style="font-size:15px;"> „Ma olen külmetunud,” ütles Wallander. „Ma ei jaksa tööd teha.”
Ann-Britt Höglund noogutas. Kindlasti ta ei uskunud seda. Polnud ka mingit põhjust. Kõik teadsid, et Wallander tegi tööd, olgu tal palavik või mõni muu tõbi.
„Kuidas on?” küsis Ann-Britt.
Nõrkus on möödas, mõtles Wallander. Ehkki sügaval sisimas on seda veel alles. Aga ma ei kavatse seda välja näidata.
„Kui sa mõtled ajalehepilti, siis on asi loomulikult halb. Kuidas saab fotograaf märkamatult meie ülekuulamisruumini jõuda?”
„Lisa on väga mures.”
„Ta peaks kuulama, mis mul öelda on,” ütles Wallander. „Ta peaks mind toetama. Mitte kohe uskuma, et ajalehel on õigus.”
„Aga pildile on ju raske vastu vaielda.”
„Seda ma ei teegi. Ma lõin teda, sest ta läks oma emale kallale.”
„Sa tead muidugi, et nemad räägivad teist juttu.”
„Nad valetavad. Aga sa võib-olla usud neid?”
Ann-Britt Höglund raputas pead.
„Küsimus on selles, kuidas nende valetamist paljastada.”
„Kes selle taga on?”
Vastus tuli kiiresti ja kindlalt.
„Ema. Ma usun, et ta on kaval. Ta näeb võimalust tähelepanu tüdruku teolt kõrvale juhtida. Ja nüüd, kui Sonja Hökberg on surnud, saavad nad ju kõik tema süüks ajada.”
„Verist nuga mitte.”
„Ka seda. Ehkki see leiti tänu Evale, võib ta ometigi öelda, et Lundbergi lõi noaga Sonja.”
Wallander mõistis, et Ann-Britil oli õigus. Surnud ei saa rääkida. Lisaks suur värviline foto politseinikust, kes oli tüdruku põrandale pikali löönud. Pilt oli veidi ähmane. Ent sellel kujutatu ei jätnud mingit kahtlust.
„Prokurör on nõudnud kiiremas korras asja uurimist.”
„Kes?”
„Viktorsson.”
Wallanderile ta ei meeldinud. Uus prokurör oli tulnud Ystadi alles augustis. Wallanderil oli temaga juba nii mõnigi tõsine kokkupõrge olnud.
„Sõna sõna vastu.”
„Kui jätta kõrvale, et kaks sõna ühe vastu.”
„Kummaline, et Eva Persson ei salli oma ema,” ütles Wallander. „See tuli nii selgesti välja, kui ma tüdrukuga rääkisin.”
„Küllap on ta aru saanud, et tema lood on nii või naa halvasti. Ehkki ta on alaealine ega lähe vangi. Sellepärast teeb ta emaga ajutiselt vaherahu.”
Wallander tundis järsku, et ta ei jaksa sellest kõigest enam rohkem rääkida. Mitte praegu.
„Miks sa tulid?”
„Ma kuulsin, et sa oled haige.”
„Aga mitte suremas. Homme olen jälle tööl. Räägi parem, mis sa Eva Perssoni käest kuulsid.”
„Ta on meelt muutnud.”
„Pole ju ometi võimalik, et ta Sonja Hökbergi surmast teab?”
„See ongi just imelik.”
Võttis hetke aega, enne kui Wallander Ann-Briti sõnu mõistis. Siis ta taipas. Ta vaatas naisele otsa.
„Mida sa mõtled?”
„Miks tunnistust muudetakse? Kellegi teisega koos toime pandud kuritegu tunnistatakse üles. Kõik detailid klapivad. Mõlema jutt langeb kokku. Miks siis järsku kõik tagasi võetakse?”
„Täpselt. Miks? Aga ennekõike veel üks asi: millal?”
„Sellepärast ma tulingi. Eva Persson ei võinud teada, et selleks ajaks, kui ma teda üle hakkasin kuulama, oli Sonja Hökberg juba surnud. Aga ta muutis kõiki oma ütlusi. Nüüd on tema jutu järgi Sonja Hökberg kõiges süüdi. Eva Persson on süütu. Neil polnud tegelikult mingit kavatsust taksojuhti röövida. Nad ei pidanud Rydsgårdi sõitma. Sonja oli teinud ettepaneku minna külla tema Bjäresjös elavale onule.”
„Kas see onu on olemas?”
„Ma helistasin talle. Ta ütleb, et pole Sonjat viis või kuus aastat näinud.”
Wallander mõtles järele.
„Siis on ainult üks seletus,” ütles ta. „Eva Persson poleks iialgi oma ütlusi tagasi võtnud ja valetama hakanud, kui ta poleks kindel olnud, et Sonja ei saa talle vastu vaielda.”
„Ka mina ei oska seda mingit muud moodi seletada. Ma küsisin muidugi, miks ta varem hoopis teist juttu rääkis.”
„Mis ta vastas?”
„Ta polevat tahtnud, et Sonja üksi kõiges süüdi jääb.”
„Sellepärast, et nad olid sõbrannad?”
„Täpselt nii.”
Mõlemad teadsid, mida see tähendab. Oli vaid üks seletus. Eva Persson teadis, et Sonja Hökberg on surnud.
„Mis sa mõtled?” küsis Wallander.
„Siin on kaks võimalust. Sonja võis pärast politseimajast põgenemist Evale helistada. Ta võis öelda, et kavatseb ennast ära tappa.”
Wallander raputas pead.
„See ei ole kuigi tõenäoline.”
„Minu meelest ka mitte. Ma ei usu ka seda, et ta Eva Perssonile helistas. Ta helistas kellelegi teisele.”
„Kes hiljem helistas Eva Perssonile ja ütles, et Sonja on surnud?”
„Nii see võis olla.”
„Sel juhul Eva Persson teab, kes tappis Sonja Hökbergi. Kui see ikka oli mõrv.”
„Võis see midagi muud olla?”
„Vaevalt küll. Aga meil tuleb kohtuarsti otsus ära oodata.”
„Ma püüdsin esialgseid tulemusi teada saada. Aga söestunud kehade puhul võtab ekspertiis kuuldavasti kauem aega.”
„Loodetavasti saavad nad aru, et asjaga on kiire?”
„Alati on kõigega kiire.”
Ann-Britt Höglund vaatas kella ja tõusis.
„Ma pean koju laste juurde minema.”
Wallander mõtles, et tal tuleks midagi öelda. Ta teadis omast kogemusest, kui raske on abielu lõpetamine.
„Kuidas
