style="font-size:15px;"> „Kas sa Nicolausega oled rääkinud?” küsib ta.
Minoo noogutab.
„Me peame selle ilma temata ette võtma,” lausub ta. „Kuigi see tundub nii vale.”
Väike külm klomp hakkab Anna-Karini kõhus ringi liikuma.
„Küllap ta mõistab, et me olime sunnitud,” ütleb ta. „Et see oli ka tema enese pärast.”
„Ma loodan,” lausub Minoo. „Pealegi, me ei pruugi üldse midagi leida. Siis ei pea ta sellest isegi teada saama. Kõige targem oleks praegu teha üks samm korraga, mitte liiga pikalt ette planeerida.”
See kõlab, nagu prooviks ta iseennast veenda, ja Anna-Karin mõistab, et Minoo hoolib Nicolausest sama palju kui tema ise. Vähemalt see ühendab neid, ja see tekitab hea tunde.
Ida vaatab kella kooli fassaadil.
Ta loodab peaaegu, et Erik ei ilmu kohale, nii et ta saaks otse talli sõita. Ta igatseb Trooja järele. Kuulda looma hirnumist, kui ta latrisse siseneb. Tema seljas metsa ratsutada ning ühises rütmis aja- ja kohataju kaotada.
„Erikul on täpselt kolm minutit aega. Siis ma lähen,” ütleb ta.
„Väga hea, et sa temaga karm oled,” kiidab Felicia.
„No kuidas ta muidu õpiks?”
Felicia kihistab nõusolevalt. Nagu teaks ta kuttide kasvatamisest kõike, kuigi endal pole oma kutti olnudki. Ida kohendab päikeseprille, mis pidevalt ta higist ninaselga mööda alla libisevad. Vaatab uuesti mobiili. Erikust ei ole elumärki. Ja koolist väljuv õpilaste mass muutub üha hõredamaks.
„Sa ei pea koos minuga ootama,” ütleb ta.
„Pole hullu,” teatab Felicia ja sätib oma rinnahoidja paela.
Loomulikult pole hullu, mõtleb Ida. Felicia ootaks lõpmatuseni, kui saaks ainult võimaluse hingata paar sekundit Robiniga sama õhku.
„Kuule, sa pead selle Robini-värgi peast viskama,” ütleb Ida. „Või siis midagi ette võtma. Nagu mina Erikuga.”
See ei vasta päriselt tõele. Erik oli see, kes kevadel Hanna H juures ühel peol teda suudles, ja Ida lasi sellel juhtuda. Just nagu ta lasi Erikul endal järgmisel päeval koolis käest kinni võtta, lasi tal nädal hiljem öelda, et nad on paar. Ainult sellepärast, et ta ei jaksanud enam oodata.
Ainult sellepärast, et ta lootis, et Erik suudab viia tema mõtted mujale sellelt, keda ta tegelikult tahtis.
„Aga võib-olla ei ole ma sama julge kui sina,” sõnab Felicia.
Kooli välisuks läheb lahti. Ja Ida tunneb tuttavlikku jõnksatust, kui näeb Teda välja päikese kätte astumas.
G.
Teda valdab otsatu väsimus. Miks see iialgi üle ei lähe? Miks ei lakka tema keha kunagi Gustafit nähes reageerimast?
Paari sammu kaugusel poisi kannul kõnnib Minoo. Tema mustad lokkis juuksed õõtsuvad pea ümber, kui ta välistrepist alla astub.
„Mis sa arvad, kas see on tõsi, mida Julia ütles? Et nad kudrutasid seal all lüüside juures?” sosistab Felicia.
„Ei usu,” nähvab Ida. „Miks peaks G kudrutama Minoo-sugusega?”
Kui ta ometi oleks endas sama kindel, kui ta välja näitab.
Ida proovib tõlgendada Minoo ja Gustafi kehakeelt. Kas nad ei käi mitte teineteisele tarbetult lähedal?
Ta arvas, et annab otsad, kui Gustaf eelmisel suvel Rebeckaga käima hakkas. Ja nüüd siis Minoo? Tõsiselt või?
Tema ainus lohutus on see, et ta pole mitte iialgi rääkinud mitte kellelegi peale Trooja, mida ta Gustafi vastu juba alates neljandast klassist tunneb. Ei Juliale ega Feliciale. Isegi mitte emale. Mitte kunagi ei tohi tunnistada, et sa soovid midagi saada, enne kui oled sada protsenti kindel, et võidki selle saada.
„Nüüd ma läksin,” ütleb ta.
„Äkki ootad ikka veel natuke?”
Ida turtsatab vastuseks ja kummardub kotti üles võtma. Päikeseprillid libisevad nina pealt maha ja maanduvad plastmassikõlinal asfaldile. Ta tahaks need puruks astuda.
„Nüüd Erik tuleb,” teatab Felicia.
Pettumus hääles on ilmselge. Tähendab, Erik on üksi. Ida ei pööra ringi. Ta korjab päikeseprillid maast üles ja paneb ette. Teeb, nagu otsiks kotist midagi. Ta kallutab pea eest ära, kui Erik tuleb ja proovib teda põsele suudelda.
„Hiljaks jäid,” ütleb ta.
„Anna andeks.”
„Mida sa andeks palud, ära lihtsalt jää kogu aeg hiljaks.”
„Kevin tegi jumala hullu värgi, me…”
„Mind ei huvita,” katkestab Ida teda.
Ida pöördub Felicia poole, kes vaatab kohmetult mujale.
„Õhtul räägime,” ütleb Ida.
Felicia seisab pisut liiga kaua ja kõhkleb.
„Sul pole mingit mõtet ootama jääda, Robinit ei tule,” lisab Ida.
Felicia pressib suule küsiva naeratuse, just nagu kavatseks ta väita, et ta pole üleüldse Robini peale mõelnud. Ent ta ei söanda Idale vastu hakata, vaid naeratab korraks, embab teda ja astub paar sammu tagasi. Seejärel ta peaaegu jookseb üle kooliõue minema.
„Mis see nüüd siis oli?” küsib Erik.
„Mis oli mis asi?”
„See Robini jutt.”
Ida vaatab talle lõpuks otsa.
„Nii et sa ei ole siis märganudki, et ta on Robinist kõrvuni sisse võetud? Issand, mul on tema pärast nii piinlik.”
„Kas ta on Robinisse armunud või?”
„Äkki räägiks millestki muust? Ma tahaks enne talliminekut jäätist.”
„No midaaa,” ohib Erik. „Kas sa ei võiks sinna talli kordki minemata jätta? Sa oled selleks liiga vana, et mingi hobusega nunnutada.”
Ida ei püüa enam Erikule seletada, et tallis ei käi ainult „nunnutamine”. Seal on ikka raske ka. Isegi ohtlik. Vähemalt sama ohtlik kui poisi enda jäähoki. Ja Ida armastab seda.
„See pole ju isegi mitte sinu hobune,” ütleb Erik.
„Mina olen üks ratsanikest. Ta on minu vastutusel.”
„Ma mõtlesin, et läheks korra minu juurde. Meil on veel tund aega, enne kui ema ja isa koju tulevad.”
Ida vihkab seda vinguvat tooni. G ei räägiks kunagi niimoodi. Ta on selles täiesti veendunud.
„Ah
