pean välja minema. Skåne on pime.”
„Kas tuul on siis nii tugev?”
„Ei. Seal peab midagi muud olema. Maga nüüd!”
Taskulamp käes, läks ta trepist alla. Ta elas Svartes. Alajaama jõudmiseks kulub tal kakskümmend minutit. Jopet selga pannes mõtles ta, mis seal juhtuda võis.
Muret tekitas ka see, et kui viga on tõsisem, siis ei saa ta seda üksi parandatud. Voolukatkestuse puhul oli kõige tähtsam elekter võimalikult kiiresti tagasi saada.
Õues oli tugev tuul. Ometi oli ta kindel, et see polnud vea põhjuseks. Ta istus liikuvaks remonditöökojaks sisustatud autosse, pani raadio tööle ja saatis Ågrenile kutsungi.
„Ma hakkasin liikuma.”
Ta jõudis alajaama juurde üheksateistkümne minutiga. Ümberringi valitses täielik pimedus. Iga kord, kui vool ära läks ja ta oli väljas viga otsimas, mõtles ta sama mõtet. Kõigest sada aastat tagasi oleks niisugune pimedus olnud loomulik. Elektri tulek muutis kõik. Praegu ei ole enam elus ühtki inimest, kes tookordset aega mäletaks. Aga samas mõtles ta ka sellele, kui haavatavaks ühiskond on muutunud. Halvimal juhul võis lihtne viga mõnes tähtsamas sõlmpunktis voolu pooles maakonnas välja lülitada.
„Ma olen kohal,” kandis ta Ågrenile ette.
„Tee kiiresti!”
Alajaam seisis keset põldu. See oli ümbritsetud kõrge aiaga. Igal pool rippusid keelusildid, mis hoiatasid eluohtlikule alale tungimise eest. Mees tõmbus tuule käes kühmu. Tal oli peos võtmekimp. Ette oli ta pannud enda konstrueeritud prillid. Klaaside asemel oli prilliraami külge silmade kohale monteeritud kaks väikest, kuid tugevat taskulampi. Ta otsis kimbust õige võtme. Väravani jõudes peatus ta poolelt sammult. Värav oli lahti murtud. Ta vaatas ringi. Ühtegi autot ega inimest polnud näha. Ta võttis raadio ja kutsus Ågreni.
„Värav on lahti murtud,” ütles ta.
Ågrenil oli tugeva tuule tõttu raske temast aru saada. Ta pidi oma sõnu kordama.
„Kedagi pole näha,” jätkas ta. „Ma lähen sisse.”
See ei olnud esimene kord, kus alajaama väravad olid lahti murtud. Niisugusel puhul tehti alati politseisse avaldus. Mõnikord õnnestus politseil süüdlased ka kätte saada. Enamasti oli tegu noortega, kes olid lihtsalt koerust teinud. Kuid nad olid vahel omakeskis arutanud ka seda, mis juhtub siis, kui keegi tahaks tõepoolest elektrivõrku saboteerida. Andersson oli septembris käinud isegi koosolekul, kus Sydkrafti elektrivõrkude turvalisuse eest vastutav tehnik rääkis täiesti uute turvasüsteemide juurutamisest.
Ta pööras pead. Kuna tal oli suur taskulamp käes, libisesid üle alajaama teraskorpuse kolm valguspunkti. Raudtorni sees oli väike hall majake, kus asus kogu alajaama süda. Selle raudukse avamiseks oli vaja kahte eri võtit, uks oli nii tugev, et selle oleks saanud lahti ainult lõhkeainet kasutades. Ta oli märgistanud võtmed väikeste värviliste teibiribadega. Punane võti oli värava oma. Kollane ja sinine avasid raudukse. Ta vaatas ringi. Mitte kedagi. Ainult tuul ulus. Ta hakkas minema. Mõne sammu järel jäi ta seisma. Miski oli tema tähelepanu köitnud. Ta vaatas uuesti ringi. Kas keegi oli tema selja taga? Raadiost, mille ta oma jope külge oli kinnitanud, kostis Ågreni ragisev hääl. Ta ei vastanud. Mis oli sundinud teda seisma jääma? Pimeduses polnud midagi. Vähemalt mitte midagi sellist, mida oleks näha võinud. Aga ta tundis mingit haisu. See tuleb nähtavasti põldude pealt, mõtles ta, mõni talumees on laudast virtsa välja vedanud. Ta läks edasi madala hoone poole. Hais oli kogu aeg õhus. Järsku peatus ta poolelt sammult. Rauduks oli lahti. Ta astus mõne sammu tagasi ja võttis raadio.
„Uks on lahti,” ütles ta. „Kas sa kuuled mind?”
„Kuulen küll. Mis sa sellega mõtled, et uks on lahti?”
„Täpselt seda, mida ütlesin.”
„Kas keegi on seal?”
„Ma ei tea. Aga paistab nii, et ust pole lahti murtud.”
„Kuidas see siis lahti saab olla?”
„Ma ei tea.”
Raadio jäi vait. Ta tundis end äkitselt kohutavalt üksi. Raadiost kostis taas Ågreni hääl.
„Sa mõtled, et uks on võtmega lahti keeratud?”
„Paistab küll sedamoodi. Ja peale selle on siin mingi imelik hais.”
„Vaata järele, mis seal on. Sellega on kiire. Ülemused on mul kogu aeg kukil. Helistavad nagu segased ja tahavad teada, mis lahti on.”
Andersson tõmbas sügavalt hinge ja läks ukse juurde, tõmbas selle lahti ning valgustas majakese sisemust. Algul ei taibanud ta, mida see tähendab. Hais, mis talle vastu pahvatas, oli kohutav. Ent nüüd mõistis ta, mis juhtunud oli. Voolukatkestuse ja Skåne pimedusse mattumise põhjuseks sel oktoobriööl oli söestunud laip, mis lebas voolulattide keskel. Voolukatkestuse oli põhjustanud inimene.
Ta taganes komistades alajaamast välja ja kutsus raadio teel Ågreni.
„Alajaamas on laip.”
Kulus mõni sekund, enne kui Ågren vastas.
„Korda, mida sa ütlesid.”
„Seal sees on ärapõlenud laip. Piirkonna lühiühenduse on tekitanud inimene.”
„On see tõsi?”
„Sa ju kuuled ometi! Ilmselt on mingi viga releekaitses.”
„Siis helistame politseisse. Oota seal. Me peame püüdma kogu süsteemi siit ümber lülitada.”
Raadio jäi vait. Andersson märkas, et ta vappub tervest kehast. Juhtunu käis üle mõistuse. Miks läks keegi alajaama ja tappis end kõrgepingega? See oli sama hea kui elektritooli peale istuda.
Ta tundis iiveldust. Et mitte oksendama hakata, läks ta tagasi auto juurde.
Tuul oli puhanguti tugev. Nüüd oli hakanud ka vihma sadama.
Ystadi pimedusse mattunud politseimaja sai Sydkraftist häirekõne kohe pärast südaööd. Korrapidaja märkis kuuldu üles ja hindas kiirelt olukorda. Kuna tegemist oli surnud inimesega, helistas ta kriminaalpolitseis valves olevale Hanssonile, kes lubas kohe välja sõita. Hanssonil oli telefoni kõrval küünal. Martinssoni numbrit teadist ta peast. Telefon kutsus tükk aega, sest Martinsson magas ega teadnud voolukatkestusest midagi. Ta kuulas Hanssoni jutu ära. Martinsson taipas kohe, et asi on tõsine. Pärast kõne lõpetamist kobas ta käsikaudu telefoninuppe ja valis mälu järgi numbri.
Wallander oli voolu tagasitulekut oodates diivanile magama jäänud. Aga kui telefonihelin ta üles ajas, oli ümberringi ikka veel pime. Toru haarates tõmbas ta telefoni põrandale.
„Martinsson siin. Hansson helistas.”
Wallander aimas kohe, et midagi tõsist on juhtunud. Ta ootas hinge kinni pidades.
„Nad leidsid Ystadi lähedal Sydkrafti alajaamast laiba.”
„Kas selle pärast ongi vool ära?”
„Ma ei tea. Aga ma mõtlesin, et sulle tuleb teatada. Ehkki sa oled haige.”
Wallander
