tähtsa professoriilme.
„Mul on kolm labidat ja Idal üks,” ütleb ta, otsekui polekski ilmselge, et Ida seisab siinsamas, täpselt üks labidas käes. „Kõikidele ei jätku, aga keegi peab valvama ka.”
„Mina võin valvata,” pakub Linnéa.
Keegi ei vaidle vastu. Kõige vähem Ida, kes on ainult tänulik selle eest, et mõtteid lugevast friigist pääseb.
Ida ei põlga vist mitte kedagi nii südamest. Linnéa on tüütu ja nõme õiendaja, pealekauba ilmselgelt peast segi. Ise arvab, et on oma riiete ja meigiga nii eriline, aga ta ei anna endale üldse aru, et kõik friigid näevad tavainimeste silmis ühesugused välja.
Ida käsi haarab tugevasti labida puisest käepidemest, kui ta teistele haua juurde järgneb. Ta on hanereas viimane, ja talle tundub, nagu kõditaks keegi sulega tema kaela, kui ta mõtleb pimedusele oma selja taga, kõigele, mis seal peituda võib.
Ta kinnitab pilgu Vanessa blondidele juustele. Ei taha vaadata hauakive, millest nad mööduvad. Ei taha mitte mingil juhul mõelda surnukehadele, kes seal maa sees mädanevad, ussidele, kes ronivad silmaaukudes ja ribikontide vahel. Ei taha mõelda sellele, mis on selles hauas, mille nad lahti kaevavad. Ei taha mõelda sellele, et nad üleüldse hakkavad mingit neetud hauda lahti kaevama.
Ei taha, ei taha, ei taha, ei taha, ei taha…
Ida pole kunagi pimedust sallinud. Kui ta väike oli, võis kuluda mitu tundi, enne kui ta magama jäi. Hoolikalt teki sisse mässituna lebas ta voodis ja kuulatas iga vähimatki heli, ei julgenud kätt ega jalga välja jätta. Kartis silmi kinni panna, kartis voodist välja tulla, kartis voodisse jääda.
Mõnikord hüüdis ta ema ja isa. Nad ohkasid tema ukselt, ise veel pooleldi magades, et pimedas ei ole midagi ohtlikku. Et kõik on täpselt samasugune kui päeval.
Nagu oleks elu päeval täiesti ohutu ja ühegi hirmuta. Nagu ei teekski asja hullemaks see, et kõik, kes kellelegi halba plaanitsevad, saavad ennast lisaks veel pimedusse peita. Mõrtsukad ja pedofiilid. Raevunud võitluskoerad ja narkarid.
Ei Erik, Julia ega Felicia pole midagi aru saanud. Idast on saanud magamise teesklemise ekspert. Ta hingab raskelt nagu unes, ise samal ajal pärani silmi pimedusse vahtides.
Ta ei kavatse mitte mingil juhul teistele Ringi liikmetele näidata, et kardab pimedust, aga ta võib kihla vedada, et Linnéa on selle tema ajust välja õngitsenud.
Jah. Muidugi on Linnéa kasutanud oma jõudu, et tema mõtteid lugeda.
Vanessa peatub äkitselt ja Ida astub talle peaaegu kanna peale.
Nad on haua juurde jõudnud.
Kõik jäävad korraks seisma. Ida tunneb taas sulge kuklas ja astub paar sammu hauakivi poole, nii et Vanessa jääb tema ja pimeduse vahele.
Minoo teeb spordikoti lahti.
„Ma otsisin netist ja seal oli kirjas, et kirst peaks olema umbes kahe meetri sügavusel maa all,” teatab Minoo ja võtab labida kätte.
„Kaks meetrit,” ohkab Vanessa ja võtab samuti labida, vajutab selle prooviks maapinda. „Anna-Karin, sinu element on maa, kas sa ei saaks seda siit kuidagi ära tinistada?”
„Sul on ju õhk, siis sa võiksid samahästi selle minema puhuda,” vastab Anna-Karin vaikselt.
Vanessa vajutab labida mulda ja saab kätte suure mätta kuiva mulda, kõrbenud muru kõige peal.
Idat läbib soojas suveöös külmavärin. Praegusel juhul nõustub ta tegelikult Nicolausega. Seniilsel vanamehel on õigus. See on väga vale, igas mõttes.
Anna-Karin ja Minoo vajutavad samuti oma labidad mulda ja asuvad kaevama.
Ida neelatab sügavalt ja meenutab endale, miks ta siin on, mida raamat on lubanud. Ta läheb Minoo kõrvale ja asub kaevama.
Töö on raskem, kui ta oleks arvanud, ning tema ja Minoo labidad jäävad pidevalt teineteisele ette. Kuid täpselt nagu ratsutamine, viib ka see füüsiline pingutus ta omamoodi transiseisundisse. Temast saab nagu kaevamisrobot, kes tõstab labida, vajutab mulda, tõstab kuiva mullakänkra üles ja viskab eemale.
Mida sügavamale nad jõuavad, seda niiskemaks ja raskemaks muutub muld. Ussikesed ja putukad katsuvad eest ära sibada, aga Ida labida vastu pole neil võimalustki. Ta lööb nad puruks igal võimalusel, nagu oleksid nad vaenlased, keda ta ükshaaval hävitab.
Felicia. Robin.
Linnéa. Kõik Väljavalitud saavad labidalt oma väljateenitud jao.
Erik ka. Ja Julia sellepärast, et ta on nii tüütu.
Nad peavad kordamööda kahekaupa üha sügavamaks muutuvas augus seisma. Anna-Karin hingeldab ja higistab, rasvamagu nagu ta on, ja ega Minoo peale raamatute tõstmise ka erilist trenni ei tee.
Lõpuks kaevavad ainult Ida ja Vanessa. See on nagu võistlus. Ainsa helina kostab mulda läbistava metalli krigin ja nende hingeldamine.
Ida sihib ebatavaliselt prisket vihmaussi ja virutab labidatera maasse, et see pooleks lõigata. Labidas puutub vastu kõva pinda. Nad mõlemad Vanessaga tarduvad paigale.
„Kirst,” sosistab Minoo.
Idat haarab paanika. Ta peab hauast välja saama. Kohe, kohe! Ta viskab labida üles ja sirutab käed välja.
„Aidake mind üles!” nõuab ta tungivalt.
Minoo ja Anna-Karin kõhklevad. Nad vahetavad pilgu, enne kui Minoo lõpuks põlvili laskub ja Idale käed ulatab. Ida klammerdub nende külge, üritab jalgadega augu seinast pidet leida, ja mulda lendab alla augu põhja. Lõpuks pääseb ta maapinnale, tunneb karedat rohtu oma paljaste põlvede vastas. Süda peksab.
Vanessa hakkab rahulikult kirstukaant mulla alt vabastama, nagu oleks tal kombeks vähemalt kord nädalas haudu rüüstamas käia.
„Vaata, et sa läbi ei vaju,” ütleb Minoo. „Vana puit võib rabe olla.”
„Nii vana see küll välja ei näe,” vastab Vanessa.
Tal on õigus. Kirstukaane tume puit läigib kuuvalgel. See paistab päris uus, nagu oleks kirst alles mõne tunni eest mulda lastud.
Vanessa viskab oma labida üles murule ja kummardub alla, tõmbab kätega üle sileda pinna.
„Siin on maagiat. Ma tunnen seda,” ütleb ta ja kobab kirstu serva. „Mis kuradi nipiga me selle lahti saame?”
„Kas te aru ei saa, kui haige see on?” küsib Ida. „Me ei või ju ometi laibaga kirstu lahti teha! Mul ei ole mingit tahtmist mädanenud laipa vahtida!”
Tema hääl murdub lõpus. See veab teda alati alt, kui ta endast välja läheb.
„Mis sa siis arvasid, et ühest hauast võiks leida? Lihavõttemuna või?” nähvab Vanessa.
Tema käed ja jalad on mullased. Laubal on määrdunud käega tõmmatud mullane triip.
Minoo otsib spordikotist välja sõrgkangi ja ulatab Vanessale.
„Me ei tea, mis kirstus on. Võib-olla seal
