jäi seda vahtima.
Algul arvas ta, et on eksinud.
Siis teadis ta kindlalt, et on käekotti varem näinud. Kui täpne olla, siis eelmisel päeval.
„Ma leidsin selle aia põhjaservast,” ütles kriminaaltehnik Ek.
„Kas see on naise surnukeha?” küsis Nyberg üllatunult.
„Vähe sellest,” lausus Wallander. „Me teame nüüd, kes ta on.”
Käekott oli hiljuti seisnud ülekuulamisruumi laua peal. Sellel oli tammelehte meenutav pannal.
Ta ei eksinud.
„See on Sonja Hökbergi kott,” ütles ta. „Niisiis on see tema laip.”
Kell oli kümme minutit kaks läbi. Vihm oli jälle tugevamaks muutunud.
8
Pärast kella kolme tuli vool Ystadis tagasi.
Wallander oli sel ajal ikka veel koos tehnikutega alajaama juures. Hansson helistas politseimajast ja teatas uudist. Wallander nägi ka, kuidas kaugel üle välja ühes laudas tuled süttisid.
Arst oli töö lõpetanud, surnukeha oli ära viidud ja Nyberg sai jätkata kuriteopaiga uurimist. Ta kutsus Olle Anderssoni abiks, et too selgitaks talle keerulist pingemuundussüsteemi. Samal ajal jätkati tarastatud ja ümberpiiratud alal võimalike jälgede otsimist. Vihma sadas endiselt ja see tegi töö raskemaks. Martinsson oli poris libisenud ja varruka küünarnuki kohalt katki kukkunud. Wallander lausa värises külmast ja mõtles igatsusega oma kummikutele.
Kohe pärast seda, kui tuli teade voolu taastamisest Ystadis, kutsus Wallander Martinssoni kaasa ja nad istusid ühte politseiautosse. Nad tegid üheskoos kokkuvõtte kõigest, mis seniseks teada. Sonja Hökberg põgenes politseimajast umbes kolmteist tundi enne alajaamas surma saamist. Ta võis siia jala tulla. Aega oli selleks piisavalt. Kuid ei Wallander ega Martinsson pidanud seda tõenäoliseks. Ystadi oli siiski kaheksa kilomeetrit.
„Keegi pidi teda nägema,” ütles Martinsson. „Meie autod sõitsid ringi ja otsisid teda.”
„Igaks juhuks tuleks seda kontrollida,” sõnas Wallander. „Kas seda teed siin sõitis tõesti mõni auto, ilma teda märkamata?”
„Mis oleks alternatiiv?”
„Et keegi tõi ta autoga siia. Keegi, kes ta siia maha jättis ja ise kadus.”
Mõlemad teadsid, mida see tähendab. Otsustav oli küsimus, kuidas Sonja Hökberg suri. Kas ta tegi enesetapu või ta tapeti?
„Võtmed,” ütles Wallander. „Värav oli lahti murtud. Uks aga ei olnud. Miks?”
Nad otsisid vaikides võimalikku seletust.
„Me peame tegema nimekirja kõikidest, kellel on võtmetele juurdepääs,” jätkas Wallander. „Ma tahan selgitust iga võtme kohta eraldi. Kelle käes need olid. Ja kus need eile hilisõhtul olid.”
„Mul on raske neid omavahel kokku panna,” ütles Martinsson. „Sonja Hökberg sooritab mõrva. Seejärel ta tapetakse. Minu jaoks on enesetapp siiski loogilisem seletus.”
Wallander ei vastanud. Pea oli mõtteid täis. Tal ei õnnestunud neid aga omavahel seostada. Ikka ja jälle käis ta mõttes läbi oma esimese ja viimase jutuajamise Sonja Hökbergiga.
„Sa rääkisid temaga esimesena,” ütles Wallander. „Mis mulje sul temast jäi?”
„Sama, mis sinul. Et ta ei kahetsenud. Tema jaoks polnud vahet, kas ta tapab mõne putuka või vana taksojuhi.”
„See kõneleb enesetapu vastu. Miks oleks ta pidanud endalt elu võtma, kui ta midagi ei kahetsenud?”
Martinsson pani kojamehed seisma. Läbi akna nägid nad Olle Anderssoni, kes liikumatult oma autos istus, ja eemal Nybergi, kes parajasti üht prožektorit teise kohta tõstis. Tema liigutused olid järsud. Wallander taipas, et mees oli vihane ja kannatamatu.
„Kas see võib olla mõrv? Mis selle poolt räägib?”
„Mitte miski,” vastas Wallander. „Samuti ei kõnele miski ka selle poolt, et Sonja Hökberg enesetapu tegi. Me peame mõlema võimalusega arvestama. Aga mingil juhul ei ole meil tegemist õnnetusjuhtumiga.”
Jutuajamine soikus. Natukese aja pärast palus Wallander hoolitseda Martinssonil selle eest, et uurimisrühm hommikul kell kaheksa kokku saaks. Siis astus ta autost välja. Vihm oli lõppenud. Ta tundis kohutavat väsimust. Ja tal oli külm. Kurk valutas. Ta läks Nybergi juurde, kes oma tööd alajaamas lõpetama hakkas.
„Kas leidsid midagi?”
„Ei.”
„Mis Andersson arvas?”
„Millest? Minu tööst või?”
Wallander luges enne jätkamist endamisi kümneni. Nyberg oli väga pahas tujus. Kui teda ärritada, siis on temaga võimatu rääkida.
„Ta ei oska öelda, mis juhtunud on,” ütles Nyberg natukese aja pärast. „Keha tekitas lühise. Aga kas juhtmete vahele visati surnukeha? Või oli inimene siis veel elus? Sellele oskavad ainult kohtuarstid vastuse anda. Kui nemadki.”
Wallander noogutas. Ta vaatas kella – pool neli. Tal ei olnud enam mingit mõtet siia kauemaks jääda.
„Ma lähen minema. Aga meil on kell kaheksa koosolek.”
Nyberg pomises midagi arusaamatut. Wallander tõlgendas seda nii, et Nyberg tuleb kohale. Siis läks ta tagasi auto juurde, kus Martinsson märkmeid tegi.
„Sõidame ära,” ütles ta. „Sul tuleb mind koju viia.”
„Mis su autol viga on?”
„Mootor on kutu.”
Nad sõitsid vaikides Ystadi tagasi. Koju jõudes pani Wallander vannivee jooksma. Oodates võttis ta viimased valuvaigistavad tabletid ja kirjutas köögilauale pikenevasse nimekirja veel ühe rea. Ta mõtles väsinult, millal ta küll saab aega apteeki minna.
Keha hakkas soojas vees üles sulama. Mõneks minutiks ta isegi tukastas. Pea oli tühi. Kuid siis tulid mälupildid tagasi. Sonja Hökberg. Ja Eva Persson. Mõttes käis ta kõik sündmused aeglaselt veel kord läbi. Ettevaatlikult, et mitte midagi ära unustada. Miski ei klappinud omavahel. Miks tapeti Johan Lundberg? Mis oli Sonja Hökbergi tegelikuks ajendiks? Ja mis oli sundinud Eva Perssonit sellega kaasa minema? Ta oli kindel, et tegemist polnud äkitselt tekkinud rahavajadusega. Raha kavatseti kasutada mingil kindlal otstarbel. Kui selle kõige taga muidugi hoopis midagi muud ei olnud.
Alajaama juurest leitud Sonja Hökbergi käekotis polnud rohkem kui kolmkümmend krooni. Röövitud raha oli politsei ära võtnud.
Ta põgenes, mõtles Wallander. Tal tekib järsku võimalus minema pääseda. See juhtub kell kümme hommikul. Põgenemine ei saanud olla ette valmistatud. Ta lahkub politseimajast ja on seejärel kolmteist tundi kadunud. Tema surnukeha leitakse kaheksa kilomeetri kaugusel Ystadist.
Kuidas ta sinna läks? mõtles ta. Ta võis hääletada. Aga ta võis ka võtta ühendust kellegagi, kes talle
