ja paksus kombinesoonis Nybergi. Mehe juuksed olid turris ja ta oli pahas tujus.
„Ma kuulsin, et te leidsite noa üles,” ütles Wallander.
„Kommuunil pole sügiseseks koristuseks nähtavasti enam raha,” vastas Nyberg. „Pidime seal pea peal seisma ja lehtedes tuhnima. Aga lõpuks leidsime.”
„Mis nuga see oli?”
„Kööginuga. Päris pikk. Tüdruk lõi nähtavasti niisuguse jõuga, et noaots murdus vastu roiet. Teisest küljest oli nuga muidugi väga viletsa kvaliteediga ka.”
Wallander raputas pead.
„Seda ei suuda uskudagi,” ütles Nyberg. „Kas elu vastu pole enam mingit austust? Kui palju raha nad said?”
„Me ei tea veel. Umbes kuussada krooni. Vaevalt, et seal palju rohkem oli.
Lundberg oli just tööle tulnud. Tavaliselt polnud tal vahetust alustades kuigi palju raha kaasas.”
Nyberg torises midagi vaikselt ja kadus. Wallander läks oma kabinetti. Seal jäi ta tegevusetult istuma. Kurk valutas. Ohates tegi ta toimiku lahti. Sonja Hökberg elas linna lääneosas. Ta kirjutas aadressi üles, tõusis püsti ja võttis jope. Telefon helises, kui ta oli juba koridori jõudnud. Ta läks tagasi. Helistajaks oli Linda. Taustal kuulis ta köögist kostvat kolistamist.
„Ma kuulsin täna hommikul su teadet,” ütles tütar.
„Täna hommikul?”
„Ma ei olnud öösel kodus.”
Wallanderil oli taipu mitte küsida, kus tüdruk öösel oli. Ta teadis väga hästi, et tütar võib selle peale vihastada ja toru hargile visata.
„Mul polnud midagi tähtsat,” ütles ta. „Tahtsin lihtsalt kuulda, kuidas sul läheb.”
„Hästi. Ja sul endal?”
„Ma olen natuke külmetunud. Muidu on kõik nagu tavaliselt. Ma tahtsin küsida, kas tuled varsti külla.”
„Ma ei jõua.”
„Ma võin su sõidu kinni maksta.”
„Ma ju ütlesin, et ma ei jõua. Asi ei ole rahas.”
Wallander mõistis, et tal ei õnnestu tütart ümber veenda. Too oli sama jonnakas nagu ta isegi.
„Kuidas sul tegelikult läheb?” küsis tütar uuesti. „Kas sa Baibaga ei suhtle enam üldse?”
„See on juba ammu lõpetatud. Sa ju tead.”
„Sulle pole see hea.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Sa tead, mida ma mõtlen. Isegi su hääl hakkab vinguvaks muutuma. Varem sa selline polnud.”
„Ma ei vingu ju!”
„Täpselt nagu nüüd. Aga mul on soovitus. Minu meelest peaksid sa kuhugi tutvumiskuulutuse panema.”
„Tutvumiskuulutuse?”
„Sa võid sealt kellegi leida. Muidu saab sinust üks vinguv taat, kes uurib, miks ma öösiti kodus pole.”
Ta näeb mind läbi, mõtles Wallander. Otse läbi.
„Sinu meelest peaksin ma siis lehte kuulutuse panema?”
„Jah, või võtma ühendust mõne agentuuriga.”
„Seda ei tee ma iial!”
„Miks mitte?”
„Ma ei usu sellesse.”
„Miks?”
„Ma ei tea.”
„See oli kõigest soovitus. Mõtle selle peale. Ma pean nüüd tööle hakkama.”
„Kus sa oled?”
„Restoranis. Me teeme kell kümme lahti.”
Tütar jättis hüvasti ja kõne lõppes. Wallander mõtles, kus ta küll öösel võis olla. Mõni aasta tagasi sõbrustas Linda Keeniast pärit poisiga, kes Lundis arstiks õppis, aga see lugu sai otsa. Pärast seda ei teadnud ta tütre peikadest suurt midagi. Peale selle, et teatud aja järel need ilmselt vahetusid. Ta tundis kerget ärritust ja armukadedust. Siis astus ta kabinetist uuesti välja. Tegelikult oli tal endalgi vahel olnud mõte lehte tutvumiskuulutus panna või mõne tutvumisagentuuriga ühendust võtta. Aga ta oli selle alati kõrvale heitnud. Tundus, et ta on seesuguse alanduse jaoks liiga hea.
Õues sattus ta tuuleiilide kätte. Ta istus autosse, käivitas mootori ja kuulatas mootorist kostvat kopsimist, mis läks aina hullemaks. Siis sõitis ta ridaelamu juurde, kus Sonja Hökberg koos oma vanematega elas. Martinssonilt saadud raportis oli kirjas, et Sonja Hökbergi isa tegeles „eraettevõtlusega”. Milles see seisnes, seda raportist ei selgunud. Wallander tuli autost välja. Väike aed oli kenasti korras. Ta helistas uksekella. Silmapilgu pärast avas keegi mees ukse. Wallander teadis kohe, et oli meest varem näinud. Nägude peale oli tal hea mälu. Ent ta ei teadnud, millal või kus. Ka uksel seisev mees oli Wallanderi ära tundnud.
„Sina?” ütles ta. „Ma teadsin küll, et politsei tuleb. Aga mitte seda, et see oled sina.”
Ta astus kõrvale ja Wallander astus sisse. Kuskil mängis televiisor. Ta ei teadnud ikka veel, kes see mees on.
„Sa tunned mu arvatavasti ikka ära,” ütles Hökberg.
„Jah,” vastas Wallander. „Aga ma pean tunnistama, et ei mäleta, mis asjaoludel me oleme kohtunud.”
„Erik Hökberg?”
Wallander püüdis meenutada.
„Ja Sten Widén?”
Wallanderile tuli meelde. Sten Widén ja tema hobusekasvatustalu Stjärnsundis. Ja Erik. Kunagi ammu ühendas neid kolme kirg ooperi vastu. Kõige tõsisem oli Steni huvi. Kuid Steni lapsepõlvesõber Erik oli mõnikord samuti kohal, kui nad plaatidelt Verdi oopereid kuulasid.
„Ma mäletan,” ütles Wallander. „Aga tookord polnud su nimi ju Hökberg?”
„Ma võtsin abielludes naise nime. Enne seda oli mu nimi Erik Eriksson.”
Erik Hökberg oli suur mees. Riidepuu, mille ta Wallanderile ulatas, näis tema käes pisike. Wallander mäletas meest kõhnana. Nüüd oli ta tugevalt ülekaaluline. Sellepärast ei osanudki Wallander teda kuhugi paigutada.
Wallander riputas jope puu peale ja astus Hökbergi järel elutuppa. Seal oli televiisor. Kuid hääl tuli kuskilt mujalt, teisest ruumist. Nad istusid. Wallander tundis kohmetust. Asjatoimetus, mille pärast ta tuli, oli raske.
„See on lihtsalt kohutav, mis juhtus,” ütles Hökberg. „Ma ei saa aru, mis talle sisse läks.”
„Kas ta pole varem kunagi vägivaldne olnud?”
„Mitte kunagi.”
„Sinu
