„Sulle kulub see ära.”
„Ma olen juba võtnud,” vastas Wallander.
Kell seitse kuulis Wallander, kuidas all tänaval signaali anti. Köögiaknast nägi ta Sten Widéni roostes kaubikut. Wallander pani viskipudeli kilekotti ja läks alla.
Nad sõitsid tallu. Nagu tavaliselt, tahtis Wallander kõigepealt talli minna. Paljud latrid olid tühjad. Umbes seitsmeteistkümneaastane tüdruk riputas parajasti sadulat üles. Kui ta ära läks, jäid nad kahekesi. Wallander istus heinapalli peale. Sten Widén jäi vastu seina nõjatudes seisma.
„Ma sõidan ära,” ütles ta. „Talu on müügis.”
„Mis sa arvad, kes selle ostab?”
„Keegi, kes on piisavalt hull ja usub, et tuleb siin ots otsaga kokku.”
„Saad sa hea hinna?”
„Ei, aga arvatavasti piisavalt palju. Kui ma odavalt läbi ajan, siis saan protsentidest elatud.”
Wallander oleks tahtnud teada, kui suurest summast jutt käib. Aga ta ei tihanud küsida.
„Kas sa oled otsustanud, kuhu sa sõidad?” küsis ta selle asemel.
„Kõigepealt pean talu müüdud saama. Siis otsustan.”
Wallander võttis viskipudeli välja. Sten jõi lonksu otse pudelist.
„Sa ei saa ilma hobusteta elatud,” ütles Wallander. „Mis sa tegema hakkad?”
„Ma ei tea.”
„Jood ennast surnuks.”
„Võib-olla hoopis vastupidi. Võib-olla jätan joomise siis lõplikult maha.”
Nad läksid üle õue maja poole. Õhtu oli jahe. Wallander tundis taas närivat kadedust. Tema vana sõber, prokurör Per Åkeson oli juba mitu aastat Sudaanis. Wallander hakkas üha kindlamini uskuma, et ta ei tulegi enam tagasi. Ja nüüd kavatses Sten lahkuda. Minna vastu millelegi tundmatule ja teistsugusele. Ise oli ta sattunud õhtulehte neljateistkümneaastase tüdruku löömise eest.
Rootsist on saanud riik, kust paljud inimesed põgenevad, mõtles ta. Need, kellel on selleks raha. Ja need, kellel raha pole, ajavad seda taga, et väljarändajatega liituda.
Kuidas me nii kaugele oleme jõudnud? Mis on õieti juhtunud?
Nad istusid segamini elutoas, mis oli kasutusel ka kontorina. Sten Widén valas omale klaasi konjakit.
„Ma mõtlesin lavatööliseks hakata,” ütles ta.
„Mis sa sellega mõtled?”
„Täpselt seda mõtlengi. Võiksin Milanosse sõita ja La Scalas eesriidetõmbajana tööle hakata.”
„Ega siis tänapäeval eesriiet enam käsitsi ei liigutata?”
„Ju mõnda kulissi ikka käsitsi ümber tõstetakse. Mõtle, kui saad iga päev lava taga olla. Ja laulmist kuulata selle eest pennigi maksmata. Ma võiksin ennast sinna lausa tasuta tööle pakkuda.”
„Kas oled selle juba ära otsustanud?”
„Ei. Mul on muidki mõtteid. Vahel arutlen koguni, kas ma ei peaks põhja Norrlandi sõitma. Ja ennast seal mõnda külma ja suurde lumehange matma. Ma ei tea veel. Tean ainult, et talu läheb müüki ja ma sõidan ära. Aga millega sa ise tegeled?”
Wallander kehitas õlgu ega öelnud midagi. Ta oli selleks hetkeks juba liiga palju joonud. Pea hakkas raskeks muutuma.
„Ajad endiselt samakakeetjaid taga?”
Sten Widéni hääl oli sapine. Wallander sai vihaseks.
„Mõrtsukaid,” vastas ta. „Selliseid, kes teisi inimesi tapavad. Haamrilöögiga pähe. Ma oletan, et sa oled taksojuhi mõrvast kuulnud?”
„Ei.”
„Kaks tüdrukut lõid ja pussitasid üleeile taksojuhi surnuks. Neid ajan ma taga. Mitte samakategijaid.”
„Ma ei saa aru, kuidas sa jaksad.”
„Mina ka mitte. Aga keegi peab seda tegema ja arvatavasti teen ma seda paremini kui nii mõnigi teine.”
Sten Widén vaatas talle naeratades otsa.
„Ära võta niimoodi südamesse! Muidugi ma usun, et sa oled hea politseinik. Ma olen seda alati teadnud. Küsimus on ainult selles, kas sa kavatsed oma elus ka midagi muud teha.”
„Ma pole seda tüüpi, kes jalga laseks.”
„Seda tüüpi nagu mina?”
Wallander ei vastanud. Nende vahele oli tekkinud lõhe. Ta ei osanud järsku öelda, kui kaua see seal tegelikult oli juba olnud. Ilma, et nad seda ise märganudki oleks. Kunagi ammuses nooruses olid nad lähedased sõbrad olnud. Siis liikusid nad kumbki eri suunda. Mitu aastat hiljem kohtudes jätkasid nad vana sõprust. Aga nad ei märganud, et tingimused olid hoopis teised. Wallander taipas seda alles nüüd. Arvatavasti oli ka Sten Widén seda tähele pannud.
„Ühel taksojuhi tapnud tüdrukutest on kasuisa,” ütles Wallander. „Erik Hökberg.”
Sten Widén vaatas teda jahmatusega.
„Tõsiselt räägid või?”
„Tõsiselt. Ja arvatavasti on ka see tüdruk nüüd tapetud. Ma arvan, et mul pole aega kuhugi ära sõita. Isegi kui tahaksin.”
Ta torkas viskipudeli kilekotti tagasi.
„Kas sa võid mulle takso tellida?”
„Tahad juba koju minna?”
„Jah, ma arvan küll.”
Üle Sten Widéni näo libises pettumuse vari. Ka Wallander tundis pettumust. Sõprus oli läbi. Või õigemini olid nad lõpuks avastanud, et see oli juba ammu otsa saanud.
„Ma viin su autoga ära.”
„Ei,” ütles Wallander. „Sa oled joonud.”
Sten Widén ei öelnud midagi. Ta läks telefoni juurde ja tellis takso.
„Kümne minuti pärast tuleb.”
Nad läksid välja. Sügisene õhtu oli selge ja tuulevaikne.
„Millesse tookord usuti?” sõnas Sten Widén järsku. „Noorena?”
„Ma ei mäleta enam. Aga ma ei vaata eriti tihti tagasi. Mul on praegu toimuvagagi tegemist küll. Ja murega tuleviku pärast.”
Takso jõudis kohale.
„Kirjuta ja räägi,” ütles Wallander. „Mis sa lõpuks otsustasid.”
„Kirjutan.”
Wallander istus tagaistmele.
Auto sõitis läbi pimeduse Ystadi poole.
Wallander
