style="font-size:15px;"> Wallander rääkis, kuidas asi oli. Ta kasutas täpselt samu sõnu, nagu Lisa Holgerssonile juhtunut seletades. Ta ei pannud midagi juurde ega jätnud midagi rääkimata.
„Keegi teine seda kõike ei näinud?” küsis Hansson.
„Mitte keegi peale fotograafi. Tema muidugi valetab. Muidu poleks tema pilt ju midagi väärt.”
„Sul tuleb nähtavasti avalikult rääkida, kuidas kõik oli.”
„Seda ma praegu ju teengi.”
„Sa pead ajalehega rääkima.”
„Mis sa arvad, kuidas see õnnestuks? Vana politseinik ema ja tütre vastu? See on ette läbi kukkuma määratud.”
„Sa unustad, et tüdruk on siiski mõrva toime pannud.”
Wallander kahtles, kas sellest oleks abi. Vägivalda kasutav politseinik oli tõsine juhtum. Ta arvas ka ise niimoodi. Väga eriline asjaolu vaevalt midagi muutis.
„Ma mõtlen selle peale,” ütles ta ja palus Hanssonil teda Nybergiga ühendada.
Nyberg tuli alles mitme minuti pärast telefoni juurde. Wallander võttis selle aja jooksul viskipudelist veel mõne lonksu. Ta hakkas kergelt purju jääma. Aga rõhuv tunne oli kadunud.
„Nyberg.”
„Kas sa lehte nägid?” küsis Wallander.
„Millist lehte?”
„Pilti Eva Perssonist.”
„Ma ei loe õhtulehti, aga ma kuulsin sellest. Aga kui ma asjast õigesti aru sain, siis läks ta oma emale kallale.”
„Pildi järgi seda ju öelda ei saa.”
„Mis see siia puutub?”
„Mul tuleb probleeme. Lisa hakkab asja uurima.”
„Kas see pole siis hea, et tõde jalule seatakse?”
„Küsimus on selles, kas ajalehed sellest midagi teada tahavad. Keda huvitab vana politseinik, kui käepärast on noor kena mõrtsukas?”
Nyberg oli hämmastunud.
„Sa pole lehekirjutistele ju kunagi eriti tähelepanu pööranud.”
„Seda küll, aga varem pole lehes ilmunud ka pilti, kus ma tütarlast löön.”
„Ta tappis ju inimese!”
„Minu meelest on see kõik muidugi väga ebameeldiv.”
„Läheb mööda. Tahtsin muide ainult kinnitada, et ühed rehvijäljed on Mobergi auto omad. See tähendab, et me oleme tuvastanud kõik jäljed peale ühe. Aga tundmatul autol on standardrehvid.”
„Siis teame, et keegi viis ta autoga sinna. Ja sõitis sealt hiljem minema.”
„Üks asi veel,” ütles Nyberg. „Käekott.”
„Mis sellega on?”
„Püüdsin aru saada, miks see oli seal, kus see oli. Aia ääres.”
„Ju see visati sinna?”
„Aga miks? Viskaja ei arvanud ju ometi, et me seda sealt üles ei leia.”
Wallander taipas, et Nybergil on õigus. See märkus oli väga tähtis.
„Sa mõtled, et miks ta seda kaasa ei võtnud? Juhul, kui ta lootis, et surnukeha ei suudeta tuvastada?”
„Umbes nii, jah.”
„Mis sa sellele küsimusele vastaksid?”
„See on juba sinu töö. Ma ainult räägin, kuidas asi oli. Kott oli alajaama uksest viieteistkümne meetri kaugusel.”
„Kas te leidsite sealt veel midagi?”
„Ei. Mingeid muid jälgi polnud.”
Jutuajamine lõppes. Wallander võttis viskipudeli, kuid pani selle kohe käest. Aitab küll. Kui ta nüüd edasi joob, siis ületab ta piiri. Seda ta ei tahtnud. Ta läks elutuppa. Keset päeva oli imelik kodus olla. Kas nii hakkabki olema, kui ta kunagi pensionile läheb? Mõte tekitas judinaid. Ta läks akna juurde ja vaatas välja Mariagatanile. Hakkas hämarduma. Ta mõtles arsti peale, kes täna tema juures käis, ja pangaautomaadi juures surnud mehe peale. Homme helistab ta kohtuarstile ja räägib Enanderi külaskäigust. Sellest, et too keeldus uskumast, et Falk suri infarkti. See ei muuda midagi. Aga ta on info vähemalt edasi andnud. Ta ei peaks kauem ootama.
Mõte libises sellele, mida Nyberg oli Sonja Hökbergi käekoti kohta öelnud. Tegelikult sai teha ainult ühe järelduse. Ja see äratas järsku tema uurija-vaistu. Kott oli seal, sest keegi oli tahtnud, et see üles leitaks.
Wallander istus diivanile ja mõtles kõik veel kord läbi. Surnukeha võib tundmatuseni moonutada. Eriti kui kasutada selleks tugevat elektrivoolu, mis kohe välja ei lülitu. Elektritoolil hukatav inimene hakkab seestpoolt keema. Sonja Hökbergi tapja teadis, et surnukeha tuvastamisega võib raskusi tekkida. Sellepärast jäeti kott maha.
Kuid see ei seletanud ikkagi, miks oli kott aia ääres maas.
Wallander alustas uuesti otsast peale. Ent koti asukoha küsimus jäi vastuseta. Ta jättis selle esialgu sinnapaika. Ta oli liialt kiirustanud. Kõigepealt tuli oodata kinnitust, et Sonja Hökberg tõepoolest tapeti.
Ta läks kööki tagasi ja keetis kohvi. Telefon vaikis. Kell oli saanud neli. Ta istus kohvitassiga laua äärde ja helistas uuesti politseimajja. Irene ütles, et ajalehed ja televisioon muudkui helistavad. Aga ta polnud Wallanderi telefoninumbrit neile andnud. See oli juba mõni aasta salastatud. Wallander mõtles jälle, et tema äraolekut võidakse tõlgendada süütundega, või arvatakse, et juhtunu häirib teda. Ma oleksin pidanud jääma, mõtles ta, ma oleksin pidanud iga viimase kui ajakirjanikuga rääkima ja ütlema, kuidas asi on. Et niihästi Eva Persson kui ka tema ema valetavad.
Nõrkushetk oli möödas. Nüüd hakkas ta tasapisi vihaseks saama. Ta palus Irenel teda Ann-Britiga ühendada. Tegelikult oleks tulnud alustada Lisa Holgerssonist ja tollele paar tõsist sõna öelda. Et ta ei lepi ülemuse kahtlustega.
Enne, kui Ann-Britt vastas, pani ta toru kiiresti hargile.
Ta ei tahtnud praegu kellegagi neist rääkida. Selle asemel valis ta Sten Widéni numbri. Telefoni võttis keegi tüdruk. Hobuste hooldajad vahetusid Stjärnsundi talus pidevalt. Wallanderil oli tihtipeale kahtlus, et Sten ei suutnud end tüdrukutest iga kord eemale hoida. Kui otsitav lõpuks telefoni juurde jõudis, oli Wallander oma helistamist peaaegu kahetsema hakanud. Aga ta oli päris kindel, et Sten Widén polnud lehepilte näinud.
„Ma mõtlesin läbi tulla,” ütles Wallander. „Aga mu auto on katki.”
„Kui tahad, siis võin ma sulle järele tulla.”
Nad leppisid kohtumise kokku kella seitsmeks. Wallander vaatas jälle viskipudelit. Kuid ta ei puudutanud seda.
Uksekell helises. Ta võpatas. Tal käis külalisi harva või peaaegu mitte kunagi. Kindlasti mõni
