valetama?”
Wille mõmiseb nõusolevalt.
„See pole kindlasti üldse esimene kord. Ema tüüpiline ebaõnn meestega. Ja siis üritab tema sekkuda sellesse, kellega mina koos olen. Ta võib ainult unistada sellisest mehest, kes on kümnendikugi sama hea kui sina.”
Wille noogutab ja krutib oma kihlasõrmust.
„Ma ei tea, mida ette võtta,” räägib Vanessa. „Ma ei tea isegi, kas ema usuks mind, kui ma räägiksin… Ja kui ta mind usub… Sa ei ole kunagi näinud, milliseks ta muutub, kui tal suhe nässu läheb, ja ma mõtlen Melvini peale… Aga ma ei saa ju sellist asja ka lihtsalt maha vaikida. Või saan või? Ma ei saa aru, kuidas ma suudaksin seda ilget tüüpi iga päev näha, kui…”
Tema sõnad vaibuvad. Wille nutab.
„Kurat, Nessa,” niutsatab ta. „Kuradi kuradi kurat… Ma olen ühe lolluse teinud.”
Ta peidab näo kätesse. Vanessa süda hakkab peksma.
„Mida sa teinud oled?” küsib ta.
Põmm-põmm-põmm käib rinnakorvis.
„Ma ei ole sind väärt!”
„Mida sa teinud oled?” kordab Vanessa.
„Ma olen ühe teisega olnud!”
Wille sõnad kostavad käte tagant summutatult. Kuid need lõikavad otse Vanessasse. Lõiguvad kogu tema maailma puruks.
Ja siis ei olegi enam valus. Tundub, nagu lööks emotsionaalse ülekoormuse tõttu mingi kaitse läbi. Ta jääb seest tummaks. Tundub, nagu ei juhtuks see parajasti temaga, nagu juhtuks see ühe teise Vanessaga. See on hea tunne.
„Ma olen nii kartnud, et sa saad teada,” ulub Wille. „Ma arvasin, et nüüd ongi see hetk käes. Sa ei kujuta ette, kui halvasti ma ennast tundnud olen!”
Ta laseb käed alla. Nägu on üleni punane.
„Miks sa mulle seda räägid?” küsib Vanessa.
Sest kui ta üleüldse praegu midagi tunneb, siis seda, et ta ei oleks tahtnud teada.
„Ma tahan aus olla.”
„Aus? Kas poleks olnud ausam mitte minu selja taga teistega keppimas käia?”
„Oleks küll,” nuuksub Wille. „Aga küsi, mida sa tahad, ja ma vastan.”
„Kas see juhtus ainult ühe korra?”
Wille kõhkleb. Sellega on vastus käes.
„Mitu korda?” küsib Vanessa.
„Kaks. Ainult kaks. Üks kord eelmisel talvel. Siis, kui sa siit ära olid kolinud,” ütleb Wille. „Teine kord oli nüüd laupäeval.”
„Götvändareni kõrtsis?”
Wille noogutab.
Äkitselt lööb kõik nii selgeks, et Vanessa ei saa aru, kuidas ta varem nii pime oli olnud.
„Kas mõlemal korral oli sama tüdruk?” küsib ta.
„Ma ei saa temaga enam kunagi kokku,” ütleb Wille. „Ma luban. Ma isegi ei vasta enam ta kõnedele.”
„Mis mõttes, kas sa andsid talle oma numbri?”
„Ma olin purjus,” jätkab Wille. „See ei tähendanud midagi.”
„Aga miks sa seda siis kaks korda tegid?”
Vanessa tõuseb diivanilt üles. Jalad on pehmed all, aga ta peab minema pääsema. Kohe.
„Anna andeks, Nessa, palun ära mine.”
„Ma tahan ainult ühte asja veel teada.”
„Ükskõik mida,” ütleb Wille ja tõuseb tugitoolist püsti, teeb katset tüdruku poole astuda.
Vanessa taganeb esikusse.
„Mis ta nimi on?”
Ära ütle Linnéa, mõtleb ta. Mitte Linnéa, mitte Linnéa.
„Elin,” vastab Wille. „Ta on vanem. Sa ei tunne teda.”
Vanessa noogutab vaikides. Tunneb peaaegu tobedat kergendust.
„Palun, Nessa…”
Tüdruk võtab sõrmuse sõrmest ja mõtleb, mida sellega peale hakata. Visata sellega nagu mõnes tobedas filmis?
„Ma teen mida iganes, et sa ainult andeks annaksid,” nuuksub Wille.
Vanessa laseb sõrmuse põrandale, see veereb eemale ja kaob esikukapi alla.
Siis ta lahkub.
Päike on peaaegu looja läinud. Taevas perekond Holmströmi maja taga on nagu roosade ja lillade toonide virvarr.
„Kuradinõmeaparaatraisk!”
Ida isa virutab jalaga niidukile, mis seisab vaikselt ja liikumatult keset muru.
„Tere,” ütleb Ida ja läheb oma rattaga garaaži poole.
„Tere,” vastab isa väsinult ja kummardub masina kohale. „Kuidas koolis läks?”
„Nagu ikka,” lausub Ida.
Isa mõmiseb midagi äraolevalt ja hakkab terade külge kinni jäänud rohuplögas sonkima.
Ida näeb äkki vaimusilmas, kuidas mootor käima läheb ja veri üle muru pritsib, kui isa käed hakklihaks jahvatatakse.
Ta pilgutab silmi. Isa on endiselt kükakil ja pomiseb masinale midagi ähvardavat. Tema särgil jookseb mööda selgroogu piklik higiplekk.
See oli üksnes kujutlus. Sundmõte. Või? Ida ei ole kunagi näinud nägemusi tulevikust, vaid ainult minevikust. Seni.
Ta laseb ratta garaažipõrandale ja jookseb otsejoones üles oma tuppa. Seal teeb ta lukust lahti vana riidekirstu, mis ta voodi jalutsis seisab, ning võtab välja „Mustrite raamatu” ja mustrileidja.
Ta viskab end vaibale pikali, teeb raamatu lahti ja silmitseb seda keskendunult, silm tugevasti sätendava hõbeluubi vastas. Keerab luubi segmente.
Kas see oli nägemus, mida ma hetk tagasi nägin? Tuleviku kohta? Kas see isa ja muruniiduki asi juhtubki?
Leheküljel löövad märgid võbelema. Mõned voolavad laiali nagu tint vees. Teised eristuvad teravamalt, moodustavad mustri. Kui Ida õppis raamatut tõlgendama, tundus see avavat ukse hoopis uue tähestiku, uute sõnade ja uute tähenduste juurde. Sõnumid ei jõua temani sõnade kujul. Need jõuavad otse tema ajju. Mõnikord on need täiesti arusaamatud.
Ent praegu on raamatu vastus ühene.
Ei.
Kergendus on mõõtmatu.
