kaotas ta oma mehe, mõtles Wallander. Björn Fredman oli ebameeldiv ja jõhker mees, kes teda peksis ja oma lapsed surmani ära hirmutas. Kuid kõigest hoolimata oli ta nende isa. Mehe tappis tema enda poeg. Seejärel suri tema vanim laps, Louise. Ja nüüd istub ta siin ja matab oma poega. Mis talle alles on jäänud? Poolik elu? Kui sedagi.
Keegi tuli kirikusse. Anette Fredman seda nähtavasti ei kuulnud. Või oli ta nii keskendunud olukorraga toime tulemisele. Mööda vahekäiku lähenes üks naine. Ta oli umbes Wallanderi-ealine. Lõpuks märkas teda ka Anette Fredman. Ta noogutas. Naine istus neist mõni rida tahapoole.
„Ta on arst,” sosistas Anette Fredman. „Tema nimi on Agneta Malmström. Kui Jens ükskord haige oli, siis ta ravis teda.”
Wallanderile tuli nimi tuttav ette. Võttis mõni hetk aega, enne kui talle meenus.
Siis taipas ta järsku, et just Agneta Malmström ja tema mees olid andnud talle ühe tähtsama niidiotsa, kui ta Stefan Fredmani asja uuris. Wallander mäletas, kuidas ta ühel ööl oli naisega Stockholmi Raadio kaudu rääkinud. Naine oli olnud purjepaadiga kuskil Landsorti kandis kaugel merel.
Orelimuusika täitis kiriku. Wallander taipas, et mingit nähtamatut kantorit ei olnud. Pastor oli magnetofoni käima pannud.
Wallander mõtles, miks kirikukellad ei löö. Kas matused ei alanudki alati kellahelistamisega? Mõte taandus, kui ta tundis, kuidas haare tema käsivarre ümber tugevnes. Ta heitis pilgu Anette Fredmani kõrval istuvale poisile. Kas seitsmeaastase matusele kaasa võtmine oli õige? Wallander kahtles. Kuid poiss paistis rahulik.
Muusika vaibus. Pastor hakkas rääkima. Tema kõne lähtus Jeesuse sõnadest, mis kõige nooremaid tema juurde kutsusid. Wallander istus ja vaatas kirstu, ta püüdis pärja lilli kokku lugeda, et vältida klompi kurgus.
Matusetalitus oli lühike. Seejärel astusid nad kirstu juurde. Anette Fredman hingas kiiresti ja sügavalt, nagu võitleks ta mäkketõusu viimaste meetritega. Agneta Malmström oli nende juurde tulnud. Wallander pöördus pastori poole, kes paistis kannatamatu.
„Kellad,” ütles Wallander süngelt. „Kui me välja läheme, siis tuleb kelli helistada. Ja see ei peaks lindilt tulema.”
Pastor noogutas vastumeelselt. Wallanderil käis peast läbi mõte, mis juhtuks siis, kui ta oma politsei töötõendi välja võtaks. Anette Fredman ja Jens läksid kirikust esimesena välja. Wallander tervitas Agneta Malmströmi.
„Ma tundsin teid ära,” ütles naine. „Me pole kunagi kohtunud. Aga teie pilt on lehes olnud.”
„Ta palus mul tulla. Kas ta helistas teile ka?”
„Ei. Ma tahtsin ise tulla.”
„Mis edasi saab?”
Agneta Malmström raputas aeglaselt pead.
„Ma ei tea. Ta on liiga palju jooma hakanud. Ma ei tea, mis Jensist saab.”
Tasasel toonil vesteldes olid nad jõudnud kiriku eeskotta, kus Anette ja Jens ootasid. Kellad helisesid. Wallander avas ukse. Ta heitis pilgu tagasi, kirstu poole. Matusebüroo töötajad hakkasid seda juba välja kandma.
Järsku pimestas teda välklambi sähvatus. Kiriku ees seisis fotograaf. Anette Fredman püüdis oma nägu varjata. Fotograaf kummardus allapoole ja suunas kaamera poisi näole. Wallander tahtis sekkuda. Kuid fotograaf oli kiirem. Ta jõudis pildi ära teha.
„Miks te ei või meid rahule jätta?” karjus Anette Fredman.
Poiss hakkas nutma. Wallander haaras fotograafi käsivarrest kinni ja vedas ta kõrvale.
„Mida sa õige teed?” röögatas ta.
„Pole sinu asi!” vastas fotograaf. Ta oli umbes sama vana kui Wallander ja tal oli halb hingeõhk.
„Ma teen selliseid pilte, nagu ise tahan,” jätkas ta. „Sarimõrtsukas Stefan Fredmani matus. Ma müün pildid maha. Kahjuks jäin matusetalitusele hiljaks.”
Wallander kavatses juba oma politsei töötõendi välja võtta. Siis muutis ta aga meelt ja rabas kaamera ühe ropsuga enda kätte. Fotograaf püüdis seda tagasi saada. Ent Wallander tõrjus ta eemale. Tal õnnestus fotoaparaadi tagumine külg lahti saada ja film välja tirida.
„Igal asjal on piir,” ütles ta ja andis kaamera tagasi.
Fotograaf jõllitas talle otsa. Siis võttis ta taskust mobiiltelefoni.
„Ma helistan politseisse,” ütles ta. „See on seadusevastane.”
„Helista,” vastas Wallander. „Helista. Ma olen kriminaalpolitseinik ja minu nimi on Kurt Wallander. Ma töötan Ystadis. Helista mu Malmö kolleegidele ja kaeba, mille peale aga tahad.”
Wallander lasi filmi maha kukkuda ja trampis selle puruks. Samal hetkel vaikisid kirikukellad.
Wallander oli higiseks läinud. Ta oli ikka veel ärritatud. Peas kajas Anette Fredmani anuv karjatus, et ta rahule jäetaks. Fotograaf vahtis purukstallatud filmi. Väikesed poisid mängisid häirimatult jalgpalli.
Juba telefonis oli Anette Fredman küsinud, kas Wallander tahaks pärast matust tema juurde kohvile tulla. Wallander ei olnud suutnud keelduda.
„Mingeid pilte lehte ei tule,” ütles ta.
„Miks nad ei võiks meid rahule jätta?”
Wallander ei osanud sellele küsimusele vastata. Ta vaatas Agneta Malmströmi poole. Kuid ka tema ei leidnud midagi, mida öelda.
Üürikorter räämas maja neljandal korrusel oli samasugune, nagu Wallander seda mäletas. Ka Agneta Malmström oli nendega kaasa tulnud. Kohvi oodates istusid nad vaikides. Wallander arvas köögist pudeli klirinat kuulvat.
Poiss istus põrandal ja mängis omaette autoga. Wallander mõistis, et Agneta Malmström jagab tema rusutust. Kuid kummalgi polnud midagi öelda.
Igaüks istus oma kohvitassiga. Anette Fredmani silmad läikisid. Agneta
Malmström püüdis küsida, kuidas ta töötuna majanduslikult toime tuleb. Anette Fredmani vastus oli lühike.
„Saan hakkama. Mingit moodi saan hakkama. Üks päev korraga.”
Jutuajamine soikus. Wallander vaatas kella. See hakkas juba üks saama. Ta tõusis püsti ja surus Anette Fredmani kätt. Samal hetkel puhkes naine nutma. Wallander tundis end abituna.
„Ma jään natukeseks ajaks siia,” ütles Agneta Malmström. „Minge teie pealegi.”
„Ma püüan mõnikord helistada,” ütles Wallander. Siis silitas ta kohmakalt poisil pead ja läks.
Enne mootori käivitamist istus ta natuke aega autos. Ta mõtles fotograafi peale, kes oli kindel, et saab surnud sarimõrtsuka matusel tehtud pildid maha müüa.
Ma ei saa eitada, et niisuguseid asju juhtub, mõtles ta. Aga ma ei saa möönda, et ma seda mõistaksin.
Ta sõitis läbi Skåne sügise Ystadi poole.
Läbielatu rõhus teda.
Veidi pärast kella kahte parkis ta auto politseimaja
