söövitab. Selliseid on ka olemas.”
„Vau, peaaegu võiks arvata, et said keemias lõpuks mingi hinde kätte,” sõnab Ida ja teised naeravad.
Felicia jääb vait, hakkab näkileiba pisikesteks tükkideks murdma ja neid ükshaaval suhu pistma.
„Vähemalt vedas Kevinil, et tal on nii head sõbrad,” lausub ta mõne aja pärast ja naeratab Robinile.
„Eks me teeme, mis saame,” vastab too ja naeratab vastu.
„Mõnikord ma peaaegu tahaksin poiss olla,” ütleb Julia. „Tüdrukud on üksteisega nii jube võltsid.”
Ida kavatseb just midagi öelda, kui ta suu tõmbub äkitselt krõpskuivaks. Peavalu hakkab silmade taga tuikama. Põlemise lõhn kõditab sõõrmetes.
Ta tunneb selle ära, mis üritab tema sisse pugeda, teda enda võimusse võtta. Ja nüüd on tal selle jaoks ka nimi olemas.
Matilda.
Ei, ei, ei! Mitte siin! Mitte praegu!
Ta pigistab silmad kõvasti kinni ja lülitab kõik oma kaitsemehhanismid tööle. Ta tunneb, kuidas võõras üritab sisse tungida, aga lõpuks ometi õnnestub Idal ta tagasi tõrjuda. Ja hetk hiljem ongi Matilda kadunud.
Alles nüüd jõuab Ida teadvusse vaikus, mis valitseb laua ümber.
Ta teeb silmad lahti. Teised jõllitavad teda.
„Mis on, Ida?” küsib Julia, tema hääl proovib olla tavaline, kuid on pigem kartlik. „On sul valus?”
„Pea valutab natuke,” ütleb Ida ja lükkab Eriku käe oma põlve pealt maha.
Linnéa trügib mööda paarist rebasest, kes kooliväravas seisavad ja suitsetavad. Nad tunduvad nii noored. Teisest küljest võib Linnéat üllatada ka see, kui nooruke ta mõnikord ise välja näeb, kui ta end peeglist vaatab. Seestpoolt tunneb ta ennast ju iidvanana.
Õhk on täna pisut jahedam. Mitte piisavalt, et see oleks talutav, aga siiski pisut vähem talumatu. Ta kõnnib keskuse poole, möödub Leffe kioskist, mille ees valges plasttoolis istub Leffe ise ja suitsetab piipu.
Linnéa liigub edasi, põikab ühe maja varjust teise varju, et päikest vältida. Ta süütab paki viimase sigareti ja suitsetab seda aegamisi. Kui ta jõuab kaubanduskeskuse taha, jääb ta seisma.
Pink, kus isa mõnikord istub, on tühi. Kedagi ei ole näha. Ainult kaks varest võitlevad saiatüki pärast.
Ta läheb kaubanduskeskusesse sisse ja otsib isa Sture & Co kõrtsist. Seal teda ei ole. Teel välja möödub ta Kristallkoopast. Ukse peal on silt, et pood on inventuuri tõttu suletud, kuid ta tunneb ruumist välja tungivat imalat viirukilõhna.
Kui Linnéa taas tänavale jõuab, pimestab teda jälle päike.
Ta satub kolme ema selja taha, kes kõik lükkavad kõrvuti lapsevankreid. Ta peab sammu kiirendama, et neist mööda pääseda, ja tunneb, kuidas nad vahivad tema juukseid, meiki, riideid, jalanõusid. Teda üleni. Nende kõige jubedam õudusunenägu on arvatavasti see, et nende väikesed linnupojakesed muutuvad suureks saades samasuguseks.
Mõnel teisel korral oleks ta ümber pööranud ja vastu vahtinud, aga täna mitte. Mitte nüüd, kui ta isa otsib.
Eile, kui Olivia oli isast rääkinud, tegi Linnéa samasuguse ringi. Kaubanduskeskus, viinapood, Storvalli park, see Engelsforsi alkoholi-Bermuda-kolmnurk.
Kui ta isa siit leiab, on kindel, et Olivia eksis. Ta peaaegu loodab seda.
Ta on näinud teda nii mitu korda „maha jätmas”. Lubanud endal loota ainult selleks, et näha, kuidas isa taas kõiki lubadusi murrab. Kui kaheksandas klassis kõik totaalselt kokku kukkus ja ta hooldusele anti, otsustas ta mitte iialgi enam isa usaldada. Mitte kunagi enam uskuda, kui isa ütleb, et seekord on ta tõepoolest otsustanud.
Pärast seda, kui sotsosakond talle omaette korteri andis, on ta hakanud oma elu üles ehitama, ilma isata. Viimane asi maailmas, mida ta sooviks, oleks see, kui isa annaks ukse taga kella, kohmakalt sisse pakitud kingitus näpus ja huulil lubadused, mida ta ei suuda pidada. Ent kui ta peakski seda tegema, tahab Linnéa vähemalt valmis olla.
Linnéa tõmbab sigaretist viimase mahvi ja viskab koni eemale. Ta peatub Café Monique’i juures, mille ukse ees on latt ja tabalukk.
Viinapoe juures istub Kilekotimees ja kuumutab ennast päikese käes. Aeg-ajalt heidab ta pilgu poe uste poole. Tal on pruuniks toonitud klaasidega prillid ja Linnéa ei tea õieti, kas mees märkas teda. Küllap oleks ta ikkagi hüüatanud, kui oleks näinud. Hüüdnud, et Björni plika peaks tulema tere ütlema, ja kui ta siis ei oleks läinud, oleks poetanud kommentaari, et on ikka tüdruk viimasel ajal uhkeks läinud.
Linnéa kompab mõttes ettevaatlikult Kilekotimehe närust aju. Mees on kärsitu. Ta ootab kedagi, kuid tema kainusest piinatud mõtted ei näita, keda.
Linnéa jääb paigale, kuni viinapoe uksed avanevad ja Dorise küürus kuju nähtavale ilmub. Ta lükkab oma ratastega raami enda ees, kotid korvis klirisemas. Kilekotimees tõstab tema poole heakskiitvalt pöidla ja mõtleb üksnes viinapudelile, mille Doris on talle ostnud.
Linnéa kõnnib edasi. Ta möödub Ingridi ärist, kirbukast, kus ta aeg-ajalt töötab, saades vastutasuks kangaid ja vanu riideid, mida ringi õmmelda. Kuna Ingridil on vähe kliente, jääb Linnéale päris palju. Viimati sai ta suure kuhja musta tülli, ta teab täpselt, mida sellega peale hakata.
Ta vaatab suletud raamatukogu poole. Uksed on pärani valla. Sees on kolm tunkedes meest. Nad proovivad puurimismürast üle karjuda. Aknad on papiga kinni kaetud.
Ta läheneb Storvalli pargile. Juba eemalt näeb ta ühe pingi peal kaht kuju. Ühel on kaasas raadio, millel ta muudkui häält juurde ja maha, juurde ja maha keerab. Kõlaritest kostab lõputu teadaanne selle kohta, mitu meetrit sekundis puhub tuul Skagerraki väinas.
„Pane see jama kinni!” lõugab teine ludistades, ja Linnéa süda jätab löögi vahele, enne kui ta näeb pundunud nägu ja õrnalt lillakaid käsi, mis raadiost kinni haaravad ja selle vastu maad viskavad, nii et mereilmateade vaikib. Raadio omanik röögib tigedalt.
Kumbki nendest ei ole Björn Wallin.
„Vilgu, vilgu, täheke, vaatan sind veel väheke…”
Vanessa laseb häälel vaibuda. Melvin on lõpuks ometi uinunud.
Ta jääb veel mõneks ajaks voodi äärde istuma. Kuulab nohisevaid hingetõmbeid. Vaatab pingviini Melvini kaisus. Mõtleb eelmisele talvele, kui ta ei näinud venda mitu kuud. Ikka veel on valus mõelda sellele, kui segadusse Melvin sattus, kui Vanessa kadus. Mitte iialgi enam ei tee ta poisile niimoodi haiget. Melvini maailm puruneb kildudeks, kui ta emale Nicke kohta räägib.
Pisarad kõrvetavad laugude taga ja ta ajab end ettevaatlikult püsti. Ta ei taha riskida võimalusega, et Melvin ärkab ja näeb teda nutmas.
Ta kõnnib vaikselt üle põranda kööki.
„Kuidas läks?” küsib ema, kes istub köögilaua taga ja lahendab sudokut.
„Magab.”
„Eks näe, kui kauaks,”
