oma paberite kohale kummardunud, kui Lisa Holgersson uksele ilmus. Käes oli tal õhtuleht. Tema näoilmest taipas Wallander, et midagi oli juhtunud.
„Kas sa nägid seda?” küsis ülemus ja andis talle keskelt lahti tehtud ajalehe.
Wallander vahtis pilti. See kujutas Eva Perssonit ülekuulamisruumi põrandal. Paistis, et ta oli kukkunud.
Teksti lugedes tundis ta, kuidas kõht krampi kiskus.
Tuntud politseinik peksis teismelist tüdrukut. Avaldame pildid.
„Kes selle pildi tegi?” küsis Wallander uskmatult. „Seal polnud ju ühtegi ajakirjanikku?”
„Keegi pidi nähtavasti olema.”
Wallanderile meenus ähmaselt, et uks oli irvakil olnud ja tema selja taga liikus mingi vari.
„See oli enne pressikonverentsi,” jätkas Lisa Holgersson. „Võib-olla keegi oli varem tulnud ja koridori hiilinud?”
Wallander istus nagu halvatu. Kolmekümne politseis töötatud aasta jooksul oli ta korduvalt kaklustesse sattunud. Kuid seda juhtus keerukate vahistamiste käigus. Ülekuulamise ajal ei olnud ta kunagi kellelegi kallale läinud, ükskõik kui ärritatud ta ka oli.
See oli juhtunud üksainus kord. Ja siis oli nähtavasti ka fotograaf kohal.
„Sellest tõuseb suur tüli,” sõnas Lisa Holgersson. „Miks sa midagi ei öelnud?”
„Ta läks oma emale kallale. Andsin talle kõrvakiilu, et ema kaitsta.”
„Pildi järgi seda öelda ei saa.”
„Nii see igal juhul oli.”
„Miks sa ei rääkinud?”
Wallander ei osanud midagi vastata.
„Loodetavasti saad aru, et me peame seda asja uurima hakkama?”
Wallander kuulis Lisa Holgerssoni häälest pettumust. See ärritas teda. Ta ei usu mind, mõtles ta.
„Võib-olla kavatsed mind töölt kõrvaldada?”
„Ei. Aga ma tahan teada, mis täpselt juhtus.”
„Ma juba rääkisin.”
„Eva Persson ütles Ann-Britile midagi muud. Et sinu rünnak oli täiesti põhjendamatu.”
„Sel juhul ta valetab. Küsi ema käest.”
Lisa Holgersson viivitas vastusega.
„Me küsisimegi,” ütles ta lõpuks. „Ja ema väidab, et tütar ei ole teda löönud.”
Wallander istus sõnatult. Ma lähen töölt ära, mõtles ta. Ma lähen politseist ära. Ma lähen siit minema. Ja ei tule enam kunagi tagasi.
Lisa Holgersson ootas. Kuid Wallander ei öelnud midagi.
Siis astus Lisa Holgersson kabinetist välja.
9
Wallander läks politseimajast otsekohe minema.
Ta ei osanud endale seletada, kas see oli põgenemine või püüdis ta üksnes maha rahuneda. Ta teadis muidugi, et asi oli olnud nii, nagu ta seletas. Aga Lisa Holgersson ei uskunud teda, ja see ärritas teda.
Kui ta majast välja jõudis, pani teda vanduma, et tal autot ei olnud. Kui ta endast väljas oli, võttis ta sageli auto ja sõitis sihitult ringi, kuni oli maha rahunenud.
Ta läks alkoholipoodi ja ostis pudeli viskit. Seejärel sammus ta otsejoones koju, tõmbas telefoni seinast välja ja istus köögilaua äärde. Ta avas pudeli ja võttis mõned tublid lonksud. Jook maitses pahasti. Aga ta leidis, et tal on seda vaja. Kui ta end millegi ees kaitsetuna tundis, siis olid need just nimelt ebaõiglased süüdistused. Lisa Holgersson ei öelnud seda otse välja. Kuid tema kahtlev olek ei jätnud eksimiseks võimalust. Võib-olla oli Hanssonil kõigest hoolimata siiski õigus, mõtles ta tigedalt. Et kunagi ei tohiks ühegi eide alluvuses töötada. Ta võttis veel ühe lonksu. Maitse tundus nüüd parem. Ta hakkas kojutulekut juba kahetsema. Seda võis tõlgendada ka nii, et ta tunnistas end mingil moel süüdi. Ta pistis telefonijuhtme seina tagasi. Otsekohe ärritus ta lapsiku kannatamatusega selle peale, et keegi ei helistanud. Ta valis politseimaja numbri. Irene vastas.
„Ma tahtsin ainult öelda, et ma läksin koju,” ütles Wallander. „Ma olen külmetunud.”
„Hansson küsis sinu järele. Nyberg samuti. Ja mitu ajalehte.”
„Mis nad tahtsid?”
„Ajalehed?”
„Hansson ja Nyberg!”
„Seda nad ei öelnud.”
Tal on kindlasti ajaleht laua peal, mõtles Wallander. Temal ja kõikidel teistel.
Ystadi politseimajas praegu arvatavasti muust ei räägitagi. Mõned tunnevad lisaks ka kahjurõõmu, et see pagana Wallander vastu muhku sai.
Ta palus end Hanssoniga ühendada. Võttis aega, enne kui telefonile vastati. Wallander kahtlustas, et Hansson tegeles parajasti oma keerukate mängusüsteemidega. Nagu alati, ootas ta peavõitu. Aga alati jõudis ta omadega vaid suurivaevu nulli. Hansson vastas.
„Kuidas hobustega edeneb?” küsis Wallander.
See oli mõeldud Hanssoni relvituks tegemiseks. Märkimaks, et ajalehe jutt ei ole teda rööpast välja löönud.
„Milliste hobustega?”
„Kas sa ei tee hobustele panuseid?”
„Praegu mitte. Mis siis?”
„Püüdsin nalja teha. Mis sa tahtsid?”
„Oled sa oma toas?”
„Ma olen kodus, külmetus.”
„Tahtsin ainult öelda, et selgitasin välja, mis kellaaegadel meie autod seal tee peal sõitsid. Rääkisin nendega. Sonja Hökbergi ei näinud mitte keegi. Nad sõitsid seda teed neli korda edasi-tagasi.”
„Sel juhul me teame, et jala ta ei läinud. Järelikult viis keegi teda autoga. Politseimajast välja minnes läks ta esimese asjana telefoni juurde. Või siis läks kellegi juurde koju. Ann-Britt loodetavasti teab, et tal tuleb Eva Perssonilt seda küsida.”
„Mida?”
„Sonja Hökbergi teiste sõprade kohta. Kes võis teda autoga viia.”
„Kas sa oled Ann-Britiga rääkinud?”
„Ma pole veel jõudnud.”
Tekkis paus. Wallander otsustas initsiatiivi haarata.
„See pilt ajalehes polnud sugugi kena.”
„Ei.”
„Küsimus on selles, kuidas pääses fotograaf meie koridori. Kui meil on pressikonverents, siis tuuakse nad ju kõik
