Emili kaasa ja sõitis oma õe juurde Hööri. Ta ei jaksanud enam siin olla. Ajakirjanikud muudkui helistavad. Nad ei hooli mitte millestki. Kas või keset ööd, kui see neile sobib.”
„Ma pean temaga ikkagi rääkima.”
„Ma saan aru. Ma ütlesingi talle, et politsei tuleb kindlasti siia.”
Wallander ei olnud kindel, kuidas jätkata.
„Kindlasti te rääkisite sellest omavahel. Sina ja sinu naine?”
„Ta ei saa sellest sugugi rohkem aru kui mina. See tuli täieliku šokina.”
„Kas sul on Sonjaga head suhted?”
„Meil ei ole kunagi mingeid probleeme olnud.”
„Ja tema emal?”
„Sama lugu. Nad tülitsesid mõnikord. Aga ainult igapäevaste asjade pärast. Kõik need aastad, mil ma teda olen tundnud, pole mingeid probleeme olnud.”
Wallander kortsutas kulmu.
„Mida sa sellega mõtled?”
„Ma arvasin, et sa teadsid, et ta on mu kasutütar.”
Uurimismaterjalides seda polnud. Kui oleks, siis oleks Wallander seda mäletanud.
„Ruthi ja minu ühine laps on Emil,” jätkas Hökberg. „Sonja oli umbes kaheaastane, kui ma teda esimest korda nägin. Detsembris saab sellest juba seitseteist aastat. Mina ja Ruth kohtusime esimest korda ühel jõuluõhtusöögil.”
„Kes Sonja pärisisa on?”
„Tema nimi on Rolf. Tüdrukust pole ta kunagi hoolinud. Ruth ei olnud temaga abielus.”
„Kas sa tead, kus ta praegu on?”
„Rolf on juba mõni aasta surnud. Jõi ennast surnuks.”
Wallander otsis taskust pliiatsit. Ta oli juba taibanud, et oli nii prillid kui ka märkmeploki maha unustanud. Klaaslaual oli ajalehevirn.
„Kas ma võin siit tüki rebida?”
„Kas politseil ei ole märkmike jaoks enam raha?”
„Hea küsimus. Aga seekord unustasin ma selle ise maha.”
Wallander võttis ühe lehe kirjutamisaluseks. Ta märkas, et see oli ingliskeelne finantsajaleht.
„Kas tohib küsida, mis tööd sa teed?”
Vastus üllatas Wallanderit.
„Ma spekuleerin.”
„Millega?”
„Aktsiatega. Optsioonidega. Valuutadega. Peale selle teenin päris palju ka kihlvedudega. Põhiliselt Inglise kriket. Mõnikord natuke ka Ameerika jalgpalli.”
„Sa siis panustad mängudele?”
„Mitte hobustele. Aga võib vast öelda, et ka börs on omamoodi mäng.”
„Teed sa seda siit, kodust?”
Hökberg tõusis püsti ja andis Wallanderile märku kaasa tulla. Wallander jäi kõrvaltoa lävel seisma. Seal käis mitte üks televiisor, vaid tervelt kolm. Ekraanidel jooksid arvutulbad. Lisaks oli toas mitu arvutit ja printer. Seinal olid kellad, mis näitasid eri maailmajagude aega. Wallanderil tekkis tunne, nagu oleks ta lennujuhtimistorni sattunud.
„Öeldakse, et uus tehnika on teinud maailma väiksemaks,” ütles Hökberg. „Selle üle võib vaielda. Aga pole mingit kahtlust, et minu maailm on selle asemel muutunud suuremaks. Ystadi äärelinna halvasti ehitatud ridaelamust saan ma osaleda kõikidel maailma turgudel. Saan olla ühenduses Londoni või Rooma kihlveokontoritega. Võin osta Hongkongi börsil optsioone ja müüa Jakartas Ameerika dollareid.”
„On see tõesti nii lihtne?”
„Mitte päris. Vaja on lubasid, sidemeid ja teadmisi. Aga siin, selles toas, asun ma maailma keskpunktis. Kellaajast sõltumata. Jõud ja haavatavus käivad käsikäes.”
Nad läksid elutuppa tagasi.
„Ma tahaksin Sonja tuba näha,” ütles Wallander.
Hökberg juhatas ta trepist üles. Nad läksid mööda toast, mis Wallanderi oletuse järgi kuulus Emili-nimelisele poisile. Hökberg osutas ühele uksele.
„Ma ootan all,” ütles ta. „Kui sul mind vaja ei ole.”
„Ei, saan hakkama.”
Hökbergi rasked sammud kadusid trepist alla. Wallander lükkas ukse lahti. Tuba oli kaldkatuse all, aken oli poolenisti lahti. Õhuke kardin liikus tasakesi tuule käes. Wallander seisis liikumatult ja vaatas ringi. Kogemustest teadis ta, et esmamulje on alati tähtis. Hilisem vaatlus võis paljastada draamasid, mis esialgu märkamatuks jäävad. Kuid esmamulje oli see, mille juurde ta alati tagasi pöördus.
Selles toas elas inimene. Seda inimest ta otsiski. Voodi oli üles tehtud. Kõikjal oli roosasid ja lillelisi patju. Ühes seinas oli kõrge riiul, kus istus arvutul hulgal kaisukarusid. Kapiukse küljes oli peegel, põrandal paks vaip. Akna all seisis kirjutuslaud. Laud oli tühi. Wallander seisis tükk aega ukseavas ja silmitses tuba. Siin elas Sonja Hökberg. Wallander astus edasi, põlvitas voodi ette ja vaatas voodi alla. Põrand oli tolmune. Kuid ühes kohas oli mingi ese jätnud tolmu sisse jälje. Wallanderil jooksis värin üle selja. Ta aimas, et seal oligi olnud haamer. Ta tõusis püsti ja istus voodi peale. See oli ootamatult kõva. Siis katsus ta oma laupa. Arvatavasti oli tal jälle palavik. Tabletipurk oli taskus. Kurk kipitas endiselt. Ta tõusis ja tõmbas kirjutuslaua sahtlid lahti. Ükski neist ei olnud lukus. Polnud isegi mingit võtit. Ta ei teadnud, mida ta otsib. Võib-olla päevikut või mõnda fotot. Aga sahtlites ei köitnud miski tema tähelepanu. Ta istus uuesti voodile. Mõtles oma kohtumisele Sonja Hökbergiga.
Tunne oli tekkinud otsekohe. Juba siis, kui ta toalävel seisis.
Miski ei klappinud. Sonja Hökberg ja tema tuba ei sobinud omavahel kokku. Ta ei suutnud tüdrukut siia, kõikide nende roosade karukeste hulka kujutleda. Ometigi oli see tema tuba. Ta püüdis aru saada, mida see võiks tähendada. Mis oli tõele lähemal? Sonja Hökberg, keda ta politseimajas oli näinud? Või tuba, kus ta oli elanud ja verise haamri oma voodi alla peitnud?
Rydberg oli palju aastaid tagasi teda kuulama õpetanud. Iga ruum hingab omamoodi. Sa pead kuulama. Tuba jutustab palju saladusi inimese kohta, kes seal elab.
Algul oli Wallander Rydbergi õpetussõnades sügavalt kahelnud. Kuid hiljem sai ta aru, et Rydberg oli andnud talle otsustava tähtsusega õppetunni.
Wallanderil hakkas pea valutama. Meelekohtades tuikas. Ta tõusis ja avas kapiukse. Puude peal riided, põrandal kingad. Kapi põhjas polnud peale kingade ja ühe katkise kaisukaru midagi. Kapiukse siseküljel rippus mingi filmi plakat. „Kurjuse kaitsja”. Peaosa mängis Al Pacino. Wallander mäletas teda „Ristiisast”. Ta pani kapiukse kinni ja istus kirjutuslaua taha toolile. Sealt nägi ta tuba teise nurga alt.
Midagi on puudu, mõtles ta. Talle meenus Linda tuba, kui tütar teismeikka jõudis. Muidugi oli ka seal olnud mänguloomi. Ennekõike olid aga pühad iidolipildid, mis võisid küll vahelduda, kuid need olid seal alati olemas.
Sonja
