Kui ta on otsustanud enesetapu teha, siis miks valib ta alajaama? Ja kust ta võtmed saab? Ja kui ta tapeti – siis miks?
Wallander puges voodisse. Kell oli pool viis. Mõtted tiirlesid peas. Ta sai aru, et oli mõtlemiseks liiga väsinud. Ta pidi magama. Enne tule kustutamist pani ta kella helisema. Ta lükkas kella põrandal nii kaugele, et selle kinni panemiseks oleks tal vaja voodist välja tulla.
Ärgates tundus talle, et on maganud ainult mõne minuti. Ta püüdis neelatada. Kurk oli kibe, kuid mitte nii hullusti nagu eelmisel päeval. Ta katsus otsaesist. Palavikku ei olnud. Seevastu oli nina kinni. Ta läks vannituppa ja nuuskas. Peeglisse ei tahtnud ta vaadata. Keha tuikas väsimusest. Kuni kohvivesi keema läks, vaatas ta aknast välja. Tuul oli ikka veel tugev. Aga vihmapilved olid kadunud. Viis kraadi sooja. Ta mõtles hajameelselt, millal saab ta küll aega oma autoga midagi ette võtta.
Kella kaheksaks kogunesid nad ühte politseimaja nõupidamistuppa. Wallander silmitses Martinssoni ja Hanssoni väsinud nägu ja mõtles, milline ta ise võiks välja näha. Seevastu Lisa Holgerssoni juures, kes samuti polnud palju magada saanud, väsimuse märke ei paistnud. Tema alustas ka koosolekut.
„Meil tuleb arvestada sellega, et tänaöine elektrikatkestus Skånes oli senistest üks raskemaid ja suuremaid. See näitab haavatavust. Tegelikult ei tohiks niisugust asja juhtuda. Ometigi juhtus. Ametkonnad, elektrifirmad ja tsiviilkaitse hakkavad uurima, kuidas saaks turvalisust veelgi tõhustada. See oli öeldud sissejuhatuseks.”
Ta noogutas Wallanderile jätkamise märgiks. Wallander tegi sündmustest kokkuvõtte.
„Teiste sõnadega me ei tea, mis juhtus,” ütles ta lõpuks. „Kas see oli õnnetus, enesetapp või mõrv. Ehkki õnnetusjuhtumi võime kõiki asjaolusid arvesse võttes kõrvale jätta. Tüdruk murdis kas üksi või koos kellegagi värava lahti. Ukse võti on neil olemas olnud. See kõik on, nagu juba öeldud, vägagi kummaline.”
Ta vaatas laua ümber istujaid. Martinsson teatas, et politseiautod sõitsid Sonja Hökbergi otsimise ajal mitu korda mööda alajaama juurde viivat teed.
„Siis on see meil teada,” ütles Wallander. „Keegi viis ta autoga sinna. Kuidas autojälgedega on?”
Küsimus oli suunatud Nybergile, kes istus laua teises otsas, silmad punased ja juuksed turris. Wallander teadis, et mees igatses pensionile minekut.
„Kui meie ja montöör Anderssoni autode rehvimustrid kõrvale jätta, siis leidsime kaks võõrast jälge. Aga öösel sadas ju nii kuradi kombel. Jäljed on ebaselged.”
„Seal on käinud siis veel kaks autot?”
„Andersson arvas, et üks võis olla tema kolleegi Mobergi oma. Uurime seda parajasti.”
„Siis jääb üle veel üks auto ja tundmatu autojuht?”
„Jah.”
„Ega pole võimalik öelda, millal see auto seal käis?”
Nyberg vaatas talle üllatunult otsa.
„Kuidas see võimalik oleks?”
„Mul on sügav usk sinu võimetesse. Sa tead seda.”
„Kuskil on ikka mingi piir ka.”
Ann-Britt Höglund polnud seni veel midagi öelnud. Nüüd tõstis ta käe.
„Kas me üldse saame millestki muust peale mõrva rääkida?” küsis ta. „Mul on sama raske uskuda nagu teilgi, et Sonja Hökberg oleks enesetapu teinud. Isegi kui ta oleks otsustanud kõigele lõpu teha, poleks ta ju ometi hakanud ennast surnuks põletama.”
Wallanderile meenus üks mõne aasta tagune sündmus. Siis oli üks Kesk-Ameerikast pärit tüdruk end keset rapsipõldu bensiiniga üle valanud ja põlema pannud. See oli tema üks jubedamatest mälestustest. Ta oli seal. Ta nägi, kuidas tüdruk põlema süttis. Ja ta ei saanud mitte midagi teha.
„Naised neelavad tablette,” jätkas Ann-Britt. „Vahel harva lasevad nad ennast maha. Elektrijuhtmete vahele nad ju ometi ei visku?”
„Arvan, et sul on õigus,” ütles Wallander. „Aga me peame siiski kohtuarstide arvamust ootama. Meie, kes me öösel seal kohal olime, ei osanud öelda, mis oli juhtunud.”
Rohkem küsimusi ei olnud.
„Võtmed,” ütles Wallander. „See on kõige tähtsam. Tuleb kontrollida, et ühtki neist pole varastatud. Esimesena peamegi sellele keskenduma. Ja seejärel on meil pooleli mõrvajuurdlus. Sonja Hökberg on surnud. Aga Eva Persson on elus ja ehkki ta on alaealine, tuleb meil töö lõpuni viia.”
Martinsson võttis võtmete kontrollimise enda peale. Nad lõpetasid koosoleku ja Wallander läks oma kabinetti. Teel sinna tõi ta kööginurgast kohvi. Telefon helises. Ta kuulis valvelaua Irene häält.
„Sulle on külaline,” ütles ta.
„Kes?”
„Keegi arst, kelle nimi on Enander.”
Wallander sobras mälus, kuid tal ei tulnud meelde, kes see võiks olla.
„Mis ta tahab?”
„Sinuga rääkida.”
„Mis asjus?”
„Seda ta ei öelnud.”
„Saada ta kellegi teise juurde.”
„Juba proovisin. Aga ta tahab rääkida ainult sinuga. Ja sellega on kiire.”
Wallander ohkas.
„Ma tulen sinna,” ütles ta ja pani toru hargile.
Valvelauas ootas teda keskealine mees. Tal olid lühikeseks pügatud juuksed ja seljas spordidress. Tema käepigistus oli tugev, kui ta end David Enanderina tutvustas.
„Mul on palju tööd,” ütles Wallander. „Milles asi?”
„See ei võta palju aega. Aga see on tähtis.”
„Tänaöine voolukatkestus tekitas palju probleeme. Mul on kümme minutit aega. Kas soovite politseile avaldust esitada?”
„Ma tahan ainult ühte arusaamatust selgitada.”
Wallander ootas, et mees jätkaks. Too aga vaikis. Nad läksid Wallanderi kabinetti. Käetugi kukkus küljest, kui Enander külastajatoolile istus.
„Las ta olla,” ütles Wallander. „Tool on katki.”
David Enander asus pikemata asja juurde.
„Asi puudutab Tynnes Falki, kes mõni päev tagasi suri.”
„Meie poolt on asi lõpetatud. Ta suri loomulikku surma.”
„See ongi arusaamatus, mida ma tahan selgitada,” ütles Enander ja tõmbas käega üle siilipea.
Wallander pani tähele, et tema vastas istuv mees pidas küsimust tähtsaks.
„Ma kuulan.”
David Enander viivitas. Ta valis hoolikalt sõnu.
„Ma
