minuti pärast olen seal.”
„Viie,” vastas Wallander. „Mitte hiljem. Suur piirkond on ju ilma vooluta.”
Ta pani end pimedas riidesse ja läks alla tänavale. Vihma sadas. Martinsson jõudis kohale seitsme minuti pärast. Nad sõitsid läbi pimedusse mattunud linna. Hansson ootas neid linnaservas ringteel.
„See on prügimäest põhja poole jääv alajaam,” ütles Martinsson.
Wallander teadis, kus see asus. Mõni aasta tagasi, kui Baiba tal külas käis, olid nad seal lähedal metsatukas jalutamas käinud.
„Mis täpselt juhtus?”
„Ma ei tea rohkem, kui sulle rääkisin. Sydkraftist tuli kõne politseisse. Nad leidsid laiba, kui hakkasid voolukatkestuse põhjust likvideerima.”
„Kas voolukatkestus on laialdane?”
„Hanssoni jutu järgi on umbes veerand Skånest pime.”
Wallander vaatas teda kahtlevalt. Väga harva oli voolukatkestus nii ulatuslik. Seda võis juhtuda mõnel üksikul korral ja tõsiste talvetormidega. Või nagu 1969. aasta sügisorkaani ajal. Aga mitte praeguse tuuletugevuse juures.
Nad keerasid peateelt kõrvale. Vihm oli tugevamaks muutunud. Martinssoni auto klaasipuhastajad töötasid täie hooga. Wallander kahetses, et ta polnud vihmajopet selga pannud, ja kummisaapaid tal ka ei olnud. Need olid politseimaja juurde jäänud auto pagasiruumis.
Hansson pidurdas. Pimeduses põlesid taskulambid. Wallander nägi töötunkedes meest, kes neile viipas.
„See on kõrgepingejaam,” ütles Martinsson. „Ilusat vaatepilti ei maksa oodata. Kui see on ikka tõsi, et keegi on end surnuks põletanud.”
Nad astusid välja vihma kätte. Lagedal väljal oli tuul tugevam. Neile vastu tulnud mees oli endast väljas. Wallander ei kahelnud enam, et oli juhtunud tõepoolest midagi tõsist.
„See on seal sees,” ütles mees käega osutades.
Wallander läks ees. Nägu piitsutava vihma tõttu oli raske midagi näha. Martinsson ja Hansson järgesid talle. Vapustatud mees kõndis Wallanderi kõrval.
„Seal sees,” ütles ta, kui nad alajaama ees seisma jäid.
„Kas seal on midagi veel voolu all?” küsis Wallander.
„Ei ole. Enam mitte.”
Ta võttis Martinssonilt taskulambi ja valgustas hoone sisemust. Hais oli selgesti tunda. Kõrbenud inimliha hais. Wallander ei suutnud sellega kunagi harjuda. Ehkki oli tundnud seda mitmegi tulekahju korral, kui inimesed sisse olid põlenud. Peast käis läbi kiire mõte, et Hansson hakkab kindlasti oksendama. Ta ei talunud laibalõhna.
Surnukeha oli mustaks põlenud. Nägu ei olnud enam olemas. Tema ees oli söestunud korjus. Keha oli automaatkaitsete ja kaablite vahel kinni.
Ta astus kõrvale, et mitte varjata Martinssoni vaatevälja.
„Oh kurat,” ägas Martinsson.
Wallander hüüdis Hanssonile, et too Nybergi ja kogu meeskonna kohale helistaks.
„Nad peavad generaatori kaasa võtma,” ütles ta. „Et meil siin mingi valgus oleks.”
Ta pöördus Martinssoni poole.
„Mis on selle mehe nimi, kes surnukeha avastas?”
„Olle Andersson.”
„Mis ta siin tegi?”
„Sydkraft saatis ta siia. Neil on ju montööridel ööpäevaringne valve.”
„Räägi temaga. Vaata, kas saad mingi ajakava kokku panna. Ja ära siin ringi trambi. Nyberg läheb marru.”
Martinsson läks koos Anderssoniga ühte autosse. Wallander jäi järsku üksi. Ta kükitas ja valgustas taskulambiga surnukeha. Riietest polnud midagi järele jäänud. Wallanderil tekkis järsku tunne, nagu vaataks ta muumiat. Või tuhat aastat turba sees lebanud keha. Kuid tegemist oli tänapäevase alajaamaga. Ta püüdis mõelda. Vool kadus umbes kella üheteistkümne ajal. Nüüd oli kell peaaegu üks. Kui pimenduse põhjustajaks oli see inimene, siis toimus see umbes kaks tundi tagasi.
Wallander tõusis püsti. Taskulambi jättis ta tsementpõrandale. Mis oli juhtunud? Inimene läheb kõrvalise asukohaga alajaama ja tekitab lühiühenduse. Enesetapuga. Wallander tegi grimassi. See ei saanud nii lihtne olla. Juba hakkas kuhjuma küsimusi. Ta kummardus, võttis maast lambi ja vaatas ruumis ringi. Tal ei olnud praegu muud teha kui Nybergi oodata.
Samal ajal tekitas miski temas rahutust. Ta lasi taskulambi valgusel üle mustaks põlenud keha libiseda. Ta ei osanud seda tunnet seletada. Ent ta oleks justkui tundnud ära midagi, mida enam olemas ei olnud.
Ta läks välja ja uuris tugevat raudust. Mingeid lõhkumisjälgi ei suutnud ta sellel avastada. Uksel oli kaks tugevat lukku. Ta läks tuldud teed tagasi. Minnes püüdis ta astuda ainult sinna, kus maa oli puutumata. Tara juurde jõudes vaatas ta värava üle. See oli lahti murtud. Mida see tähendas? Värav on lahti murtud, rauduks aga avatud ilma jõudu kasutamata. Martinsson oli elektrimontööri autos. Hansson istus enda omas ja helistas. Wallander raputas vihmavee maha ja istus Martinssoni autosse. Mootor töötas, kojamehed käisid edasi-tagasi. Ta keeras soojendust tugevamaks. Kurk valutas. Ta pani raadio mängima, seal käis parajasti keset ööd erakorraline uudistesaade. Ta kuulas ja mõistis olukorra tõsidust.
Neljandik Skånest oli ilma vooluta. Trelleborgist Kristianstadini oli pime. Haiglad kasutasid tagavarageneraatoreid, kuid mujal oli voolukatkestus täielik. Küsitleti ühte Sydkrafti juhti, kes teatas, et viga on leitud. Arvatavasti saadakse vool poole tunni jooksul tagasi. Ehkki teatud piirkonnad peavad kahjuks kauem ootama.
Siin pole poole tunni pärast veel mingit voolu, mõtles Wallander. Ta kahtles ka, kas see intervjueeritav mees ikka teadis, mis oli juhtunud.
Lisa Holgerssonile on vaja teatada, mõtles ta. Ta võttis Martinssoni mobiiltelefoni ja valis numbri. Võttis aega, enne kui ülemus vastas.
„Wallander siin. Kas sa tead, et voolu ei ole?”
„Voolukatkestus või? Ma magasin.”
Wallander rääkis olulisemast. Lisa Holgersson oli hetkega täiesti ärkvel.
„Kas sa tahad, et ma tulen sinna?”
„Ma arvan, et sa peaksid Sydkraftiga ühendust võtma. Et nad aru saaksid, et nende voolukatkestusega kaasneb ka politseijuurdlus.”
„Mis juhtus? Kas see on enesetapp?”
„Ma ei tea.”
„Võib see olla sabotaaž? Või terroriaktsioon?”
„Praegu pole võimalik sellele vastata. Me ei saa midagi välistada.”
„Ma helistan Sydkrafti. Hoia mind asjadega kursis.”
Wallander lõpetas kõne. Hansson tuli jooksuga läbi vihma. Wallander avas ukse.
„Nyberg on teel. Kuidas seal sees oli?”
„Midagi
