hakkab orkester mängima. Reipad trompetid ja tromboonid. Ja Nicke võtab vastu otsuse.
„Vahet pole,” ütleb ta. „Sul ei ole tõendeid. Miks peaks Jannike sind uskuma? Ta teab, et sa ei vali vahendeid, et meie suhet tuksi keerata.”
„Eks me näe,” vastab Vanessa.
Ta soovib südamest, et tema hääl oleks veenvam. Tugevam.
„Unusta ära, mis sa nägid,” lausub Nicke. „Sinu enda huvides. Sa oled niigi siin perekonnas usaldust rängalt kuritarvitanud. Said aru või, sa väike lipakas?”
Ta pöörab ümber, et lahkuda, kuid peatub poolelt sammult.
Ukseavas seisab ema. Vaikselt ja kaamelt. Silmad on suured ja tühjad, nagu oleks kogu elujõud temast välja voolanud.
„Jannike…” ütleb Nicke.
„Jumal küll,” lausub ema. „Ma tunnen ennast nii lollina.”
„Jannike, võta rahulikult. Ta üritab ainult rikkuda…”
„Ma oleksin pidanud taipama,” pomiseb ema ja vaatab maha.
Tema hääl on kõlatu.
„Sa ju ometi ei usu teda?” küsib Nicke nii valjusti, et seinad kõmisevad kaasa.
Ema vaatab üles, taas Nickele otsa, ja nüüd on tema pilk vankumatu.
„Kao siit,” ütleb ta.
„Kurat, sa ei või ju ometi tema poolt valida!” karjub Nicke.
Kõrvaltoas ärkab Melvin ja hakkab nutma. Vanessa tahab tema juurde minna. See aga tähendaks, et ta peab emast ja Nickest mööda trügima, aga ta ei julge paigast liikuda, ei julge hingatagi.
„Kuidas sa võid niimoodi minu vastu pöörata?” küsib Nicke.
Melvin nutab oma toas valjusti.
„Ma lähen nüüd Melvini juurde,” ütleb ema. „Ja kui ma tagasi tulen, ei taha ma sind siin korteris enam näha.”
„Ah soo, kuhu ma siis sinu arvates peaksin minema?” küsib Nicke.
„Küll sa leiad koha, kus magada,” lausub ema. „Või on Paulal ka keegi, keda ta petab? Sest Paulaga sa ju magadki, või mis?”
Nicke on sõnatu.
Ema kaob ukseavast ja Vanessa kuuleb teda Melvini tuppa minemas, kussutamas ja vaigistamas.
Nicke heidab Vanessale pilgu, silmad pilluvad vihaseid sädemeid.
„Seda sa veel kahetsed,” ütleb ta ja lahkub.
Vanessa seisab liikumatult ja jäädvustab oma ajju pildi mehe lahkuvast seljast, seisab ja kuulatab, kuni välisuks kinni langeb.
Ta teab, et kõik ei ole sugugi lahendatud, ees ootavad Melvini hooldusõiguse jagamine ja uued põrgud.
Kuid just praegusel hetkel on nii kuradi hea tunne.
Anna-Karin istub Nicolause trepikojas ja ootab. Lamp on kustunud, aga ta ei jaksa püsti tõusta, et see uuesti põlema panna. Pärast hauakaevamist on tal valusad sellised lihased, mille olemasolust ta varem teadlikki ei olnud.
Loomulikult tuli ta liiga vara. Ta pole ikka veel harjunud linnaeluga, nii et kõik on käe-jala juures. Lisaks oli ta liiga ärevil, et koju jääda. Nicolaus pole terve päev telefonile vastanud.
Ta peab plaani uuesti uksekella anda, kuigi ta on seda niigi juba kolm korda teinud. Sama palju kordi on ta avanud kirjakasti prao ja pannud kõrva selle vastu. Sees valitsev vaikus teeb murelikuks. Mis siis, kui Nicolaus kössitab seal pimeduses, mälestustest hulluks aetud. Mis siis, kui ta on mingi rumalusega hakkama saanud. Ennast vigastanud.
Lõpuks avaneb välisuks. Minoo süütab tule ja võpatab, kui Anna-Karinit märkab.
„Issand, kuidas sa mind ehmatasid,” ütleb ta.
„Vabandust.”
Minoo võtab taskust võtme ja keerutab seda käes.
„Ma olen mitu korda kella andnud,” ütleb Anna-Karin.
„Niisama sisse minna ei tundu just õige,” lausub Minoo. „Aga meil ei jää muud üle.”
Ta keerab ukse lahti.
Esikupõrandal on Positiivse Engelsforsi nimelise ühenduse reklaamleht. Õhk on kuum ja lämbe.
Anna-Karin paneb laetule põlema. Kardinad on ees. Sõnajalg on aknalaual longus.
„Nicolaus?” hüüab ta ettevaatlikult, samal ajal kui Minoo korteriukse nende järel kinni tõmbab.
Vastust ei tule. Vannitoa uks on paokil. Anna-Karin vaatab sisse. Ei kedagi. Minoo läheb kööki ja tuleb tagasi. Raputab pead. Nad pöörduvad suletud magamistoaukse poole.
„Nicolaus?” ütleb Minoo ebalevalt.
Vaikus.
Anna-Karin läheb magamistoa ukse juurde ja koputab õrnalt. Ootab. Vastust ei tule. Ta vajutab lingi alla ja avab ukse.
Õhk on siin veel umbsem ja selles on pesemata voodilinade lõhna. Anna-Karin kobab lüliti järele ja paneb lambi põlema.
Vormitu must kuju lebab voodi kõrval maas. Anna-Karin tahab juba karjuma hakata, ent mõistab siis, et see on Nicolause talvemantel.
Riidekapi uks on lahti. Keegi on riideid välja kiskunud ja segi paisanud, mitu riiulit on tühjad.
Minoo läheb voodi juurde ja võtab padja pealt valge ümbriku.
„Palun, kas mina tohiksin?” küsib Anna-Karin.
Minoo ulatab talle ümbriku ja Anna-Karin avab selle nimetissõrmega, tõmbab välja joonelise paberilehe.
Kallid lapsed
Ma pean lahkuma. Ma ei saa teile paljastada oma otsuse põhjuseid, aga ma kinnitan teile, et ühel ilusal päeval te mõistate neid.
Hoolitsege hõberisti eest hästi. Selles on tugev maagia, mis kaitseb teid. Mul on alati olnud tunne, et ristil võib olla muidki omadusi. Ehk on sellest teile abi.
Ma olen maksnud korteri eest aastajagu ette. Kasutage seda oma ära nägemise järgi. Madratsi sees on sularaha muudeks väljaminekuteks.
Palun uskuge mind, kui ma kirjutan, et lahkun Engelsforsist teie huvides. Minust oleks isekas paigale jääda.
Saabumas on rasked ajad. Te peate kokku hoidma. Usaldage üksteist.Usaldage Matildat ja „Mustrite raamatut”.
Ma usun ja loodan, et saan kord naasta.
Alati teile ustav
N.E.
Anna-Karin laseb kirja alla.
„Mis seal kirjas
