ise. Aga ma tahan, et sa kohal oled.”
Wallander läks WC-sse ja pesi nägu külma veega. Nõupidamissaali astudes ta jahmatas. Seal oli rohkem ajakirjanikke, kui ta kujutlenud oli. Ta astus väikesele poodiumile, ülemus tihedalt kannul. Nad istusid. Wallander vaatas kokkutulnuid. Osa nägusid tundis ta ära. Ta teadis neist mõne nimegi, kuid paljud olid talle täiesti võõrad.
Mis ma nüüd ütlen? mõtles ta. Isegi kui ma olen mingi otsuse teinud, ei õnnestu mul sellest kunagi täpselt kinni pidada.
Lisa Holgersson tervitas ajakirjanikke ja andis sõna Wallanderile.
Ma vihkan seda, mõtles ta alistunult. See ei ole mulle pelgalt vastumeelne. Ma vihkan neid kohtumisi meedia esindajatega. Ehkki ma tean, et need on hädavajalikud.
Ta luges enne alustamist endamisi kolmeni.
„Mõni päev tagasi rööviti ja peksti Ystadis ühte taksojuhti. Nagu te juba teate, suri ta kahjuks tekitatud vigastustesse. Kuriteoga on õnnestunud seostada kaks isikut. Nad mõlemad on oma süü ka üles tunnistanud. Kuna üks kurjategijatest on alaealine, siis tema nime me sellel pressikonverentsil ei avalda.”
Üks ajakirjanikest tõstis käe püsti.
„Miks te räägite ebamääraselt „kurjategijatest”, kui on teada, et tegemist on kahe naisega?”
„Ma veel jõuan selle juurde,” ütles Wallander. „Kui te veidi rahunete.”
Ajakirjanik oli noor ja visa.
„Pressikonverents pidi algama kell üks. Kell on juba pool kaks läbi. Kas te meie ajaga üldse ei arvesta?”
Wallander läks sellest küsimusest vaikides mööda.
„Teiste sõnadega: tegemist on mõrvaga,” jätkas ta. „Röövmõrvaga. Pole põhjust varjata ka seda, et tegemist on harvaesinevalt jõhkra mõrvaga. Sellepärast oleme väga rahul, et meil õnnestus juhtum nii kiiresti lahendada.”
Seejärel võttis ta hoogu. See oli nagu sukeldumine kohas, kus ta ei teadnud, kas vee all on nähtamatu kivi või mitte.
„Kahjuks on olukorra muutnud keerulisemaks see, et üks kahest kurjategijast on põgenenud. Me loodame ta peagi kätte saada.”
Saalis jäi vaikseks. Siis sadas mitmelt poolt korraga suur hulk küsimusi.
„Mis on põgeniku nimi?”
Wallander vaatas Lisa Holgerssoni poole. Too noogutas.
„Sonja Hökberg.”
„Kust ta põgenes?”
„Siit politseimajast.”
„Kuidas see sai juhtuda?”
„Tegeleme parajasti selle uurimisega.”
„Mida te sellega silmas peate?”
„Täpselt seda, mida ma ütlesin. Et me uurime, kuidas Sonja Hökberg sai põgeneda.”
„Teiste sõnadega on põgeniku näol tegemist ohtliku naisega.”
Wallander kõhkles.
„Jah,” ütles ta lõpuks. „Kuigi see pole päris kindel.”
„Ta on kas ohtlik või siis mitte. Kas te ei oska otsustada?”
Wallander kaotas kannatuse. Ta ei teadnud enam, mitmes kord juba sel päeval. Ta tahtis kõik nii kiiresti kui võimalik ära lõpetada ja koju voodisse minna.
„Järgmine küsimus.”
Ajakirjanik ei jätnud järele.
„Ma tahan korralikku vastust. Kas ta on ohtlik või ei ole?”
„Andsin niisuguse vastuse, nagu võimalik oli. Järgmine küsimus.”
„Kas tal on relv?”
„Meie teada mitte.”
„Kuidas taksojuht tapeti?”
„Noa ja haamriga.”
„Kas te olete taparelvad üles leidnud?”
„Jah.”
„Kas me saaksime neid näha?”
„Ei.”
„Miks mitte?”
„Eeluurimisest tulenevatel põhjustel. Järgmine küsimus.”
„Kas tema kohta on antud üleriigiline tagaotsimiskuulutus?”
„Esialgu piisab kohalikust. See on kõik, mis meil hetkel on öelda.”
Wallanderi märguanne pressikonverentsi lõpetamise kohta võeti vastu ägedate protestidega. Wallander teadis, et vastamata on veel lõputu hulk rohkem või vähem tähtsaid küsimusi. Kuid ta tõusis püsti ja peaaegu tõstis Lisa Holgerssoni toolilt üles.
„Nüüd aitab,” sisistas ta.
„Kas me ei peaks natuke kauemaks jääma?”
„Siis võid siia jääda. Nad on saanud teada, mis vaja. Ülejäänu oskavad nad isegi juurde kirjutada.”
Televisioon ja raadio tahtsid intervjuusid teha. Wallander trügis mikrofonide ja kaamerate vahelt läbi.
„Sul tuleb see enda hooleks võtta,” ütles ta Lisa Holgerssonile. „Või palu Martinssoni. Ma pean koju minema.”
Nad olid koridori jõudnud. Lisa Holgersson vaatas talle imestusega otsa.
„Sa lähed koju?”
„Kui tahad, siis luban sul mu otsmikku katsuda. Ma olen haige. Mul on palavik. Siin on teisi politseinikke, kes võivad Hökbergi otsida. Ja vastata kõikidele kuradi küsimustele.”
Ta läks vastust ootamata minema. Ma teen valesti, mõtles ta. Peaksin siia jääma ja selles kaoses korda looma. Aga ma ei jaksa.
Ta jõudis oma kabinetti ja oli juba jope selga pannud, kui ta pilk ühele laual lebavale paberitükile langes. Käekiri oli Martinssoni oma.
„Arstid ütlevad, et Tynnes Falk suri loomulikku surma. Kuritegu ei olnud. Seega võime asja lõpetada.”
Võttis mõni sekund aega, enne kui Wallanderile meenus kaubamaja pangaautomaadi juurest surnuna leitud mees.
Vähemalt sellest pääseme, mõtles ta.
Ta lahkus politseimajast garaaži kaudu, et ajakirjanikega mitte kokku sattuda. Tuul oli nüüd tugev. Auto poole minnes tõmbus ta vastutuules kühmu. Kui ta süütelukus võtit keeras, ei juhtunud mitte midagi. Ta proovis mitu korda, ent mootorist ei tulnud ühtki häält.
Ta võttis turvavöö lahti ja jättis auto sinnapaika, vaevumata isegi uksi lukustama. Teel Mariagatanile meenus talle raamat, millele ta oli lubanud järele minna. Aga see võis oodata. Kõik võis oodata. Praegu tahtis ta ainult magada.
