väsitav. Ta läks oma kabinetti tagasi. Kell oli pool kuus. Wallander seisis akna all ja vaatas välja pimedusse. Ta mõtles Sonja Hökbergi peale ja selle peale, miks neil kahel tüdrukul nii hädasti raha oli vaja. Või kas oli selle taga midagi muud? Siis kerkis ta vaimusilma ette Anette Fredmani nägu.
Wallander tundis, et ta ei jaksa enam töö juures olla, ehkki tal oleks olnud nii palju teha. Ta võttis jope ja läks. Sügistuul paiskus näkku. Mootorist kostis taas kahtlast müra, kui ta auto käivitas. Ta keeras parkimisplatsilt välja ja mõtles, et peaks poes käima. Külmkapp oli peaaegu tühi. Tegelikult oli seal ainult üks pudel šampust, mis ta Hanssonilt kihlveoga oli võitnud. Mille üle nad kihla vedasid, seda ta enam ei mäletanudki. Ta tegi kiire otsuse heita pilk pangaautomaadile, mille juures üks mees eelmisel õhtul kokku oli kukkunud ja surnud. Samal ajal sai juhust kasutades sealsamas kaubakeskuses poes käia.
Kui ta oli auto parkinud ja pangaautomaadi juurde jõudis, seisis seal lapsevankriga naine ja võttis parajasti raha välja. Asfalt oli kõva ja krobeline. Wallander vaatas ringi. Keset ööd oli koht kindlasti inimtühi. Ehkki tänavavalgustus oli korralik, jääks kokkuvajuv mees, kes võib-olla ka karjatas, lähikonna elanikele siiski kuuldamatuks ja nähtamatuks.
Wallander astus sisse lähimasse kaubamajja ja otsis üles toiduosakonna. Nagu tavaliselt, tabas teda tüdimus, kui ta otsustama pidi. Ta korjas toiduained korvi, maksis ja sõitis koju. Talle näis, et kahtlane müra mootoris muutub aina tugevamaks. Koju jõudnud, võttis ta tumeda ülikonna seljast. Ta käis duši all, avastas, et seep on peaaegu otsas, ja keetis omale köögiviljasuppi. Üllataval kombel maitses supp hästi. Ta tegi kohvi ja läks tassiga elutuppa. Ta oli väsinud. Klõpsinud mõnda aega telekanaleid ja midagi huvitavat leidmata, tõmbas ta telefoni lähemale ja valis Linda Stockholmi-numbri. Tütar elas Kungsholmenil koos kahe sõbrannaga, keda Wallander teadis ainult nime järgi. Raha teenimiseks töötas Linda mõnikord väikeses restoranis ettekandjana. Wallander oli viimati Stockholmis käies seal õhtust söönud. Toit oli olnud hea. Kuid teda üllatas, kuidas tütar suutis sealset valju muusikat taluda.
Linda oli nüüd kahekümne kuue aastane. Wallanderi meelest said nad omavahel hästi läbi, aga teda tegi kurvaks see, et Linda oli nii kaugel. Ta tundis puudust korrapärastest kokkusaamistest.
Automaatvastaja hakkas tööle. Ei Lindat ega kumbagi tema sõpra ei olnud kodus. Vastaja teadet korrati ka inglise keeles. Wallander ütles oma nime ja lisas, et tegemist pole mingi tähtsa asjaga.
Ta jäi elutuppa istuma. Kohv oli jahtunud.
Ma ei saa niimoodi elada, mõtles ta ärritusega. Ma olen viiekümneaastane. Aga mul on tunne, nagu oleksin ma ürgvana ja jõuetu.
Siis mõtles ta, et peaks minema õhtusele jalutuskäigule. Ta püüdis leida mingit head põhjust, miks mitte välja minna. Lõpuks tõusis ta siiski püsti, pani sporditossud jalga ja läks.
Kell oli pool üheksa, kui ta tagasi jõudis. Jalutuskäik oli rusutud meeleolu eemale peletanud.
Telefon helises. Wallander arvas, et see on Linda. Kuid oli hoopis Martinsson.
„Lundberg on surnud. Nad helistasid äsja.”
Wallander seisis vaikides.
„See tähendab, et Hökberg ja Persson on toime pannud tapmise,” jätkas Martinsson.
„Jah,” ütles Wallander. „See tähendab ka seda, et me oleme omale ühe kuradi segase loo kaela peale saanud.”
Nad leppisid kokku, et räägivad sellest järgmisel hommikul kell kaheksa.
Rohkem polnudki midagi eriti öelda.
Wallander jäi diivanile istuma. Ta vaatas hajameelselt õhtust uudistesaadet. Märkas, et dollari kurss oli tõusmas. Ainus uudiselõik, mis talle tegelikult huvi pakkus, puudutas Trustorit. Aktsiaseltsi kõikide varade kõrvaldamine näis nii lihtne. Ilma et keegi oleks sekkunud, kuni oli juba hilja.
Linda ei helistanudki. Kui kell sai üksteist, läks Wallander voodisse.
Kulus tükk aega, enne kui tal õnnestus magama jääda.
5
Kui Wallander teisipäeva, 7. oktoobri hommikul natuke pärast kella kuut ärkas, oli tal raske neelata. Ta oli higine ja sai aru, et hakkab haigeks jääma. Voodis lamades mõtles ta, et peaks tegelikult koju jääma. Kuid mõte, et taksojuht Johan Lundberg oli eelmisel päeval jõhkra rünnaku tagajärjel surnud, ajas ta voodist välja. Ta käis duši all, jõi kohvi ja võttis paar palavikku alandavat tabletti. Tabletipurgi pistis ta taskusse. Enne kodunt lahkumist sundis ta end ka taldrikutäit hapupiima ära sööma. Tänavalatern kõikus köögiakna taga tuuleiilide käes. Taevas oli pilves ja väljas mõni kraad sooja. Wallander otsis kapist välja paksu kampsuni. Siis jäi ta seisma, käsi telefonitorul, ja mõtles, kas ta peaks Lindale helistama. Ent kellaaeg oli veel liiga varane. Kui ta alla jõudis ja autosse istus, meenus talle paberilipik köögilaual. Ta oli üles kirjutanud, et midagi tuli osta. Aga ta ei mäletanud, mis see oli. Ta ei jaksanud ettegi kujutada, et peaks üles tagasi minema ja lipiku ära tooma. Selle asemel otsustas ta edaspidi helistada politseimajja oma automaatvastajale, kui poest midagi vaja oli. Niiviisi saaks ta kohe tööle jõudes vastajalt kuulata, mida osta tuli.
Ta sõitis politseimajja tavalist teed pidi, Österledeni kaudu. Iga kord tundis ta kerget südametunnistusepiina. Veresuhkru kontrolli all hoidmiseks peaks ta hoopis jala käima. Ta ei olnud ka nii haige, et oleks pidanud tingimata autoga sõitma.
Kui mul koer oleks, siis sellist probleemi ei tekiks, mõtles ta. Aga mul ei ole koera. Aasta tagasi käisin Sjöbo lähedal kennelis labradorikutsikaid vaatamas. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Polnud ei maja, koera ega Baibat. Mitte midagi.
Ta parkis auto politseimaja kõrvale ja astus kell seitse oma kabineti uksest sisse. Vaevalt jõudis ta laua taha istuda, kui talle meelde tuli, mis ta paberilipikule oli kirjutanud. Seep. Ta kirjutas selle oma kirjaplokki. Siis kasutas ta järgmisi minuteid, et kõige toimunu üle järele mõelda. Taksojuht oli tapetud. Neil oli kaks tüdrukut, kes olid teo üles tunnistanud, neil oli üks kahest kasutatud relvast. Üks tüdrukutest oli alaealine, teisele oli süüdistus esitatud ja päeva jooksul võetakse ta vahi alla.
Eelmise päeva vastumeelsus tuli tagasi. Sonja Hökbergi täielik tundekülmus. Ta püüdis ennast veenda, et tüdruk oli siiski mõningast kaastunnet ilmutanud ja tema ei olnud seda lihtsalt tähele pannud. Aga see ei õnnestunud. Kogemus ütles talle, et kahjuks ei ole tal õigus. Wallander tõusis, tõi kööginurgast kohvi ja astus sisse Martinssoni juurde, kes tavaliselt samuti hommikul vara kohal oli. Kabineti uks oli lahti. Wallander mõtles, kuidas suudab Martinsson küll niimoodi tööd teha, et kunagi oma ust kinni ei pane. Wallanderi uks pidi ilmtingimata kinni olema, kui ta millelegi keskenduda tahtis.
Martinsson noogutas.
„Ma arvasingi, et sa tuled,” ütles ta.
„Ma ei tunne ennast hästi,” vastas Wallander.
„Külmetus?”
„Oktoobrikuus on mul alati kurk haige.”
Martinsson, kes pidevalt kartis haigeks jääda, tõmbus toolil tahapoole.
„Sa oleksid võinud koju jääda,” ütles ta. „See Lundbergi õudne lugu on ju juba lahendatud.”
„Ainult osaliselt,” vaidles Wallander vastu. „Meil pole motiivi. Ma ei usu, et nad ainult raha peal väljas olid. Muuseas, kas nuga on leitud?”
„Nyberg
