Martinssoni,” lausus Wallander tõrjuvalt. „Sa tead, et ma ei oska ettekannet pidada.”
„Sa pead rääkima ainult pool tundi,” palus Ann-Britt. „Politseinikuna töötamisest. Kolmkümmend naist. Sa hakkad neile meeldima.”
Wallander raputas otsustavalt pead.
„Martinsson teeks seda vägagi meelsasti,” ütles ta. „Ta on ju isegi poliitik olnud. Ta on harjunud rääkima.”
„Ma küsisin juba. Aga ta ei saa.”
„Lisa Holgersson?”
„Sama asi. Sina oled ainuke.”
„Aga Hansson?”
„Mõni minut ja ta hakkab hobustest rääkima. See ei lähe.”
Wallander sai aru, et ta ei tohi keelduda. Tal tuli Ann-Britti aidata.
„Mis naisselts see selline on?”
„Kirjandushuviliste ring, mis on seltsiks üle kasvanud. Nad on juba üle kümne aasta koos käinud.”
„Ja ma pean rääkima ainult seda, milline on politsei töö?”
„Muud ei midagi. Pärast esitavad nad võib-olla mõne küsimuse.”
„Ma ei taha. Aga ma teen seda sellepärast, et sina seda palud.”
Ann-Briti näol oli kergendus, kui ta ühe paberilipiku lauale pani.
„Siin on kontaktisiku nimi ja aadress.”
Wallander tõmbas paberitüki lähemale. Kesklinna aadress. Mariagatani lähedal. Ann-Britt tõusis püsti.
„Raha sulle selle eest ei maksta,” ütles ta. „Aga nad pakuvad kohvi ja küpsiseid.”
„Ma ei söö küpsiseid.”
„Igal juhul on see politseipeadirektori soovidega igati kooskõlas. Et me üldsusega hästi läbi saaksime. Ja samal ajal otsiksime pidevalt uusi teid, kuidas üldsust oma tööst teavitada.”
Wallander mõtles, et peaks küsima, kuidas tal läheb. Aga ta ei öelnud midagi. Kui Ann-Britt tahab oma isiklikest probleemidest rääkida, siis võtab ta selle teema ise üles.
Uksel pöördus Ann-Britt ringi.
„Kas sa ei pidanud Stefan Fredmani matusele minema?”
„Ma käisin juba. Ja see oli täpselt nii õudne, nagu võiski arvata.”
„Kuidas emaga on? Ma ei mäleta enam tema nime.”
„Anette. Paistab, et tema katsumustel pole mingeid piire. Aga ma usun, et kõigest hoolimata hoiab ta seda poega, kes tal veel alles on. Või vähemalt ta üritab.”
„Eks seda ole näha.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Mis poisi nimi on?”
„Jens.”
„Eks me näe, kas Jens Fredmani nimi hakkab kümne aasta pärast politseiraportites figureerima.”
Wallander noogutas. See risk oli muidugi olemas.
Ann-Britt Höglund lahkus kabinetist. Kohv oli ära jahtunud. Wallander tõi omale uue kohvi. Noored politseinikud olid kööginurgast kadunud. Wallander jalutas läbi koridori Martinssoni tuppa. Uks oli pärani, kuid kabinet tühi. Wallander naasis oma tuppa. Peavalu oli kadunud. Veetorni ümber kisasid hakid. Ta seisis akna all ja püüdis tulutult linde kokku lugeda.
Telefon helises ja ta vastas püstijalu. Helistati raamatupoest ja teatati, et tema tellitud raamat on kohale jõudnud. Wallander ei mäletanudki, et ta oleks mingi raamatu tellinud. Kuid ta ei öelnud midagi. Ta lubas raamatule järgmisel päeval järele minna.
Kui ta toru hargile pani, siis meenus talle järsku. See pidi olema kingitus Lindale. Prantsuse raamat vana mööbli restaureerimisest. Wallander oli lugenud juhuslikult raamatu kohta arsti ooteruumis olnud ajakirjast. Ta uskus endiselt, et hoolimata Linda kummalistest kõrvalepõigetest teistele ametialadele võidab lõpuks tema huvi vana mööbli vastu. Ta oli raamatu tellinud ja hiljem selle unustanud. Kohvitassi käest ära pannes otsustas ta Lindale samal õhtul helistada. Sellest oli mitu nädalat möödas, kui nad viimati teineteisega rääkisid.
Martinsson astus kabinetti. Tal oli alati kiire ja ta koputas harva. Wallander oli aastate jooksul jõudnud üha kindlamale veendumusele, et Martinsson on hea politseinik. Tema nõrkus seisnes selles, et tegelikult tahtis ta mingit muud tööd teha. Viimaste aastate jooksul oli ta mitmel korral tõsiselt kaalunud politseitöölt lahkumist. Eriti tookord, kui ta tütrele kooliõues kallale mindi ainult sellepärast, et tema isa töötas politseis. Mingit muud põhjust polnud. Sellest piisas. Tookord õnnestus Wallanderil veenda Martinssoni tööle jääma. Martinsson oli visa ja ilmutas vahel teravat mõistust. Kuid visadus võis mõnikord muutuda kannatamatuseks, ja terav mõistus ei pääsenud alati mõjule, sest üksikutel puhkudel lubas ta endale räpakat taustatööd.
Martinsson nõjatus uksepiida vastu.
„Ma püüdsin sulle helistada,” ütles ta. „Aga su telefon oli välja lülitatud.”
„Ma olin kirikus,” vastas Wallander. „Pärast unustasin selle sisse lülitamata.”
„Stefani matusel?”
Wallander kordas Ann-Britt Höglundile räägitud juttu. Et see oli kohutav elamus.
Martinsson nookas kirjutuslaual lebava kausta poole.
„Lugesin läbi,” ütles Wallander. „Ja ma ei saa aru, mis sundis neid tüdrukuid haamriga lööma ja noaga vehkima.”
„See on seal kirjas,” vastas Martinsson. „Nad tahtsid raha saada.”
„Jõuga? Kuidas mehega on?”
„Lundbergiga?”
„Kellega siis veel?”
„Endiselt teadvusetu. Nad lubasid helistada, kui midagi toimub. Ta kas jääb ellu. Või sureb.”
„Kas sa saad sellest aru?”
Martinsson istus tema vastu laua taha.
„Ei,” sõnas ta. „Ma ei saa sellest aru. Ja ma pole kindel, kas ma tegelikult tahangi aru saada.”
„Me peame. Kui tahame politseinikena edasi töötada.”
Martinsson vaatas Wallanderile otsa.
„Sa tead, et ma olen tihti äraminemise peale mõelnud. Viimane kord keelitasid sa mind jääma. Aga järgmisel korral ma enam ei tea. Igal juhul ei õnnestu ümber veenmine enam niisama lihtsalt.”
Martinssonil võis vabalt õigus olla. See tegi Wallanderi rahutuks. Ta ei tahtnud kolleegi kaotada. Niisama vähe tahtis ta, et ühel päeval tuleks Ann-Britt Höglund ja teataks samuti, et lahkub töölt.
„Võib-olla peaksime tüdrukuga rääkima minema,” ütles Wallander.
