poole.
Nicolaus raputab pead.
„See vaikib visalt.”
„Kas sa arvad, et raamat on kuidagi katki?” küsib Minoo. „Tähendab, Linnéa ja Ida ei ole ju ka pärast talve enam midagi näinud. Ja ega see enne sedagi just väga hästi töötanud.”
„Ma ei tea, kas viga on raamatus või meie võimes selle sõnumit mõista,” lausub Nicolaus ja keerutab käes mustrileidjat. „Mõnikord mulle tundub, et see üritab minuga ühendust võtta. Ehk oskasingi ma seda kunagi lugeda, aga sellisel juhul on see võime nüüdseks kadunud.”
Ta vaatab üles.
„Kui see juba jutuks tuli… Oled sa oma võimete kohta selgust saanud?”
Me kuulume kokku.
„Ei ole. Aga ma nägin jälle Maxi unes,” vastab Minoo.
„Mis unenäos juhtus?”
Minoo mõtleb voodis lamanud emale ja isale. See tundus nii päris. Ta ei taha sellest rääkida.
„Nagu ikka,” ütleb ta. „Ma kaotasin lahingu. Ta ütles, et me kuulume kokku ja et minu jõud ei ole head.”
„Sinu jõud ei ole head,” kinnitab Nicolaus kannatlikult. „Ja Anna-Karini omad ka ei ole. Ega Linnéa omad. Ega Vanessa ega Ida omad. Tähtis on see, kuidas te neid kasutate.”
„Ent minu jõud ei ole sellised nagu neil,” väidab Minoo vastu. „Mul ei ole elementi. Minu maagia näeb välja nagu must suits, täpselt nagu Maxi deemonimaagia, ja mina olin ainus, kes seda nägi. Ja ma ei saa aru, kuidas saaks võime hingesid välja imeda ja teiste mälestustes kaevata üldse kuidagi hea olla. Eriti pärast seda kui Max ütles, et deemonitel on minuga oma plaan.”
„Seda ütlesid deemonid talle, jah,” ütleb Nicolaus. „Aga võib-olla polnud see tõsi. Nad on ju lõpuks deemonid. Kas sa nägid selle väidetava plaani kohta midagi täpsemat, kui sa Maxi mälestustesse süvenesid?”
„Ei, aga ega ma ju kõiki tema mälestusi näinud! Ehk kui ma oleksin otsinud…”
„Täpselt!” teatab Nicolaus. „Sa pead oma võimeid tundma õppima, siis suudad sa neid eesmärgipäraselt kasutada.”
„Ei,” vastab Minoo kaljukindlalt, sest ta teab juba, mida Nicolaus järgmiseks ütleb.
„Minoo,” lausub Nicolaus anuvalt. „Ma tean, et minu mälestused on kusagil, aga ma ei saa neid kätte. Sina saaksid aidata mul unustuse udukardinatest läbi tungida.”
„Nii et ka sina koomasse langeksid?”
„Sina murdsid Maxi deemonite õnnistuse, ma arvan pigem, et see põhjustas…”
„Ma ei kavatse hakata sinu eluga katseid tegema,” katkestab Minoo teda.
Nicolaus ohkab raskelt. Nad on seda vestlust suve jooksul korduvalt pidanud ja Minoo aimab, et see masendab neid mõlemaid ühepalju.
„Ma mõtlesin ühe asja peale,” alustab ta, et teemat vahetada. „Kas Kass ei räägiks sulle, mis selle haua juures olulist on? Ta on ju sinu familiaris. Kuidas saab tema teada sinu kohta asju, mida sina ise ei tea? Tähendab, et kõigepealt pangaseif ja nüüd veel see ka.”
„Kui ma ainult teaksin,” ütleb Nicolaus ja tõmbab sõrmedega läbi juuste. „Ära saa minust valesti aru. Minule tundub ka hauakivi tähendusrikas. Muidu poleks Kass preili Linnéat sinna viinud. Ent pühitsetud mullas kaevama hakata…”
Ta peatub ja jätkab vaiksemal häälel.
„Ma ei tea, mis selles hauas peidus on. Aga luba mulle, et te ei puutu seda. Luba mulle.”
Minoo ei suuda välja öelda sõnu, mida oleks tarvis Nicolause rahustamiseks. Selle asemel noogutab ta tõtakalt ja kiirustab välja koridori.
Kui Minoo tagasi fuajeesse jõuab, märkab ta Linnéat, kes seisab teadetetahvli ees ja silmitseb ÜHTSUSE plakatit. Tal on seljas puhvis varrukatega must kleit, kaela ümber on okastraati meenutav kaelakee.
Minoo astub ligi ja vaatab üle Linnéa õla plakatit.
„Oled sa sellest midagi kuulnud?” küsib Minoo.
„Ei ole, aga „Positiivne Engelsfors” kõlab väga Helena moodi,” ütleb Linnéa ja osutab kärtsrohelise küünega Eliase ema pildile. „Ta rääkis kogu aeg nii. „Võta ennast kokku.” – „Kui uks sulgub, avaneb aken.” – „Vaata elu helgemat poolt.” Päris probleemidega inimesed ajasid teda närvi.”
„Nagu Elias?” küsib Minoo ettevaatlikult.
Linnéa noogutab.
„Nagu Elias.”
„Imelik, et ta otsustas kirikuõpetajaks hakata,” ütleb Minoo.
„Ma ei tea, kas sa oled märganud, aga inimesed ongi õudselt imelikud,” vastab Linnéa.
Adriana Lopez tuleb trepist alla ja möödub neist kiirel sammul. Temast õhkub tema tavalist jahedust, kui ta tõttab aula poole, kus ta peab rebastele tere tulemast ütlema.
„Laupäeval saame jälle pargis kokku ja hakkame harjutama,” ütleb Minoo.
Linnéa pööritab silmi.
„Jah, muidugi, eks ole,” lausub ta. „Lõpuks ometi peame hakkama tegelema „enesekaitse võlukunstiga”.”
„Ma ei tea,” ütleb Minoo. „Midagi oli temaga lahti. Ta rääkis mingitest muudatustest.”
„Maagiatunnid ei saa ju enam mõttetumaks minna. Muuseas, kas sa Nicolausega rääkisid?”
„Jah. Ta ei nõustu sellega iialgi.”
„Ta kardab. Ta ei tea, mis hauas on, aga ta kardab seda, mida me leida võime,” ütleb Linnéa ja lisab kärmesti: „Mitte et ma oleksin meelega tema mõtteid lugenud… Aga ma ei saa seda alati ise kontrollida.”
Minoo vaatab tema tumedatesse silmadesse. Nagu alati, kui Linnéa mõtetelugemise võime jutuks tuleb, läheb ta tujust ära. Talle turgatavad ikka veel meelde piinlikud hetked, mille kohta ta nüüd teab, et Linnéa võis tema mõtteid lugeda.
„Meil ei ole valikut,” ütleb Linnéa. „Me peame tegema seda Nicolause selja taga.”
Vanessa astub klassi ning otsib pilguga Evelinat ja Michelle’i. Nad ei ole veel tulnud ja ta saab nende peale tõeliselt pahaseks. Nemad ei või ju teada, et ta on endast välja minemas, et ta peab kellelegi rääkima, mida ta öösel näinud oli.
Nicke polnud veel koju jõudnud, kui Vanessa hommikul kooli hakkas tulema. Ta ei suutnud hommikusöögilauas emale otsa vaadata. Osake temast oleks tahtnud otseteed välja paisata, mida ta näinud oli. See on tema võimalus mehest lahti saada. Lõpuks ometi. Ent üks teine osa Vanessast, talle peaaegu tundmatu osa, ei tahaks sellest kunagi iitsatadagi. See osa ei suuda taluda mõtet sellest, kui õnnetu ema säärase sõnumi peale oleks.
Vanessa võtab istet ühes tagumise rea pinkidest, samal ajal kui Evelina ja Michelle teineteise
