Tuli. Mats Strandberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tuli - Mats Strandberg страница 14
„Minu meelest oli kogu lahutuse uba selles, et ei peaks teineteisega ööd läbi tülitsema,” ütleb Evelina.
Evelina vanemad lahutasid aastaid tagasi ja Evelina jäi ema juurde elama. Isa on veoautojuht ja teda pole peaaegu kunagi Engelsforsis. Kuid see ei takista tal helistamast eri Euroopa riikidest ja avaldamast arvamust, kuidas Evelina ema peaks tütart kasvatama.
„Kuidas sinuga on?” küsib Vanessa.
Evelina ohkab südamepõhjast.
„Miks peab veel sada aastat ootama, enne kui me täisealiseks saame?”
„Me peaksime kõik kolmekesi kokku kolima,” ütleb Michelle. „Niipea, kui kaheksateist saame. Eriti viimase peal oleks!”
„Ja sina pääseksid Nickest,” lisab Evelina.
„Ma pääsen temast ehk niisamutigi,” vastab Vanessa.
„Mis asja?” küsib Michelle. „Mis mõttes?”
Vanessa vaatab sõprade uudishimulikke nägusid.
Nad ütleksid, et ta peab emale ära rääkima. Nad ei mõistaks, mis sellel plaanil viga on, peale selle et see kurvastab ema: et Vanessa on see sõnumitooja, keda kõik tahavad kogu aeg maha lasta. Ja et ema ei pruugi teda uskudagi.
Veel on üks võimalus, mõtleb Vanessa. Kui rääkida hoopis Nickega. Sundida teda ennast emale tõde avaldama.
Praegusel hetkel tundub see kõige parem plaan. Kuid ta pole öö otsa maganud ega usalda oma reaalsustaju.
Ta vaatab Michelle’ile ja Evelinale otsa. Ta armastab neid, aga ei suuda nendega sellel teemal rääkida.
„Mis asja?” küsib Michelle uuesti ja keerutab sõrmede vahel tumedat juuksesalku.
„Ei midagi,” ütleb Vanessa. „Niisama unistasin.”
Linnéa jõuab klassi lipsata napilt enne seda, kui Petter Backman mütsuval sammul kohale jõuab ja ukse enda järel kinni paneb. Linnéa tunneb, kuidas õpetaja pilk tema selga kõrvetab, ja soovib kõigest hingest räpase pilgu endalt maha raputada.
Siis, kui ta oli just äsja oma võlujõust teadlikuks saanud, ei suutnud ta kunstitunnis õieti käiagi. Backmani kohta on alati kostnud jutte, et ta paneb oma naissoost õpilastele käed ümber, hõõrub ennast ebameeldivalt nende vastu, kuigi tegelikult pole Linnéa kunagi näinud teda midagi säärast tegemas. Ta on liiga arukas, et riskida. Kuid ta laseb oma üksikasjalikel mõtetel vabalt lennata, kui ta klassi ees istub või klassis ringi jalutab.
Olivia istub kõige taga ja sirgeldab midagi oma plokki. Linnéa läheb istub tema kõrvale. Targem juba härjal sarvist haarata.
„Kus kohas sa eile olid?” sosistab Olivia. „Miks sa mu sõnumitele ei vastanud?”
Tema sinised juuksed meenutavad radioaktiivset suhkruvatti. Tugevasti meigitud nägu on kahvatum kui kunagi varem. Puudrikihil on väikesed higinired.
„Ma unustasin ära,” ütleb Linnéa.
„Jube nõme, et sa isegi ei vastanud,” sõnab Olivia.
„Sina pole ennast ju praktiliselt terve suve näole andnud,” vastab Linnéa.
„Mis mina sinna teha saan, et ema ja isa mu vaheajaks maale kupatavad.”
Ta vaatab solvunult Linnéat oma suurte pruunide silmadega, mis võiksid kuuluda mõnele manga-koomiksi tegelasele. Linnéa ei viitsi seletada, et ta teab, et Olivia valetab, et ta on teda mitu korda keskuses näinud. Ega Engelsforsis pole just palju siniste juustega tüdrukuid.
„Sai käisid eile Eliase juures, eks?” küsib Olivia.
„Jah.”
Olivia kritseldab oma visandiplokki edasi. Tavapärane motiiv. Suurte silmadega tüdruk, kes nutab musti pisaraid.
„Sa oleksid võinud helistada,” ütleb ta vaikselt. „Mina olin ka tema sõber. Mul oli täitsa hirm kooli tagasi tulla. Siin see ju juhtuski.”
Irooniline, et Linnéa peab Oliviat vältima, et saada Eliasega omavahel olla, isegi siis, kui poiss on surnud.
Nad said kõik omavahel üsna ühel ajal tuttavaks. Sattusid kolmekesi samasse seltskonda, samadele pidudele. Linnéat ja Eliast tõmbas nagu iseenesest teineteise poole, otsekui oleks nende sõprus olnud ette määratud. Aga Olivia toppis ennast kaasa, käis kannul. Natuke nagu tüütu väike õde, kes ahvib vanemat õde järele. Kes muretseb kogu aeg, kas ta käitub ikka õigesti, nii et alati läheb natuke nässu, natuke piinlikuks.
Kui Elias rääkis mingist bändist, mille ta oli avastanud, võis Olivia ilmuda järgmisel päeval kooli, bändi nimi vildikaga käsivarrele kirjutatud, ja väita, et ta on neid juba jube kaua kuulanud.
Oliviat oli nii lihtne läbi näha, et Linnéa ei viitsinud temast lõpuks enam väljagi teha. Aga see, kuidas Olivia eputab oma „hirmu” ja „probleemidega”, ärritab teda ikka veel. Ta räägib nendest kui mingitest lahedatest vidinatest. Kuigi ise on pärit tõelisest Bullerby-idüllist. Ema, isa ja kaks vanemat venda, kes on teda alati kohelnud kui pesamuna, lemmikut, väikest printsessi.
Mõnikord tekib Linnéal tunne, et Olivia kasutab Eliast ja tema arvatavat enesetappu omaenda positsiooni parandamiseks. Nagu teeks seos Eliasega teda kuidagi ehtsamaks.
Ent mõnikord, nagu näiteks praegu, hakkab Linnéal südametunnistus piinama, et ta niimoodi mõtleb. Olivia on vanast kambast ainus, kes endiselt Linnéaga ühendust võtab, kuigi ta ei käi enam üldse pidudel. Ja iseenesest võib neil ju koos toregi olla, kuigi Linnéale ei meenu, millal selline asi viimati juhtus.
Olivia särgi küljes olevad ketid kõlisevad, kui ta Linnéale lähemale kummardub.
„Ma ei taha tülis olla,” ütleb ta.
„Me ei olegi.”
„Väga hea,” sõnab Olivia. „Sest mul on üks jutt. Ma kohtasin laupäeval Västeråsis su isa.”
Linnéa tardub.
„Tead, mis ta ütles või?” küsib Olivia.
„Ma ei taha teada.”
„Ei, no tõsiselt. Head uudised.”
„Minu isaga seoses ei ole häid uudiseid.”
„Ta ei joo enam.”
Linnéa põrnitseb lauda, mille sisse on keegi kraapinud JALKA RUULIB.
„Ta ütles nii, ja ma usun teda,” jätkab Olivia. „Tal ei olnud lõhnasid ka juures. Ta nägi kohe korralik välja.”
Ma ei jaksa seda enam uuesti läbi teha, mõtleb Linnéa. Enam mitte.
„Mis sul on?” küsib Olivia ja hääles on tunda ärritust. „Ma mõtlesin, et sa rõõmustad.”
Eelmisel sügisel hoidis Minoo enda kõrval kohta ühele erilisele inimesele.