tuli minuga sinna kaasa. Ta oli harva haige või peaaegu ei olnudki. Allergiaprobleemid olid kadunud, kuid ma tegin korrapäraselt tervisekontrolle. Tynnes Falk oli mees, kes tahtis teada, kuidas tema tervis on. Tema elukombed olid eeskujulikud ja ta hoolitses enda eest suurepäraselt. Sõi hästi, tegi trenni, elas korrapärast elu.”
Wallander mõtles, kuhu Enander tahab välja jõuda. Ta hakkas kannatamatuks muutuma.
„Ma olin reisil, kui ta suri,” jätkas Enander. „Sain sellest teada alles eile, kui koju tulin.”
„Kuidas te teada saite?”
„Tema endine naine helistas mulle.”
Wallander noogutas, andes märku jätkamiseks.
„Ta ütles, et surma põhjuseks olevat olnud äge südameinfarkt.”
„Seda öeldi ka meile.”
„Asi on selles, et see ei saa paika pidada.”
Wallander kergitas kulmu.
„Miks mitte?”
„Väga lihtsalt. Alles kümme päeva tagasi tegin Falkile põhjaliku tervisekontrolli. Tema süda oli suurepärases korras. Füüsiline vorm oli nagu kahekümneaastasel.”
Wallander mõtles järele.
„Mida te õigupoolest öelda tahate? Et arstid eksisid?”
„Ma tean, et harvadel juhtudel võib südameinfarkt tabada ka täiesti tervet inimest. Aga ma keeldun uskumast, et see Falki puhul nii oli.”
„Millesse ta teie arvates siis suri?”
„Seda ma ei tea. Aga ma tahan arusaamatuse ära klaarida. Süda see igatahes ei olnud.”
„Ma ütlen teie arvamuse edasi,” sõnas Wallander. „Kas oli veel midagi?”
„Midagi pidi juhtuma,” ütles Enander. „Kui ma õigesti aru sain, siis oli tal peas haav. Ma arvan, et teda rünnati. Ta tapeti.”
„Miski ei kõnele selle poolt. Teda ei röövitud.”
„Süda see ei olnud,” kordas Enander kindlalt. „Ma ei ole kohtuarst ega lahkamisspetsialist. Ma ei oska teile öelda, millesse ta suri. Aga see polnud süda. Selles olen ma kindel.”
Wallander tegi mõned märkmed ja kirjutas Enanderi aadressi ning telefoninumbri üles. Siis tõusis ta püsti. Jutuajamine oli lõppenud. Tal polnud rohkem aega.
Valvelauas läksid nad lahku.
„Ma olen endas kindel,” ütles Enander. „Minu patsient Tynnes Falk ei surnud südame tõttu.”
Wallander läks oma kabinetti tagasi. Ta pani Tynnes Falki kohta tehtud märkmed sahtlisse ja kirjutas pärast seda tund aega öiste sündmuste aruannet.
Aasta tagasi oli Wallander saanud arvuti. Ta käis ühepäevasel arvutikursusel.
Pärast seda kulus tal siiski tükk aega, et aparaati kuidagiviisi kasutama õppida. Veel mõni kuu tagasi silmitses ta laual seisvat masinat vastumeelselt. Kuid ühel päeval taipas ta äkitselt, et see muudab tema töö lihtsamaks. Kirjutuslaud ei uppunud enam lahtistesse paberilehtedesse, millele ta oli kritseldanud kõikvõimalikke mõtteid ja tähelepanekuid. Tänu arvutile olid asjad paremas korras. Ta kasutas klaviatuuril kirjutamiseks endiselt ainult kahte sõrme ja tegi sageli vigu. Aga vähemalt polnud tal hiljem vaja enam kõiki vigu valge värviga parandama hakata. Juba see oli kergendus.
Kell üksteist tuli Martinsson nimekirjaga neist, kellel olid alajaama võtmed. Kokku oli paberil viis nime. Wallander libistas pilgu neist üle.
„Kõik teavad, kus nende võtmed olid,” ütles Martinsson. „Kellelgi pole võti kadunud. Peale Mobergi ei ole ka keegi neist viimastel päevadel alajaama juures käinud. Kas kontrollin üle, mida nad sel ajal tegid, kui Sonja Hökberg kadunud oli?”
„Sellega võime oodata,” vastas Wallander. „Enne, kui kohtuarstid pole oma arvamust öelnud, pole meil peale ootamise suurt midagi teha.”
„Mis me Eva Perssoniga teeme?”
„Ta tuleb korralikult üle kuulata.”
„Teed sa seda ise?”
„Ei. Ma mõtlesin, et jätame selle Ann-Briti ülesandeks. Ma räägin temaga.”
Kella kaheteistkümneks said Wallander ja Ann-Britt Höglund Lundbergi uurimismaterjalid omavahel läbi arutatud. Wallanderi kurk ei olnud enam nii valus. Ta oli küll endiselt väsinud. Pärast asjatuid katseid autot käima saada helistas ta töökotta ja palus neil autole järele tulla. Ta jättis võtmed Irene juurde valvelauda ja läks kesklinna sööma. Kõrvallauas arutati eelmise öö voolukatkestust. Pärast sööki läks ta apteeki. Ta ostis seepi ja valuvaigistavaid tablette. Politseimaja juurde tagasi jõudes meenus talle raamat, mille ta pidi raamatupoest ära tooma. Hetkeks kaalus ta, kas minna tagasi. Aga tuul oli ebameeldivalt külm ja ta loobus sellest mõttes. Auto oli parkimisplatsilt kadunud. Ta helistas uuesti töökotta, aga viga polnud veel leitud. Küsimuse peale, kui palju remont maksma võiks minna, ta selget vastust ei saanud. Ta lõpetas kõne ja otsustas, et nüüd aitab. Ta ostab uue auto.
Siis jäi ta mõttesse vajunult istuma. Äkki oli ta täiesti kindel, et Sonja Hökberg ei olnud sattunud alajaama juhuslikult. Ja samuti polnud juhus, et alajaam oli kogu Skåne elektrivõrgu üks haavatavamaid kohti.
Võtmed, mõtles ta. Keegi viis ta sinna. Keegi, kellel olid need tähtsad võtmed olemas.
Küsitavaks jäi ainult, miks värav lahti murti.
Ta tõmbas Martinssonilt saadud nimekirja lähemale.
Viis inimest, viis paari võtmeid.
Olle Andersson, liinimontöör.
Lars Moberg, liinimontöör.
Hilding Olofsson, osakonnajuhataja.
Artur Wahlund, turvaosakonna juht.
Stefan Molin, tehnikadirektor.
Nimed ütlesid talle nüüd niisama vähe kui siis, kui ta neid esimest korda lugedes. Ta helistas Martinssonile, kes vastas kohe.
„Võtmetega mehed,” ütles ta. „Ega sa pole juhuslikult uurinud, kas meie registris on nende kohta midagi?”
„Kas ma oleksin pidanud seda tegema?”
„Üldse mitte. Aga ma olen harjunud, et sa oled väga täpne.”
„Ma võin nüüd järele vaadata.”
„Ootame sellega. Kas patoloogidelt on midagi kuulda olnud?”
„Ma kahtlen, kas nad enne homset midagi öelda oskavad.”
„Vaata siis need nimed üle. Kui sul muidugi aega on.”
Erinevalt Wallanderist armastas Martinsson arvuteid. Kui kellelgi oli politseimajas uue tehnikaga probleeme, siis mindi ikka Martinssoni käest nõu küsima.
Wallander
