ees seisab surnud puu. See sarnaneb inimesega, kes sirutab käsi taeva poole. Auk tüves meenutab suud. Lahti löönud koor on tuhakarva.
Seda puud siin varem ei olnud.
Mõte on muidugi tobe. Puu ei hiili niimoodi lähemale. Ammugi veel surnud puu.
Anna-Karin tõuseb püsti. Peapööritus tuleb tagasi. Ta peab koju minema. Vett saama.
Ent surnud puu meelitab teda. Ta astub rajalt kõrvale ja läheb puu poole. Kuivad oksad purunevad jalge all. Tihkes vaikuses teevad need valju häält. Mõnes kohas on mustikavarred nii kuivanud, et muutuvad pealeastumisel pulbriks. Ta sirutab käe välja, puudutab kuuma puutüve, ja kõnnib unenäolise tundega edasi.
Tontliku puu taga laskub maapind sügavikku. Kauguses näeb ta vana tehase korstnaid.
Siin-seal märkab ta teisigi kuivanud puid. Kõrgeid tüvesid, mis on päikese käes kriitvalgeks tõmbunud.
Asi pole ainult põuas, mõistab ta, taipamata, kust see teadmine pärineb. Miski muu suretab metsa välja.
Ta pöörab aeglaselt ringi. Kulub mõni sekund, enne kui ta märkab rebast, kes seisab täpselt selle kännu kõrval, kus ta äsja oli istunud. Merevaigukarva silmad vastavad rahulikult ta pilgule.
Päike lasub hõõguvalt ja raskelt Anna-Karini pealael ning higi voolab silmadesse, kui ta rebasega tõtt vaatab. Ta ei julge ennast liigutada, ei taha looma ehmatada.
Aga lõpuks on ta sunnitud silmi hõõruma, kipitava soola ära pühkima.
Kui ta käed silme eest võtab, on rebane kadunud.
Anna-Karin astub Solbackeni vanadekodu liftist välja. Tema taldade alt koridori plastkattelt kostab kriuksuv heli. Suures toas akna all istub vanaisa oma ratastoolis. Ta on nii kõhn. Iga kord, kui Anna-Karin teda näeb, oleks ta justkui veel natuke kokku kuivanud.
Teises tugitoolis tukub tüüpilise lokisoenguga mutike. Rohkem ei ole toas kedagi. Vanaisa naeratab, kui Anna-Karinit märkab. Silmad on erksad. Ta tunneb tüdruku ära. Täna tundub olevat hea päev. Anna-Karini süda täitub rõõmuga, ajab peaaegu ülegi. Ta ulatab vanaisale ristsõnalehe, mis ta tema jaoks Leffe kioskist ostis.
„Kas me täna ei kallistagi?” küsib vanaisa ja paneb ajalehe ratastooli lauakesele.
„Ma olen nii higine. Äkki ei maksa.”
„Mis sa seletad, tüdu. Tule siia,” ütleb vanaisa.
Varem ei kallistanud vanaisa kunagi. Aga ta on mitmes mõttes muutunud. Anna-Karin embab ettevaatlikult habrast vanainimesekeha.
„Kas sa söönud oled täna midagi?” küsib ta, kui vanaisast lahti laseb.
„Mul ei lähe kõht tühjaks, kui ma liikuda ei saa. Muudkui istun ja pikutan, muud ma ju ei teegi.”
Süütunne valdab Anna-Karinit. Ta ei suuda iseendale andestada. Tema süü oli, et laut põlema süttis, et vanaisa viga sai.
„Pealegi on nii paganama palav,” lisab vanaisa.
„Aga kas sa vähemalt jood korralikult?” küsib Anna-Karin ja piidleb pooltühja õunamahlaklaasi ratastooli lauakesel.
„Jaa-jaa,” rehmab vanaisa tõrjuvalt käega.
Anna-Karin mõtleb, et peaks põetajate käest küsima, kas vanaisa ikka tõepoolest joob. Suve alguses kuivas ta vahepeal nii kokku, et nad pidid talle tilguti panema.
„Mida sina täna teinud oled?” küsib vanaisa. „Kas metsas käisid?”
„Jah,” vastab Anna-Karin ja lööb kõhklema.
Iga kord, kui ta vanadekodus käib, palub vanaisa tal kirjeldada iga üksikasja, kõiki looduse lõhnu, helisid ja varjundeid. Aga ta ei tea, kas ta peaks rääkima ka täna nähtust. Ta ei taha, et vanaisa muretsema hakkaks.
„Tüdukene,” ütleb vanaisa. „Mis sul mõttes on?”
Ta võtab vastu otsuse. Ta peab hirmuäratavast vaikusest ja surnud puudest rääkima. Sest kui miski vanaisale elu sisse toob, siis just see, kui ta tunneb, et saab kuidagi kasulik olla. Et teda on ikka veel vaja. Et keegi tahab kuulda seda, mida tal öelda on.
Vanaisa ei tee Anna-Karini jutu ajal teist nägugi, kuid tüdruk mõistab tema kehahoiakust, et vanaisa on üleni pinges.
Kui ta hakkab rääkima surnud puust, võtab vanaisa tal käest kinni.
„Siis sa astusid rajalt kõrvale,” ütleb vanaisa. „Ära tee nii.”
„Ainult paar sammu.”
„Sellest piisab, et mets su oma võimusesse võtaks. Seal toimub midagi. Püsi teerajal, Anna-Karin.”
Tüdruk vaatab murelikult vanaisale otsa. Vanaisa on õpetanud teda loodust austama, aga ta pole teda kunagi varem hirmutanud.
„Mida sa silmas pead?” küsib Anna-Karin.
Ent vanaisa ei vasta. Ta vaatab koridori poole. Åke, üks vanaisa ammuseid sõpru, tuleb mööda koridori ja viipab rõõmsalt.
Anna-Karin märkab segadust vanaisa pilgus.
„Näe, Åke tuleb,” lausub Anna-Karin.
Vanaisa köhatab.
„Oi, Åke. Kui tore.”
Anna-Karin naeratab Åkele, kui too nende juurde jõuab.
„Sina lähed iga päevaga üha rohkem oma ema moodi,” ütleb külaline.
Anna-Karin proovib vägisi naeratust huulil hoida. Dressipluusi taskust kostab piiksatus. Ta otsib mobiili välja.
Sõnum on Minoolt.
Ida astub maja tagaküljel asuvale terrassile. Puitpõrand tundub talla all pehme. Ta nõjatub piirdele ja tõmbab kopsudesse magusaid, peaaegu lämmatavaid lõhnu.
Perekond Holmströmi aed on kahtlaselt roheline ja lopsakas. Ida isa paneb öösiti kastmissüsteemi käima, kuigi omavalitsus on kutsunud üles vett kokku hoidma. Ema pobises midagi ärevalt selle kohta, et naabrid võivad märgata, aga otseselt kätt ette ka ei pannud. Miks peakski ta ohverdama oma hinnalised, spetsiaalselt tellitud roosid selle tõttu, et Engelsforsi linn ei tule oma tööga toime ega hoolitse selle eest, et vett oleks piisavalt?
Nüüd on ema põlvili ühe õitsva põõsa juures. Tema kõrval on aiatööriistade korv. Ta ründab umbrohtu keskendunud raevukusega.
„Em-me!” karjub Lotta, kes põrkab aia tagumises otsas tohutul batuudil muudkui üles-alla, üles-alla. „Em-me, meil on kõht tühi!”
„Köögis on krõbinaid ja jogurtit,” hõikab ema ja kisub peenrast välja ühe sitke juurika.
„Me ei taha jogurtit! Me tahame panni-kooke!” karjub Rasmus, kes hüppab oma suure õe kõrval.
Ema ohkab ja tõmbab aiakindad käest, viskab need korvi.
„Ah nii, et teie tahate „panni-kooke”? Mis siis ikka,” ütleb ema ning
