
„Mis see tähendab?” küsib Lotta.
„Küll sa näed,” vastab Ida.
Vanessa ärkab selle peale, et Melvin kisendab kusagil korteris.
Ta tõuseb istukile ja peavalu teeb kolju sees kukerpalli. Kardinad on ees ja tuba hämar.
Ta tõuseb vankuvatele jalgadele ja näeb end silmanurgast suurest peeglist, mis seisab seina najal.
Silmad on punased. Meigijäägid on segunenud higiga ja voolanud üle näo ning kui ta keelega üle hammaste tõmbab, oleks nendel nagu vildist kate. Juuksejuured on värvi alt hullemini välja kasvanud kui eales varem ning pea on sassis ja higine. Lisaks valutab mingil seletamatul põhjusel parema jala suur varvas.
Vanessa võtab tooli pealt hommikumantli ja paneb raadio käima. Tuppa tulvab hüsteeriline tantsulugu. Seosetud mälupildid möödunud ööst vilksatavad silme eest läbi. Nad mängisid tõde või tegu ja ta suudles Evelinat. Michelle seisis Jonte köögis ja nuttis Mehmeti pärast. Ta seksis Willega pinksilaual. Ja nüüd tuleb talle meelde, miks varvas valutab. Ta komistas öösel koju tulles esikus tolmuimeja otsa.
Vanessa tõmbab sõrmedega läbi juuste, paneb need kummiga pealaele kokku. Ta hingab sügavalt sisse, enne kui ukse lahti teeb ja kööki läheb.
Ema ja Nicke istuvad köögilaua taga, kummalgi kohvitass käes. Vanessa väikevend Melvin lamab alasti põrandal. Ta on näost punane nagu alati pärast vihahoogu. Tema kõrval pikutab hundikoer Frasse, keel põrandani ripakil.
„Tere hommikust,” ütleb Vanessa.
Nicke tõstab pilgu Engelsforsbladetilt ja võtab lonksu kohvi. Vanessale näib, et ta varjab tassi taga irvitust.
„Kui seda üldse saab veel hommikuks nimetada,” teatab Nicke.
Vanessa heidab pilgu kellale. Pole veel pool üksteistki.
„Sa näed väsinud välja,” ütleb Nicke.
„Sellise palavaga ei saa ju magada.”
Nicke laseb tassi alla. Ilmselgelt irvitab. Kas ta kuulis, kui Vanessa tolmuimeja otsa koperdas? Ent siis tuleb Vanessale meelde. Nicke on sel nädalal ju öösiti tööl. Küllap ta tuli koju alles mõne tunni eest.
Pärast seda kui Vanessa koju tagasi kolis, on nad Nickega püüdnud teineteisega toime tulla nii hästi-halvasti, kui see õnnestub. Kogu allasurutud viha laiub miiniväljana nende vahel, ent nad astuvad ettevaatlikult, ootavad ära teise käigu. Vanessa teeb, nagu järgiks ta Nicke ja ema reegleid, ja Nicke teeb, nagu usuks seda. Ent Vanessa teab, et Nicke ootab üksnes võimalust talle koht kätte näidata, ment nagu ta on.
Melvin viriseb natuke, otsekui tahaks oma olemasolust märku anda.
„Mis Melvinil on?” küsib Vanessa.
„Ta keeldub riideid selga panemast,” ütleb ema ja näpib tätoveeringut oma käsivarrel, madu, kellel on sabaots suus. „Lõpuks andsin ma alla, sest ma tegelikult ju mõistan teda. Mina tahaksin ka sellise palavaga alasti ringi lipata.”
„Minugipoolest,” irvitab Nicke.
Ema kihistab naerda. Vanessa pööritab silmi.
„Mis sul täna plaanis on?” küsib ema.
„Ma lähen Michelle’i ja Evelinaga järve äärde.”
„Kas Wille ei tulegi kaasa?” küsib Nicke süütul häälel.
„Tuleb küll,” vastab Vanessa ja naeratab sõbralikult vastuseks, ise samal ajal mõeldes: hüppa kaevu, sa kuradi luuser. „Ma lähen duši alla.”
Ta on kaua jaheda vee all, peseb hambad ja loputab külma veega nägu. Võtab paar peavalutabletti. Kui ta oma tuppa tagasi jõuab, on ta juba uuesti higistama hakanud, ent pärast meikimist näeb ta vähemalt natukenegi inimese moodi välja.
Ta vaatab oma mobiili. Wille on sõnumi saatnud, et nad hakkasid tulema. Ta tõmbab türkiissinised bikiinid selga, paneb nende peale särgiku ja lühikesed teksad. Siis pakib ta rannakotti rätiku, padja ja raamatu.
Ta läheb kööki ja laseb oma veepudeli täis.
„Ma lähen siis,” ütleb ta.
„Kas sa hommikust ei söögi?” küsib ema.
„Ma ei jõua. Michelle võtab
