Nybergile vastu. Nybergi näost paistis väsimus.
„Mis on juhtunud? Hanssoni jutust ei saanud nagu tavaliselt midagi aru.”
„Seal sees on surnud inimene. Surnuks põlenud. Alles pole enam midagi.”
Nyberg vaatas ringi.
„See on tavaline, kui kõrgepinge inimese surnuks põletab. Kas sellepärast ongi igal pool pime?”
„Arvatavasti küll.”
„Kas see tähendab nüüd, et pool Skånet ootab, millal ma oma tööga valmis saan? Et voolu tagasi saaks?”
„Kui see nii ka on, siis ei saa me seda arvesse võtta. Aga ma usun, et nad saavad voolu tagasi. Siin võib-olla küll mitte.”
„Me elame haavatavas ühiskonnas,” ütles Nyberg ja hakkas temaga kaasa tulnud tehnikule korraldusi jagama.
Erik Hökberg ütles sama, mõtles Wallander. Et me elame haavatavas ühiskonnas. Tema arvutid on pimedad. Kui ta nüüd keset ööd peaks raha teenimiseks arvuteid klõbistama.
Nyberg töötas kiiresti ja efektiivselt. Peagi olid prožektorid paika pandud ja müriseva generaatoriga ühendatud. Martinsson ja Wallander istusid autos. Martinsson lehitses oma märkmeid.
„Anderssonile helistas valves olnud dispetšer Ågren. Nad tegid kindlaks, et voolukatkestus tekkis siin. Andersson elab Svartes. Kohale jõudmiseks kulus tal kakskümmend minutit. Ta avastas kohe, et värav on lahti murtud. Rauduks seevastu oli võtmega lukust lahti keeratud. Kui ta sisse vaatas, siis ta nägi, mis oli juhtunud.”
„Pani ta veel midagi muud tähele?”
„Siin polnud kedagi, kui ta siia jõudis, ja keegi ei tulnud talle ka tee peal vastu.”
Wallander mõtles.
„Meil tuleb võtmete asjus selgust saada,” ütles ta.
Andersson rääkis parajasti Ågreniga, kui Wallander tema autosse istus. Ta lõpetas kohe jutu.
„Ma saan aru, et olete vapustatud,” ütles Wallander.
„Ma pole midagi sellist varem näinud. Mis siin ometi toimus?”
„Seda me veel ei tea. Kui te tulite, oli värav niisiis lahti murtud, aga rauduks irvakil ja ilma sissemurdmisjälgedeta. Kuidas te seda seletate?”
„Ei seletagi kuidagi.”
„Kellel veel võtmed on?”
„Ühel teisel montööril, Mobergil. Ta elab Ystadis. Siis on võtmed loomulikult peakontoril. Kontroll on väga range.”
„Aga keegi oli luku lahti keeranud?”
„Tundub nii.”
„Ma oletan, et neid võtmeid pole võimalik kopeerida?”
„Lukud on valmistatud USA-s. Öeldakse, et neid ei saa valevõtmega avada.”
„Mis on Mobergi eesnimi?”
„Lars.”
„Kas keegi võis ukse lahti unustada?”
Andersson raputas pead.
„See tähendaks kohest vallandamist. Kontroll on karm. Turvalisuse pärast loomulikult. Ja viimastel aastatel on seda veelgi karmimaks muudetud.”
Wallanderil esialgu rohkem küsimusi ei olnud.
„Kõige parem, kui te ootate siin,” sõnas ta. „Juhuks, kui meil on vaja veel midagi küsida. Veel tahaksin, et te helistate Lars Mobergile.”
„Miks?”
„Paluge tal näiteks kontrollida, kas tema võtmed on alles. Need siinse ukse omad.”
Wallander astus autost välja. Vihm oli nüüd natuke järele andnud. Jutuajamine Anderssoniga oli tema rahutust ainult suurendanud. Muidugi võis olla vaid juhus, et inimene, kes ennast tappa tahtis, valis selleks siinse alajaama. Ent paljugi rääkis sellele vastu. Eriti asjaolu, et rauduks oli võtmetega avatud. Wallander mõistis, et kõik viitab hoopis teise suunda: keegi oli tapetud. Ja seejärel heidetud pinge all olevatele juhtmetele, et tegelikke sündmusi varjata.
Wallander astus prožektorivalgusesse. Fotograaf oli pildistamise ja filmimise hetk tagasi lõpetanud. Nyberg põlvitas surnukeha kõrval. Ta porises ärritatult, kui Wallander kogemata valguse ette jäi.
„Mis sa ütled?”
„Et arstil paistab kohalejõudmine kohutavalt palju aega võtvat. Mul tuleb surnukeha liigutada, et vaadata, mis seal taga on.”
„Mis sa arvad, mis juhtus?”
„Sa tead, et mulle ei meeldi niisugune arvamine.”
„Ometigi me teeme seda kogu aeg. Mis sa arvad?”
Nyberg mõtles järele, enne kui vastas.
„Kui keegi on otsustanud endalt sel kombel elu võtta, siis on see pehmelt öeldes õõvastav. Kui tegemist on tapmisega, siis on see loomulikult erakordselt jõhker. Sama hea kui inimene elektritoolile panna.”
Õigus, mõtles Wallander. See viib meid edasi võimaluse juurde, et tegemist on kättemaksuga. Inimene on kättemaksuks pandud vägagi isevärki elektritoolile.
Nyberg asus taas tööle. Üks kriminaaltehnikutest hakkas tarastatud ala läbi otsima. Saabus arst. Wallander oli seda naist varem mitmelgi korral kohanud. Tema nimi oli Susann Bexell ja ta oli vähese jutuga. Arst hakkas kohe tegutsema. Nyberg tõi oma termose ja kallas kohvi. Ta pakkus kohvi ka Wallanderile, kes selle tänuga vastu võttis. Mingist unest polnud sel öösel enam nagunii juttu. Nende juurde ilmus Martinsson. Ta oli märg ja külmetas. Wallander ulatas talle oma kohvikruusi.
„Nad on hakanud nüüd voolu tagasi saama,” ütles Martinsson. „Ystadi ümbruses on elekter juba olemas. Kurat teab, kuidas nad seda teevad.”
„Kas Andersson on oma kolleegi Mobergiga rääkinud? Võtmetest?”
Martinsson läks järele küsima. Wallander märkas, et Hansson istub liikumatult oma autos rooli taga. Ta läks tema juurde ja ütles, et mingu ta politseimajja tagasi. Ystadis oli ikka veel pime. Seal oli temast rohkem kasu kui siin. Hansson noogutas tänulikult ja sõitiski minema. Wallander läks arsti juurde.
„Kas oskad juba mehe kohta midagi öelda?”
Susann Bexell vaatas tema poole.
„Vähemalt nii palju oskan, et sa eksid. See pole mees. Tegemist on naisega.”
„Oled sa kindel?”
„Jah. Aga muudele küsimustele ei kavatse ma vastata.”
„Mul on üks küsimus siiski veel. Kas ta oli surnud, kui alajaama sattus? Või tappis ta vool?”
„Seda ma veel ei tea.”
Wallander pööras mõtlikult ringi. Ta oli kogu aeg miskipärast eeldanud, et laip oli mehe oma.
Samal
