te edasi tegite?”
„Me võtsime rahakoti, mobiili ja läksime koju.”
„Mis rahakotist sai?”
„Jagasime raha pooleks. Eva viskas rahakoti minema.”
Wallander lehitses Martinssoni pabereid. Johan Lundbergil oli rahakotis umbes kuussada krooni. Rahakott leiti Eva Perssoni kirjelduste järgi prügikastist. Mobiiltelefoni võttis Sonja Hökberg endale. See leiti tema kodust.
Wallander vajutas magnetofoni kinni. Sonja Hökberg jälgis pilguga tema liigutusi.
„Kas ma võin nüüd koju minna?”
„Ei,” ütles Wallander. „Sa oled üheksateist aastat vana. See tähendab, et sa oled kriminaalvastutusealine. Sa oled toime pannud raske kuriteo. Sind võetakse vahi alla.”
„Mida see tähendab?”
„Et sa jääd siia.”
„Miks?”
Wallander heitis pilgu Lötbergi poole. Siis tõusis ta püsti.
„Ma arvan, et seda selgitab sulle sinu advokaat.”
Wallander läks ruumist välja. Ta tundis end füüsiliselt halvasti. Sonja Hökberg ei olnud teeselnud. Ta oli tõepoolest täiesti ükskõikne. Wallander suundus Martinssoni kabinetti, too rääkis telefoniga ja osutas samal ajal tooli poole. Wallander istus ja ootas. Ta tundis äkki ootamatut tahtmist suitsetada. Seda juhtus haruharva. Ent kohtumine Sonja Hökbergiga oli olnud piinav.
Martinsson lõpetas telefonikõne.
„Kuidas läks?”
„Ta tunnistab ju kõike. Ja ta on seejuures jääkülm.”
„Eva Persson on samasugune. Ja ta on kõigest neliteist.”
Wallander vaatas Martinssonile peaaegu paluvalt otsa.
„Mis toimub?”
„Ma ei tea.”
Wallander tundis ärritust.
„Kurat, jutt on ju kahest tüdrukust!”
„Ma tean. Ja paistab, et nad ei kahetse midagi.”
Nad istusid ja vaikisid. Wallander tundis hetkeks täielikku tühjust. Lõpuks lõhkus Martinsson rõhutud meeleolu.
„Kas sa saad nüüd aru, miks ma nii tihti mõtlen töölt äraminemise peale?”
Wallander elavnes.
„Kas sa saad nüüd aru, miks on nii tähtis, et sa ei läheks ära?”
Ta tõusis püsti ja läks akna juurde.
„Kuidas Lundbergiga on?”
„Seisund on endiselt kriitiline.”
„Me peame selle asjaga lõpuni minema. Sõltumata sellest, kas taksojuht sureb või mitte. Nad ründasid teda, sest neil oli vaja raha millegi erilise jaoks. Kui põhjus hoopis milleski muus ei peitu.”
„Mis see võiks olla?”
„Ma ei tea. Mul on lihtsalt selline tunne. Et see asi on võib-olla sügavam. Ilma et me oskaks praegu veel öelda, mis see on.”
„On ju siiski tõenäoline, et nad olid natuke purjus. Ja otsustasid raha hankida. Tagajärgede peale mõtlemata.”
„Miks sa seda arvad?”
„Igal juhul olen ma kindel, et tegelikult neil suurt rahapuudust ei olnud.”
Wallander noogutas.
„Sul võib õigus olla. Ma mõtlesin ise sama moodi. Aga ma tahan põhjust teada. Homme räägin Eva Perssoniga. Vanematega. Kas kummalgi neist pole oma poissi?”
„Eva Persson ütles, et tal on mingi poiss.”
„Aga Hökbergil mitte?”
„Ei.”
„Ma arvan, et ta valetab. Tal on keegi. Meil tuleb poiss üles otsida.”
Martinsson kirjutas selle üles.
„Aga kes asja juhib? Sina või mina?”
Wallander ei mõelnud pikalt.
„Mina. Ma tahan teada, mis siin riigis toimub.”
„Mul on ainult hea meel, kui ma juurdluse juhtimisest pääsen.”
„Sa ei pääse täielikult. Ei sina, Hansson ega Ann-Britt. Meil tuleb välja selgitada, mis selle teo taga on. See oli tapmiskatse. Ja kui Lundberg sureb, siis on see tahtlik tapmine.”
Martinsson viitas laual kõrguvatele paberivirnadele.
„Ma ei tea, kuidas ma selle kõigega toime tulen. Mul on siin uurimisi, mida alustati kaks aastat tagasi. Mõnikord on mul tahtmine see kõik politseipeadirektorile saata ja paluda tal seletada, kuidas ma kõike peaksin jõudma.”
„Ta ütleks, et see on ainult virisemine ja kehv planeerimine. Mis planeerimisse puutub, siis olen temaga osaliselt nõus.”
Martinsson noogutas.
„Mõnikord aitab, kui saab natuke kurta.”
„Ma tean,” vastas Wallander. „Mul endal on sama lugu. See oli ammu, kui me jõudsime teha kõik, mis vaja. Nüüd tuleb olulisem välja valida. Ma räägin Lisaga.”
Wallander oli juba uksel, kui Martinsson ta peatas.
„Ma mõtlesin eile enne magamajäämist ühe asja peale. Millal sa viimati lasketreeningul käisid?”
Wallander mõtles järele.
„Peaaegu kaks aastat tagasi.”
„Mul on sama seis. Hansson harjutab omal käel. Ta on ju laskeklubi liige. Ann-Briti kohta ma ei tea. Arvatavasti on tal laskmise ees ikka veel hirm pärast seda, mis mõni aasta tagasi juhtus. Aga eeskirjade järgi peab lasketreening toimuma korrapäraselt. Töö ajal.”
Wallander taipas, kuhu Martinsson oma jutuga tüüris. Mitu aastat ilma lasketreeninguta ei tähendanud mingil moel regulaarset treeningut. Lisaks võis treenimatus teatud olukordades ka ohtlikuks osutuda.
„Ma pole selle peale mõelnud,” sõnas Wallander. „Aga muidugi pole see sugugi hea.”
„Ma kahtlen, kas ma seinalegi pihta saaksin,” ütles Martinsson.
„Meil on palju tööd. Jõuame teha ainult kõige tähtsama. Kui sedagi.”
„Räägi seda Lisale,” ütles Martinsson.
„Ma arvan, et ta teab seda isegi,” vastas Wallander kõhklevalt. „Küsimus on selles, mida ta teha saab.”
„Ma pole veel nelikümmendki,”
