sa silmas pead? küsib ta. Kas miski pole kindel? Kas pole kindel, et maailmalõpp tuleb?
Raamat viivitab vastusega.
Viimane lahing toimub.
Edasine on segasem. Väikesed infokillud jõuavad Ida teadvusse ja ta proovib neid kokku sobitada. Midagi võimalike valikute kohta. Suurem või väiksem tõenäosus.
Ta sirvib edasi ja keerab mustrileidjat. Keskendub küsimusele.
Nii et võimalikke tulevikke on mitu?
Raamat vastab peaaegu kohe.
Jah.
Ja seejärel:
Ei.
No otsusta juba ära, mõtleb Ida, suutmata ennast tagasi hoida.
Märgid sulavad ühte, kattuvad, muutuvad virvarriks. Talle tundub, et ta pahandas raamatut. Ta keskendub nii pingsalt, kui suudab.
Kui tulevikke on mitu… Kas ma mõnes neist saan G-ga kokku?
Raamat on vait. Siis hakkavad märgid liikuma.
Sa oled eriline, Ida. Ära unusta meie kokkulepet. Sa pead Ringiga koostööd tegema, kuni viimane lahing on peetud. Seejärel saad oma tasu. Hoia oma lubadust, siis hoian mina oma lubadust.
Ida ohkab.
Ta on teistele öelnud, et ei näe „Mustrite raamatus” enam midagi. Ja ega ta polegi näinud. Vähemalt mitte midagi sellist, mida teised peaksid teadma. Mis neid võiks aidata.
Alates hetkest, mil ta õppis raamatut lugema, on see pidevalt andnud sama lubaduse: et Ida pääseb oma võluvõimetest, kõigest, mis on Väljavalitutega seotud. Ta peab üksnes seni vastu pidama, kui nad on maailmalõpu ära hoidnud.
On juba pime, kui Vanessa suure kortermaja juurde jõuab. Ta vaatab kõige ülemise korruse akende poole ja mõtleb, kas Linnéa võiks kodus olla.
Ta oli kõndinud läbi Engelsforsi ja reaalsustaju oli endiselt kadunud. Otsekui oleks linn üksainus suur filmikuliss, ja need üksikud inimesed, keda ta oma teel kohtas, statistid.
Mõne tunni pärast kohtuvad nad taas surnuaial. Vanessa on seekord teinud panuse Michelle’i kaardile ning öelnud emale, et jääb ööseks tema juurde.
Äkki süttib kaheksanda korruse ühes aknas tuli ning Vanessa teab nüüd, et Linnéa on kodus. Ehk on Linnéa teda sealt ülevalt märganud. Kas ta on tema mõtteid kuulnud? Tunnetanud, et ta seisab siin all?
Vanessa tahaks kogu südamest Linnéale andestada. Ta igatseb tema järele nii väga, et valus hakkab. Linnéa on ainuke inimene maailmas, kellele ta ei peaks midagi kokku valetama.
Tuulehoog käib üle tänava. See kergitab maast tolmu, mis hakkab Vanessa ümber õhus keerlema. Väikesed kruusaterad veerevad tema jalge ees üle asfaldi. Ent kui ta vaatab majade vahel kasvavate põõsaste poole, siis neil ei liigu ükski leht.
Tuul on ainult Vanessa ümber. Kananahk tuleb peale, kui ta tunneb seda üle oma näo puhumas, oma juustes mängimas. Sama tunne kui siis, kui ta nähtamatuks muutub, kuid tugevam.
Ainult mõne hetke puhub tuul, enne kui kaob.
Vanessa vaatab üles Linnéa akende poole, enne kui lahkub.
Minoo ei teagi, kumb on hullem. Kas see, kui ema ja isa teineteise peale karjuvad, või vahetult sellele eelnevad hetked. Nagu praegu. Igas lauses pulbitseb allasurutud ärritus. Üksainus sõna või pilk võib tüli leegina lõkkele puhuda.
Varem ootas ta alati nende ühiseid õhtusööke. Nüüd tunneb ta kergendust iga kord, kui ema on haiglas öövahetuses või kui isa kauemaks tööle jääb. Mõlemaga koos süüa on umbes sama õdus ja lõõgastav kui piknik rindel kaitsekraavis.
„On ikka kuradi kuumus,” ütleb isa ja kuivatab salvrätiga otsaesist. „Minoo, võiksid sa palun soola ulatada?”
Ta ulatab isale mehaaniliselt soolaveski. Ta ei pea ema otsa vaatamagi, vaid näeb niisamagi tema pilgus halvakspanu. Ta ei pea isa otsa vaatamagi, vaid näeb niisamagi tema pilku, mis vastab, et see pole kellegi teise asi. Tundub, nagu krutiks isa soolaveskit veel eriti mitu ringi, otsekui rõhutades, et tema ei lase endale pähe astuda. Vaikus on laua ümber nii tihke, et veski pläriseb nagu kivipurustaja.
Soolapuru langeb kalale ja kartulile. Isa saab peagi viiskümmend neli. Siis on ta sama vana, kui oli Minoo vanaisa infarkti surres.
Minoo torgib kahvliga kuiva lõhetükki ja loodab, et ema ei võta soola kohta sõna, ega ka selle kohta, et isa ei ole aedvilja taldrikule tõstnud.
„Kuidas esimene koolipäev oli?” küsib ema.
„Täitsa okei. Meil on uus klassijuhataja, Ylva. Paistab üsna igav. Ta annab matat ja füssat ka.”
„Maxi mõõtu ta välja ei anna, eks? Selliseid õpetajaid tõepoolest naljalt ei leia.”
Ema näib mõistev, kuid ei mõista mitte midagi. Minoo joob mitu sõõmu vett, et kuiv lõhetükk alla loputada.
„Väga kurb lugu iseenesest,” jätkab ema. „Mis ta on juba pool aastat vist haiglas olnud? Või isegi rohkem…”
„Äkki räägiks millestki muust?” pakub Minoo.
„Jah, ära torgi teda. Minoo ei taha kindlasti selle peale mõelda,” ütleb isa.
„Muidugi,” vastab ema leebelt, ent isale heidetud pilk on nõelterav.
„Aga ma pean silmas seda, et Ylval on kindlasti raske olla selle õpetaja järeltulija, kellest Minoo nii väga lugu pidas. Ja erinevalt sinust, Erik, leian ma, et teinekord on oluline rääkida ka rasketest asjadest.”
„Üks uus poiss on ka klassis,” pistab Minoo vahele, enne kui isa jõuab vastata. „Viktor Ehrenskiöld. Ta on Stockholmist.”
„Ehrenskiöld. Need ostsid ju selle mõisa,” teab isa.
Engelsforsbladeti peatoimetajana on isal ülevaade kõigest, mis linnas toimub, igast naabrite vahelisest tülist ja väiksemastki kulureast omavalitsuse eelarves.
„Tead sa neist midagi?” küsib Minoo.
„Isa ja poeg. Isa on börsimaakler. Selline tüüp, kes on ööpäev läbi internetis, ostab ja müüb aktsiaid ja teenib kõvasti. Ma rääkisin Bertiliga, kes neile maja müüs, ja ta ütles, et nad on endast tõeliselt heal arvamusel, nii juunior kui seenior.”
„Kas Bertili maailmas on üleüldse muud tüüpi stockholmlasi?” turtsatab ema.
„Ta jättis ausalt öeldes päris ennast täis mulje,” ütleb Minoo kiiresti. „Viktor, tähendab.”
„Ehk on ta lihtsalt ebakindel,” ütleb ema.
„Või ongi ta lihtsalt nõme tüüp,” ütleb isa. „Kõike ei saa kogu aeg psühholoogiliselt paika panna ja seletada.”
„Ei, mispärast me peaksimegi proovima
