lähedaseks. Või algas see juba varem?
Vanessa pöördub ikka ja jälle tagasi tolle laupäevaõhtu juurde Linnéa korteris, kui ta sinna läks ja nad naersid üheskoos kõikide haigete asjade üle, mis nende elus juhtusid. Alles siis, kui tolle õhtu mälestus rikuti, mõistis ta, kui palju see tegelikult tema jaoks tähendas.
Algul oli ta Linnéa peale maruvihane ja lihtne oli teda eirata. Aja jooksul läks see üha raskemaks. Vanessa on üllatunud, kui suurt puudust ta Linnéast tunneb. Ent niipea kui ta vähegi kaalub andestamist, mõtleb ta Linnéa teo peale ja kogu pahameel kerkib taas pinnale.
See ongi nii jube keeruline. Ilma Linnéata olla on sama võimatu kui talle andestada.
„Kas me siia jäämegi terveks ööks hängima või?” küsib Ida.
Nicolaus näib otsustav.
„Preili Idal on õigus. Ajagem see asi nüüd joonde.”
Nende jalanõud krigisevad kruusateel, kui nad kalmistule sisenevad. Vanessa vahib ainiti enda ette, kui Linnéa tema kõrvale ilmub.
„Tere,” ütleb Linnéa. „Kuidas sul läheb?”
„Hästi,” vastab Vanessa nii, et see tundub olevat maailma lühim sõna üleüldse.
Kui Linnéa ometi temalt pilgu ära pööraks. Vanessa teeb Melvini lemmiklaulust endale mantra, et ta ei juhtuks mõtlema midagi, mida Linnéa saaks salaja kuulata.
Vilgu, vilgu, täheke, vaatan sind veel väheke…
Linnéa vaatab talle veel viimast korda otsa, enne kui Vanessa kõrvalt lahkub ja kõige ette suundub. Ta viipab teistele, et nad järgneksid talle surnuaia vanemasse ossa.
Kitsas rada lookleb murenenud kivide ja raskete raudristide vahel. Mitte keegi ei tea, kuidas need inimesed välja nägid ja millised nad eluajal olid, neid pole enam sadu aastaid olemas olnud. Mõte on vapustav ja peadpööritav.
„Siin see on,” teatab Linnéa.
Hauakivi, mille juures ta peatub, paistab kõige uhkemate mälestuskividega võrreldes tagasihoidlik. Ta süütab taskulambi ja suunab valgusvihu otse Nicolause nimele.
Minoo vaatab Nicolaust. Mees seisab tardunult paigal nagu üks neist jubedatest miimidest, kes linnaväljakutel kujusid mängivad. Ta tahaks teada, mida ta tunneb.
„Okei,” ütleb Ida ja katkestab vaikuse. „Nicolausel oli esiisa, kellel oli sama nimi. Ma ei saa aru, miks me peame selle pärast keset ööd surnuaias kokku saama? Kas Kass tahab, et me hakkaksime suguvõsauurimisega tegelema?”
Ida hääletoon ajab Minoole judinad peale.
„Memento mori,” lausub ta ja püüab end talitseda. „„Meenuta surma.” See oli ka kirjas, mille Nicolaus iseendale kirjutas. Me oleme kogu aeg imestanud, miks, ja nüüd saame ehk selgust.”
Ida kergitab kulmu ja vaatab Nicolaust, kes ei ütle ikka veel sõnagi.
„Ah nii, eks räägi siis,” ütleb ta. „Mis värk selle hauaga on?”
Mees raputab üksnes pead.
Minoo teab, et see on ebaõiglane, kuid just praegu valmistab Nicolaus talle tõelise pettumuse. Ta ei tea, mida ta oli oodanud juhtuvat pärast seda, kui Nicolaus hauakivi näeb, aga vähemalt midagigi.
„Äkki me peaksime midagi tegema?” pakub Anna-Karin. „Mingi rituaali?”
Kõik vaatavad Minoole otsa ja tema mõtleb, kuidas see kõik niimoodi läks. Et temast sai see, kellelt oodatakse lahendusi, kuigi ta ei oska lugeda „Mustrite raamatut” ja tal pole isegi oma elementi.
„Ma ei tea,” vastab ta. „Me peame raamatult nõu küsima.”
„Ma juba vaatasin. See ei öelnud midagi,” teatab Linnéa. „Pealegi on ju ilmselge, mida me tegema peame.”
Ta teeb pausi ja vaatab teistele otsa.
„Me peame kaevama.”
Minool oli ka see mõte peast läbi käinud, aga ta tõrjus selle kohe kõrvale. Nad on üheskoos palju veidraid asju teinud. Maagilisi rituaale läbi viinud ja deemonitega võidelnud. Aga haua lahtikaevamine…
Ja samal ajal ei tule talle ka ühtegi paremat mõtet pähe.
„Sa oled ikka puhta segane,” ütleb Ida. „Et hakkame siin ja praegu maad kraapima või?”
„Ei tule kõne allagi, et te hauarahu rikute,” sõnab äkitselt Nicolaus.
Minoo vaatab talle otsa. Näkku on tekkinud otsusekindel, autoritaarne ilme. Ilme, mis ei talu vastuvaidlemist. Ta ei tunne sellist Nicolaust.
„Mis me siis teeme?” küsib Minoo ja tema hääl kõlab nõrgalt.
„Te ei tee mitte midagi. See on müsteerium, ma tunnistan. Kuid selleks see ka jääb. See on pühitsetud muld.”
„Aga…”
„Ei mingit aga!”
„Mis kurat sinuga on nüüd?” küsib Linnéa. „Sinu familiaris oli ju see, kes meile hauakivi näitas. Sina kirjutasid kirja iseendale, juhtlõngaks memento mori. Nii et sina juhtisid meid siia. Kui sa veel midagigi mäletasid, siis tahtsid sa, et me just seda teeksime. Nii et miks sa tahad meid praegu takistada?”
Nicolaus vaatab talle otsa. Seejärel pöörab ta ringi ja lahkub.
Anna-Karin jookseb Nicolausele läbi surnuaia järele.
Mees kõnnib nii pika sammuga, et talle on raske kannule jõuda. Lõpuks saab Anna-Karin tal õlast kinni, Nicolaus peatub järsult.
„Oota,” ütleb Anna-Karin.
Nicolaus pöörab ringi ja vaatab Anna-Karinile otsa.
„Palun ära mine,” lausub tüdruk. „Me peame sellest rääkima.”
„Siin pole midagi rääkida,” teatab Nicolaus. „Palun, Anna-Karin. Sa pead neid takistama.”
Palve mehe pilgus näib peaaegu meeleheitlik. Ja Anna-Karin tahab talle meele järele olla.
Kui Nicolaus ei soovi, et nad haua lahti kaevavad, siis miks nad peaksid seda tegema? Nicolaus on nende saatja. Ja pealegi on Nicolaus tema… Jah, mis asi? Sõber? Kas niimoodi võiks öelda? Nicolaus meeldib Anna-Karinile. Mõnikord on talle isegi tundunud, et ta ehk lausa armastab teda nagu isa, keda ta pole kunagi tundnud.
„Aga mida me siis teeme?” küsib ta. „Me ei saa ju kogu asja sinnapaika jätta. See paistab olevat oluline. Vähemalt kassi arvates.”
Nicolaus raputab pead ja hakkab uuesti astuma. Anna-Karin tahab talle järele hüüda, aga öösel surnuaial ringi hiilides oleks rumal röökima hakata.
Kui ta tagasi haua juurde jõuab, seisavad teised ikka veel seal ja vestlevad.
„Nicolausel on ju õigus,” ütleb Ida pahaselt, otseselt kellegi poole pöördumata. „Haua lahtikaevamine
