tööaegade ja isa tervise üle. Kuid millalgi suvel lõpetasid nad selle näitemängu.
Ehk oleks täiskasvanulik arvata, et tülitsemine on iseenesest eluterve nähtus. Et tuli, mis kaua pinna all hõõgunud, lahvatab lõpuks leegiks. Ent Minoo tunneb ennast ara väikese lapsena, kui mõtleb sõnale „lahutus”. Ehk oleks olnud lihtsam, kui tal oleks õdesid-vendi. Aga praegu on see siin tema ainus pere. Ema, isa ja tema.
Minoo proovib keskenduda raamatule, mis lebab tal süles. See on üks Georges Simenoni kriminull, mille ta isa raamaturiiulist leidis. Raamatu selg on katki ja mõnikord kukuvad koltunud leheküljed välja, kui ta edasi lehitseb. Raamat on hea. Vähemalt nii ta arvab. Ta ei suuda üldse tegevusse sisse elada. Nagu oleks uks raamatu maailma tema ees suletud.
Minoo aimab silmanurgast midagi heledat. Ta tõmbab kärmesti kõrvaklapid peast ja pöörab ringi.
Gustafil on seljas valge T-särk, mis rõhutab tema päevitunud nahka, kuldset läiget tema päikeses pleekinud juustel. Mõned inimesed on nagu suve jaoks mõeldud. Minoo ei kuulu kindlasti nende hulka.
„Tere,” ütleb Gustaf.
„Tere,” vastab Minoo.
Ta heidab närvilise pilgu maja poole. Sees valitseb nüüd vaikus. Kuid kui kauaks?
„Näid üllatunud,” ütleb Gustaf. „Kas sa unustasid, et pidime täna kokku saama?”
„Ei, ma lihtsalt ei vaadanud üldse kella.”
Majas paugub uks ja isa karjub jälle. Ema vastab pika vandesõnade reaga. Gustaf ei liiguta kulmugi, aga küllap ta kuulis. Minoo tõuseb nii kiiresti püsti, et raamat kukub muru peale maha. Ta ei tõsta seda üles.
„Tule,” lausub ta ja lahkub kiirel sammul.
Kui ta krundi piirini jõuab, pöördub ta kärsitult ringi. Gustaf on raamatu üles võtnud ja paneb selle päevitustoolile. Ta vaatab üles ja naeratab, enne kui tüdrukule järele ruttab.
Nad kõnnivad aeglaselt läbi Engelsforsi. Normaalses tempos ei ole võimalik liikuda. Kuumus surub maadligi. Nagu oleks gravitatsioon mitmekordistunud.
Minoo pole kunagi mõistnud, mis võlu on rannas vedelemisel. Kuid sel suvel ta peaaegu kaalus minemist Dammsjöni järve äärde, kuhu suunduvad jaheduse otsinguil palverännakule ülejäänud Engelsforsi inimesed. Mõte teiste ees lahti riietumisest tõmbab tema plaanile alati kriipsu peale. Ta ei taha eriti oma nägugi näidata. See kuumalaine pole tema näonahaga just imet teinud. Üks eriti agar vistrik pungitab meelekohas ja ta üritab seda juuksesalgu taha peita, et Gustaf ei näeks.
Täpselt samamoodi nagu on raske määratleda, millal ema ja isa hakkasid avalikult tülitsema, on raske öelda, millal temast ja Gustafist said sõbrad.
Kui Minoo lõpuks ometi söandas teistele Väljavalitutele musta suitsu kohta tõtt rääkida, jäi halvav distants tema ja ülejäänud maailma vahel pisut väiksemaks. Aga ta ei olnud enam sama Minoo, kes varem. Tema sõber Rebecka oli surnud. Tapjaks Max, keda Minoo armastas rohkem kui kedagi teist. Max, kes ütles, et deemonitel oli Minoo jaoks plaan. Ta ei teadnud, mida see plaan tähendas, just nagu ta ei teadnud midagi võlujõust, mida ta endas kandis.
Ent kogu selle segaduse keskele tekkis Gustaf. Suvevaheaja alguses proovis ta Minood järve äärde kaasa meelitada, kuid kuna Minoo leidis keeldumiseks alati ettekäändeid, hakkasid nad hoopis jalutamas käima. Või istusid niisama Gustafi aias ja vestlesid, lugesid koos või mängisid kaarte.
Gustaf on kohalik jalgpallitäht ja kooli üks kuumemaid kutte. Ajapikku on Minoo kuulnud tema kohta palju ülistavaid sõnu. Enamasti muidugi sellest, kui täiuslik ta on, aga Minoo meelest iseloomustab teda kõige paremini sõna „meeldiv”. Koos temaga tundub kõik lihtne. Koos veedetud hetkedest on saanud vabatsoon Minoo maailmas, mis muidu on kõike muud kui lihtne.
Ent kui ta Gustafiga koos ei ole, hakkab närima kahtluseuss. Ta mõtleb, miks poiss temaga õieti suhtleb, kas tegu on mingi heategevusprojektiga.
Nad jalutavad üle Kanalisilla, seejärel kõnnivad sünkmusta voolava vee ääres, mööduvad lüüsiväravatest ja pööravad lopsakate lehevõlvide alla teerajale. Üks herilane sumiseb visalt Minoo ümber ja ta peletab putuka käega eemale.
„Kuidas teil tegelikult on?”
Herilane kaob puude taha. Minoo saab aru, et poiss peab silmas seda, mis majast kostis, mida ta on kindla peale suvi otsa aimanud.
„Vabandust, võib-olla sa ei taha sellest rääkida?” küsib Gustaf.
Minoo kõhkleb. Nende sõprus on otsekui põgenemine kodustest muredest. Ta ei taha seda ära määrida.
„Kas sinu vanemad tülitsevad ka niimoodi?” küsib ta.
„Siis tülitsesid, kui ma väike olin. Nüüd ei tülitse nad kunagi,” ütleb Gustaf ja teeb pausi. „Ma arvan, et nad on ükskõikseks muutunud.”
Minoo vaatab teda üllatunult. Talle on alati jäänud mulje, et Gustafi perekond on üks selliseid Ameerika komöödiasarja ninnunännu-perekondi. Et võib-olla mõnikord nad saavadki mingi tobenaljaka arusaamatuse pärast üksteise peale pahaseks, kuid et see lõppeb alati ühise kallistamise ja hea õppetunniga kõikidele.
„Ma üritan selle peale mitte väga palju mõelda, aga ma olen üsna veendunud, et nad lahutavad ära, kui mina kodust ära kolin,” jätkab poiss. „Ma olen ju viimane laps, kes veel koju on jäänud. Pärast ei hoia neid enam miski koos.”
„Arvad või?”
„Minu meelest on näha, kui kaks inimest on teineteisesse armunud. Nende vahel oleks nagu mingi… energia. Saad aru, mida ma mõtlen?”
Minoo pomiseb jaatavalt. Ta saab täpselt aru. Ta on tundnud sellist energiat ise ka, enda ja Maxi vahel. Enne kui ta teada sai, kes mees tegelikult on. Et tema oligi Rebecka ära tapnud.
„Minu vanemate vahel midagi seesugust ei ole,” ütleb Gustaf. „Ma sain sellest aru siis, kui ise armusin.”
Gustaf jääb vait ja Minoo teab, et ta mõtleb Rebecka peale.
Rebecka surm nad kokku viiski. Kuid nad räägivad temast üha harvem. Minoo on see, kes teemat väldib. Sest mida lähedasemaks ta Gustafiga saab, seda raskem on mängida kaasa vales, et Gustafi tüdruku surm oli enesetapp.
Minoo näeb tuttavat varju üle poisi näo libisemas ja ta tahaks küsida, kuidas Gustaf ennast tunneb, kas ta näeb endiselt õudusunenägusid Rebecka surmast, kas ta ikka veel süüdistab ennast. Ta tahab olla sõber, keda Gustaf on väärt.
Ent kuidas saaks ta olla sõber ja samal ajal valetada millegi nii olulise kohta?
Ta soovib, et võiks poisile tõe avaldada, aga see ei tule kõne alla.
Mets avaneb aasaks, kus suvelilled on juba närbunud ja surnud. Teisel pool aasa on vana mahajäetud suvemõis.
„Kas sa tead, et siin oli kunagi restoran?” küsib Minoo, et teemat vahetada.
„Ei tea,” vastab Gustaf. „Millal?”
„Isa rääkis sellest. See oli üheksakümnendatel. Mingid Stockholmi kõrtsipidajad ostsid maja ära ja kolisid sisse. Nad panid remondi peale ikka tohutuid summasid. Restorani kohta ilmus väga häid artikleid, aga aasta
