sa oled ilus,” vastab Vanessa.
Ta kahetseb oma sõnu kohe, sest ema lööb särama ja näeb nii õnnelik välja, et Vanessale tõuseb uuesti nutt kurku. Teda päästab võtme ragin korteriukse lukus.
Vanessa teeb nõudepesumasina lahti ja asub köögikappidel kõrguvate nõumägede kallale.
„Oli ikka kuradima päev,” teatab Nicke kööki astudes.
Ema suudleb teda häälekalt ja Vanessal keerab kõhus. Kui ema ainult teaks, kus Nicke suu on olnud.
„Vaesekene, sa jäid jälle nii hilja peale,” ütleb ema. „Sa oled vist ikka puhta otsas omadega.”
Uuesti suudluse heli. Vanessa keskendub nõudepesumasinale. Seab endale sihiks mahutada ülemisele riiulile võimalikult palju klaase.
„Mõnikord ei saa ma aru, mis siin linnas õieti toimub,” sõnab Nicke ja võtab külmkapist õlle.
Vanessa tardub. Mis siis, kui keegi nägi neid eile ja on hauarüvetamisest politseisse teatanud?
„Mis siis nüüd juhtus?” küsib ema.
Vanessa katsub nõusid masinasse panna võimalikult vaikselt, ilma et oleks aru saada, kui tähelepanelikult ta kuulab.
„Me saime selle psühholoogi lahkamise tulemused. Elektrilöök. Keegi kurat ei taipa, kuidas see juhtuda sai. Õnneks ei ole tal perekonda, kes hakkaks küsimusi esitama,” ütleb Nicke ja avab sisinal õllepurgi.
„Üksindus ei saa küll kunagi õnn olla,” nendib ema.
„Jäta, Jannike, saad ju aru küll, mida ma mõtlen. Kamp kangekaelseid pereliikmeid võib kogu uurimist lõpmatult venitada.”
Vanessale tundub Nicke nii ilge, et ta ei suuda enam suud pidada. Kogu see raev, mida ta mehe vastu tunneb, tungib vägisi välja. Kas või selle hinnaga, et temast saab kurjategija, kes rikub kodurahu.
„Sinu nahas peaks olema küll mõnus elada,” ütleb Vanessa ja pöördub Nicke poole. „Nii tülikas on ju ometi arvestada teiste tunnetega.”
„Oi, näe, sina hingasid ka sisse?” kõlab Nicke suust.
Ta vaatab Vanessale otsa ja tema pilgus on väljakutse. Ent ta ei tea, et tüdruk teab. Ja Vanessa tahab, et Nicke teaks, tunneb ta praegu.
„Sa paistad üleüldse üsna vähe kellegi tunnetest hoolivat. Või mõtlevat selle peale, kellele sa haiget teed,” ütleb Vanessa.
„No kullakesed. Ärge hakake jälle peale,” ütleb ema.
Vanessa võtab lapi ja pühib tööpinna aeglaselt ja hoolikalt puhtaks, proovib rahuneda. Ei paista õnnestuvat.
„Ma võin kihla vedada, et see oli enesetapp,” lausub Nicke ja joob ära viimase õllelonksu, röhitseb. „Kõik ju teavad, et psühholoogidel on hullult probleeme. Sellepärast nad selle ameti valivadki.”
„Nii see nüüd küll ei ole,” ütleb ema vaguralt.
Vanessa heidab lapi kraanikaussi.
„Sellepärast oleks samuti väga mõnus sinu nahas olla,” teatab ta. „Osata kõikidele inimestele juba eos hinnangut anda. Kõiki saab juba valmis kategooriatesse lahterdada, eks ole?”
Ta oleks arvanud, ei, lootnud, et Nicke hakkab tema peale karjuma. Et ta lõpuks ometi saaks temaga avaliku lahingu maha pidada. Ent Nicke üksnes naeratab üleolevalt.
„Ma ei anna eos hinnanguid, ma olen lihtsalt ära õppinud, kuidas inimesed toimivad,” ütleb ta. „Ma nägin ju näiteks kohe alguses, et sinu ja Wille suhtest ei tule midagi välja.”
Vanessa jääb tummaks. Ta vaatab emale otsa.
„Ma ei ole midagi öelnud, Nessa, ausõna.”
„Kuidas ta siis teab?”
Nicke vehib tähendusrikkalt oma vasaku käega ja osutab neljandale sõrmele.
Vanessa vaatab omaenda sõrme. Kitsast heleda naha triipu, mida päikesekiired pole suve jooksul paitanud. Loomulikult. Nüüd ta taipab, kui ilmselge see on.
Linnéa võis ju surnuaias sama asja näha. Võib-olla ta ei lugenudki üldse mõtteid.
„Järgmine kord äkki siis kuulad mind ja Jannikest,” ütleb Nicke.
„Jah, palun, jagage mulle lahkesti suhete alast nõu,” turtsatab Vanessa põlglikult. „Sina oled ju imehea eeskuju!”
„Ärge hakake jälle peale!” manitseb ema.
„Nagu ma ise tahaks,” ütleb Vanessa.
Ema rehmab alistunult käega ja läheb elutuppa. Mõne hetke pärast kostab televiisorist mingi lärmaka saate heli. Nicke irvitab Vanessale üleolevalt ja lahkub köögist.
Raev muudkui pulbitseb, kuid Vanessa ei söanda seda enam valla päästa. Ta peab mõtlema. Tunnetes selgusele jõudma. Otsustama, mida saladusega peale hakata. Lõpuks ometi otsuse vastu võtma.
Vanessa läheb oma tuppa ja kuuleb mobiili piiksatust. Sõnum Evelinalt.
TIPSUKE, KUIDAS SUL LÄHEB? CALL ME!!!
Vanessal on hea meel, et Evelina ja Michelle hoolivad. Tõesti hoolivad. Ent alates hetkest, kui ta neile hommikul koolis Willest rääkis, on nad olnud tal kukil nagu väikesed poputavad verekaanid.
„Loodad, et Wille helistab või?”
Vanessa pöörab ringi ja näeb uksel Nicket.
„Tõmba uttu, nõmedik,” ütleb ta.
Nicke astub sammu tuppa sisse.
„Katsu nüüd käituda,” lausub ta ja tuleb lähemale.
Vanessa tahaks taganeda, aga ei soovi Nickele seda rõõmu pakkuda. Ta paneb käed rinnale vaheliti.
„Hoopis sina katsu käituda,” ütleb ta vaikselt. „Ma tean, mida sa teinud oled.”
Mees turtsatab ja Vanessa tunneb sõõrmetes hapukat kohvilõhna.
„Mida sa enda arvates tead?”
Publik plaksutab elutoas ennastunustavalt. Nicke seisab nii lähedal, et tema laiaõlgne keha täidab kogu Vanessa vaatevälja. Ta peab pilgu tõstma, et Nickele silma vaadata.
„Ma nägin teid. Politseiautos. Sul on meeldiv töökaaslane. Kas ta oli ka osav?”
„Mul pole aimugi, millest sa räägid,” sõnab Nicke.
Kuid pilk vilksab siia-sinna.
„See ei olnud ju esimene kord, mis?” küsib Vanessa. „Kindlasti mitte ka viimane. Kas sa sellepärast jõudsidki täna õhtul nii hilja koju?”
Ja ta näeb Nicke silmist, et küsimus tabas kümnesse. Mees läheb näost tulipunaseks ja Vanessa tunneb, kuidas tema kehast tulvav soojus kerkib paar pügalat.
„Sa
