pidanud kinni panema,” ütleb ema.
Tema silmad säravad, kui need liiguvad mööda tekstiridu pildi all, millel kurva ilmega Monika seisab oma suletud kohviku ees. Miski ei eruta ema nii väga kui teiste ebaõnn. Koos sigarettidega on see tema suurim meelelahutus, ja Anna-Karin ei teagi õieti, kumb on kahjulikum. See, et Anna-Karin passiivsest kahjurõõmust vähemalt ära ei sure, on nõrk lohutus.
Ta tõuseb püsti, paneb taldriku klirinal kraanikaussi.
„Kas sa jätad selle niisama sinna või?” küsib ema.
„Ma pärast pesen,” vastab Anna-Karin ja läheb esikusse.
„Kui sa selle juba sinna paned, võid ju samahästi ka puhtaks pesta.”
Kõlab nii, nagu oleks ema see, kes neil kodus tavaliselt nõusid peseb.
„Ma ei jõua,” vastab Anna-Karin, läheb vannituppa ja hakkab hambaid pesema.
Nad elavad talu müügist saadud rahast ja hüvitisest, mille kindlustusfirma nõustus lõpuks pärast lauda põlengut välja maksma. Anna-Karin ei tea, kui kauaks sellest piisab. Ema räägib sageli, et peaks tööd otsima. Ent kui Anna-Karin koolist koju tuleb, ei ole ema tavaliselt jaksanud ennast poodigi vedada.
Anna-Karin ei taha endale tunnistada, et ta on pettunud. See oleks sama kui tunnistada, et ta lootis muutust, et linna kolimine tooks emale elu sisse. Ent talus oli tal vähemalt töö. Nüüd on ta muust maailmast isoleeritum kui kunagi varem ja Anna-Karinil on jube vaadata, kuidas ema üha sügavamale halvavasse depressiooni langeb.
Ning Anna-Karin satub paanikasse mõttest, mis edasi saab, kui raha ükskord otsas on.
Õhk väreleb kuuma asfaldi kohal ja kool paistab taamal kui silmapett.
Minoo möödub bensiinijaamast, kust ta kunagi ostis ajalehe, kus oli artikkel Engelsforsi „enesetapupakti” kohta. Nii arusaamatult palju on juhtunud pärast seda, kui ta Gustafi intervjuud luges. Siis ei arvanud ta, et suudab kunagi poisile andeks anda. Või veel vähem, et neist võiksid sõbrad saada.
Tema mõtiskluse katkestab autosignaal, kolm lühikest törtsu. Tumesinine Mercedes peatub teeservas. Naine kallutab end autos üle kõrvalistme, aken vajub helitult lahti.
„Tere, Minoo,” ütleb direktor. „Kas suvi läks hästi?”
Nad vahetavad mõned viisakusfraasid, kuid Adriana Lopezi pilk on kuidagi ekslev.
„Laupäeval hakkame pargis jälle tundidega pihta,” lausub ta. „Ütle teistele ka. Kohtume tavalisel ajal.”
„Hea küll,” vastab Minoo.
Adriana tõmbab käega kergelt üle oma musta paažisoengu, kus kõik juuksekarvad on eksimatult õigel kohal.
„Edaspidi tuleb… natuke muudatusi,” sõnab ta Minoole silma vaatamata.
„Missuguseid?”
Direktor näib kõhklevat.
„Eks laupäeval näete,” ütleb ta. „Nüüd pean ma minema. Kuhu see kõlbaks, kui direktor esimesel koolipäeval hiljaks jääb?”
Adriana keerab auto tee peale ja lisab kiirust. Minoo vaatab autole järele. Direktor paistab sättivat tahavaatepeeglit, et saaks teda jälgida.
Kevin Månssoni mopeed tuleb põrinal ja Minoo kargab eest ära, kui see teda peaaegu riivab. Poiss naerab valjusti.
Ei, ka selleks aastaks ei ole tüübil mõistus pähe tulnud, mõtleb Minoo.
Ta ühineb õpilaste vooluga, kes kõnnivad igava tellismaja poole, mis kujutab endast Engelsforsi gümnaasiumi. Täidetud pragu kulgeb üle hoovi nagu tume arm. Surnud puud näevad kuidagi veelgi rohkem surnud välja, otsekui oleksid nad halastamatu päikese all lõplikult kuivanud.
Ta tunneb asfaldi kuumust sandaalitaldade all, kui ta üle kooliõue ukse poole astub. Siin-seal märkab ta uusi nägusid, või pigem hästi unustatud vanu. Need olid kadunud ainult selle aasta, mis Minoo käis gümnaasiumi esimeses ja nemad põhikooli viimases klassis. Nüüd on kõik taas samas koolis koos.
Nad näevad nii noorukesed välja, mõtleb Minoo.
Tundub, nagu oleks möödunud terve igavik hetkest, kui Minoo esimest korda siia tuli, kuigi tegelikult oli see ainult aasta tagasi. Tollal tundis ta end nii küpsena, nii täiskasvanuna ja valmis uueks eluks. Tulvil lootusi, et juhtub midagi suurt. Kui ta oleks teadnud, mil moel tema soov täide läheb, oleks ta selle raudselt tagasi võtnud.
Minoo trügib koos õpilaste massiga majja sisse. Ta märkab üht lõpuklassi poissi, kes kinnitab teadetetahvlile suurt plakatit.
Poiss pöörab ringi ja naeratab talle laialt. Ta on tumeda peaga ja tal on terasraamidega prillid. Minoo otsib palavikuliselt mälust tema nime. Vist oli Rickard. Üks spordiklubi jalkapoistest.
„Selles tuleb raudselt osaleda!” ütleb poiss.
See on esimene asi, mida ta kunagi on Minoole öelnud, aga vastust ta ei oota. Ta kaob saginasse.
Minoo vaatab plakatit. Suurte punaste tähtede all, mis moodustavad sõna ÜHTSUS, seisab suvisel heinamaal reas punt noori. Vanamoeliste rõivaste ja kohevate soengutega inimesed hoiavad üksteise ümbert kinni ja naeravad avalalt. Kriitvalged hambad välguvad. Armsalt kirtsus ninad. Isegi paar pöialt on püsti.
SAA SINAGI OSAKS POSITIIVSEST ENGELSFORSIST! on ulja seltskonna all suurte tähtedega kirjas.
Minoo kavatseb selles täiesti kindlalt „mitte osaleda”.
Plakati allservas on väike foto naeratavast keskealisest naisterahvast, kellel on porgandikarva lokkis juuksed.
Kulub natuke aega, enne kui Minoo taipab, et see on Helena Malmgren. Eliase ema.
Elias.
Hoolimata palavusest kattub keha külma higiga. Kõik mälestused siin koolis eelmisel aastal toimunust tulvavad Minoole pähe.
Veri tualetipõrandal. Eliase surnud silmad lakke vahtimas.
Tema hing, kui Minoo ta Maxi võimusest vabastas.
Juba sedagi on liiga palju, ja nüüd hakkavad Maxi mälestused tema omadesse voolama, ta ei suuda neid enam peaaegu eristadagi. See, mida ta Maxi teadvuses nägi, on endiselt tema sees alles, ta ei saa sellest kunagi päris vabaks.
Minoo sunnib end tagasi tänapäeva.
Ta kõnnib mööda koridori, peatub majahoidja toa ukse taga ja koputab. Pärast väikest viivitust paotab Nicolaus ust ja pistab pea välja. Tal on seljas sinepikollane särk ja jalas pruunid velvetpüksid. Minoo kujutab elavalt ette, mida Ida sellise riietuse kohta ütleks.
„Tule sisse,” ütleb Nicolaus.
Minoo järgneb talle väikesesse kabinetti ja paneb ukse enda järel kinni. Õhk on tolmune ja umbne. Kirjutuslaual lebab avatuna „Mustrite raamat” ning hõbedane mustrileidja ilusti selle kõrval.
„Ma palun oma öise käitumise pärast vabandust,” ütleb Nicolaus. „Ma olin liiga järsk. Ent ma jään oma arvamuse juurde. Te ei tohi mitte mingil tingimusel hauda lahti kaevata.”
