naerab.
„Tüüpiline Engelsfors.”
Nad peatuvad ja vaatavad mõnda aega mõisahoonet. Hiigelsuur kahekorruseline valge puumaja. Kahtlemata linna kõige suurem ja ilusam maja. Konkurents ei ole muidugi ka ülemäära suur. Lai kivitrepp viib metsistunud aiast verandale, kus kaks jämedat sammast hoiavad üleval teise korruse suurt rõdu.
„Kas läheme vaatame?” küsib Gustaf.
„Hea küll,” vastab Minoo.
Nad hakkavad üle aasa kõndima. Krõpskuiv hein ulatub Minoole põlvedeni ja tal hakkab paha, kui ta mõtleb kõikidele nälginud puukidele, kes peaksid just praegu verelõhna haistma.
„Kas sa tahad Engelsforsi jääda?” küsib ta. „Pärast kooli lõpetamist, ma mõtlen.”
„Eks ma lähen kõigepealt edasi õppima. Pärast ma ei tea. Mõnes mõttes mulle see linn meeldib. Siin on kodune. Aga siin ei ole tulevikku. Teisest küljest peakski ehk just seetõttu pärast tagasi tulema. Midagi üles ehitama.”
„Restorani avama näiteks?”
„Kas sa arvad, et nad käiksid seal, kui mina oleksin omanik?”
Jah, mõtleb Minoo. Kindla peale käiksid. Sest sina oled sina.
„Muidugi. Sina pole ju Stockholmist,” vastab ta.
Lähemalt vaadates on näha, kui kehvas seisus maja on. Värv on fassaadilt maha koorunud, mõnes kohas paistab puu lausa välja. Alumise korruse akende ees on luugid. Minoo mõtleb eelmiste omanike peale, kogu töö peale, mis nad sinna panid. Ja nüüd on maja taas laokil.
Gustaf hakkab trepist üles verandale minema, ent peatub poolel teel. Kuulatab.
„Mis on?” küsib Minoo.
„Keegi on vist seal sees,” ütleb Gustaf vaikselt.
Ta hakkab mööda seinaäärt liikuma. Minoo läheb järele, heidab närviliselt pilke ülemise korruse akende poole. Nad pööravad ümber nurga ja jõuavad maja esiküljele.
Sissepääsu ees on kruusaplatsile pargitud tumeroheline auto. Kaassõitjauks on pärani lahti ja Minoo näeb sees üht noort meest.
Kui noormees neid märkab, astub ta kärmesti ja nõtkelt autost välja.
Ta on nendevanune ja Gustafist pikem. Laines tuhkblond juus raamib puhtaid näojooni ja siledat veatut nahka. Ta oleks nagu pärit sedasorti eksklusiivsetest reklaamidest, kus kõik muudkui purjetavad ja mängivad golfi.
„Tere,” ütleb Gustaf. „Vabandust, me arvasime, et maja on maha jäetud…”
„Siis arvasite valesti,” katkestab teda noormees.
Ta räägib just säärast „peent” Stockholmi dialekti, mis enamikku Engelsforsi elanikest närvi ajab, ükskõik kui sõbralik seda kõnelev inimene ka oleks. Ja praegusel hetkel pole hääles sõbralikkusest jälgegi.
Gustaf vaatab võõrale jahmunult otsa.
No muidugi, mõtleb Minoo. Ta pole ju harjunud sellega, et inimesed on tema vastu ebaviisakad.
„Tundub sedamoodi,” lausub Gustaf. „Kas te kolite siia?”
„Jah,” vastab võõras häälega, mille järgi otsustades pole ta elu sees nii tüdinenud olnud.
Minoo kõrvad õhetavad. Ta tahab ainult minema pääseda. Isegi Gustafi sarm ei mõju sellele kutile, kes nüüd autoukse pauguga kinni lööb ja käsi vastu oma püksiviike hõõrub. Siis tõstab ta pilgu ja vaatab pingsalt Minoole otsa.
Minool tekib tunne, et poiss näeb otse tema sisse, ja et talle ei meeldi see.
„Tule. Lähme ära,” pomiseb ta ja võtab Gustafi käsivarrest kinni, tõmbab ta endaga kaasa.
„See kutt nüüd vaevalt et parandab suhtumist stockholmlastesse siin linnas,” ütleb Gustaf, kui nad üle aasa tagasi lähevad.
„Ega tõesti,” vastab Minoo.
Kui nad metsaservani jõuavad, pöörab Minoo ringi ja vaatab tagasi maja poole. Talle näib, et ta näeb ülemisel korrusel liikumist.
„Mida sa nüüd teha tahaksid?” küsib Gustaf.
„Ma ei tea,” vastab ta.
Minoo mobiil piiksatab ja ta võtab selle seelikutaskust välja. Sõnum Linnéalt. Ta loeb selle läbi.
„Kas juhtus midagi?” küsib Gustaf.
„Ei,” valetab Minoo. „Mitte midagi.”
Puude suured lehekroonid varjutavad maapinna, ent jahutust ei too. Vastupidi, siin metsas tundub kuumus veelgi talumatum. Õhk on raske ning lõhnab vaigu, okaste ja kuuma puidu järele. Lisaks see eriline metsalõhn, millele Anna-Karin ei oska nime anda. Ta hingab seda sügavalt kopsudesse, liikudes mööda kitsast rada, mis lookleb mustikavarte ja pahklike tüvede vahel.
Tema ümber on kõik haudvaikne. Ent see rahu, mida ta siia otsima tuleb, ei taha kuidagi saabuda.
Mets, loomad ja vanaisa on olnud alati Anna-Karini pelgupaigad. Kuid alles siis, kui ta kolis emaga Engelsforsi keskusesse korterisse, sai ta aru, kui palju see kõik tegelikult tähendas.
Talu on maha müüdud. Vanaisa elab Solbackeni vanadekodus. Aga mets kuulub endiselt Anna-Karinile. Ta on tulnud siia peaaegu iga päev kogu suvevaheaja. Eemale teistest inimestest, kes end igast suunast peale pressivad, eemale nende pilkudest, asfaldist ja tellistest ja betoonist ja inetusest. Siin saab ta kergemalt hingata. Ta julgeb isegi unistada.
Jah. Tavaliselt on nii. Aga täna on miski teisiti.
Kõik Engelsforsi lapsed kasvavad üles manitsusega „ära metsas rajalt kõrvale astu”. Kaardid ja kompassid ei pidavat õigesti töötama ja spordipäevadel on orienteerumisest juba ammu loobutud. See lõppes alati otsingute ja metsa läbikammimisega. Otsekui oleks mets seestpoolt suurem kui väljast vaadates. Anna-Karini eluajal on mitu inimest siia jäljetult kadunud.
Ent praegu tunneb Anna-Karin esimest korda metsa vastu seda, mida nii paljud teised engelsforslased: kõhedust. Ta taipab, et pole kuulnud ühtainsatki lindu laulmas, ühtainsatki putukat sumisemas. Siiski liigub ta sügavamale metsa, laseb metsal end alla neelata.
Higipiisad kerkivad meelekohtadele ja ta tunneb, et liigub ülesmäge. Tõus on nii väike, et on vaevalt märgata, aga jalgades annab tunda. Temast paremal sätendab vett täis kruusaaugus päike. Peegelsile pind tuletab meelde, kui suur janu tal on. Kuidas ometi sai ta joogi maha unustada?
Rada muutub üha järsemaks ja kivisemaks. Tundub, nagu keeraks keegi veel kuuma juurde. Kuivad lehed krabisevad, kui ta madalamaid oksi eest ära lükkab. Higistel huultel on soolakas maik ja ta kuuleb iseenda häälekaid hingetõmbeid.
Maapind muutub tasasemaks ja puud jäävad hõredamaks, kui ta künka tippu jõuab. Ta istub ühele pehkinud kännule, proovib hinge tõmmata. Huuled on higipiiskade all kuivad. Janu on hullem kui kunagi varem ja kui ta silmad suleb, siis on tal tunne, nagu käiks pea ringi. Ta pingutab, et sügavalt ja aeglaselt hingata, kuid tunneb üksnes, nagu ta hingaks üha
