klaasi vett ja neelas tabletid alla. Hökberg silmitses teda uurivalt.
„Kas leidsid midagi?”
„Ma tahtsin ainult ringi vaadata.”
„Mis temast edasi saab?”
Wallander raputas pead.
„Ta on kriminaalvastutuseas ja teo üles tunnistanud. Nii et kergeks see tal ei kujune.”
Hökberg ei öelnud midagi. Wallander nägi, et ta piinles.
Wallander kirjutas Hökbergi naise Hööris elava õe telefoninumbri üles.
Siis lahkus ta ridaelamust. Tuul oli tugevamaks muutunud. Iilid tulid ja läksid. Wallander sõitis politseimajja tagasi. Tema enesetunne oli kehv. Pärast pressikonverentsi kavatses ta kohe koju minna ja pikali visata.
Kui ta valvelauda jõudis, viipas Irene ta enda juurde. Wallander märkas, et ta oli näost kahvatu.
„Mis on juhtunud?” küsis ta.
„Ma ei tea,” vastas Irene. „Aga sind otsiti. Ja sul polnud nagu tavaliselt telefoni kaasas.”
„Kes mind otsis?”
„Kõik.”
Wallander kaotas kannatuse.
„Kes on „kõik”? Ole natuke täpsem!”
„Martinsson. Ja Lisa.”
Wallander läks otsemat teed Martinssoni kabinetti. Ka Hansson oli seal.
„Mis on juhtunud?” küsis Wallander.
Martinsson vastas.
„Sonja Hökberg on põgenenud.”
Wallander vahtis talle uskmatult otsa.
„Põgenenud?”
„Vähem kui tund aega tagasi. Kõik, kel vähegi võimalik, on väljas ja otsivad teda. Aga ta on kadunud.”
Wallander vaatas oma kolleege.
Siis võttis ta jope seljast ja istus.
6
Kulus mitu minutit, enne kui juhtunu Wallanderile kohale jõudis.
Keegi oli olnud lohakas. Keegi oli täiesti ilmselt teenistusmääruste vastu eksinud. Kuid ennekõike oli keegi unustanud, et Sonja Hökberg ei olnud üksnes siira välimusega noor naine. Mõni päev tagasi oli ta jõhkralt tapnud inimese.
Sündmuste käiku oli lihtne taastada. Sonja Hökberg pidi ühest ruumist teise üle viidama. Ta oli vestelnud oma advokaadiga ja pärast seda pidi ta arestimajja tagasi viidama. Seda oodates palus ta luba WC-sse minna. Kui ta sealt välja tuli, märkas ta, et temaga kaasa tulnud valvur seisis tema poole seljaga ja rääkis üle ukse juttu kellegagi, kes kabinetis istus. Seepeale läks tüdruk teises suunas. Keegi ei püüdnudki teda takistada. Ta sammus otsejoones valvelauast mööda ja uksest välja. Keegi ei olnud teda näinud. Ei Irene ega keegi teine. Umbes viie minuti pärast läks valvur WC-sse ja avastas, et Sonja Hökbergi polegi seal. Siis naasis ta ruumi, kus tüdruk oma advokaadiga oli kohtunud. Alles siis, kui ta nägi, et tüdruk ei olnud sinna tagasi jõudnud, andis ta häiret. Sonja Hökbergil oli selleks ajaks olnud kümme minutit aega kaduda. Ja see aeg oli olnud piisav.
Wallander oigas sisimas. Peavalu tuli tagasi.
„Ma olen välja saatnud kõik, keda vähegi võimalik oli saata,” ütles Martinsson. „Ja ma helistasin ta isale. Sa olid sealt just ära läinud. Kas seal selgus midagi, mille põhjal sa saaksid öelda, kuhu ta minna võis?”
„Tema ema on oma õe juures Hööris.”
Ta andis Martinssonile telefoninumbriga lipiku.
„Vaevalt, et ta sinna jala läheks,” sõnas Hansson.
„Sonja Hökbergil on juhiluba,” ütles Martinsson telefonitoru kõrva ääres hoides. „Ta võib hääletada, ta võib auto varastada.”
„Ennekõike tuleb meil rääkida Eva Perssoniga,” ütles Wallander. „Ja otsekohe. Mul on ükstapuha, et ta alaealine on. Nüüd tuleb tal üles tunnistada kõik, mis ta teab.”
Hansson lahkus kabinetist. Uksel pidi ta peaaegu kokku põrkama Lisa Holgerssoniga, kes oli olnud politseimajast väljas koosolekul ja oli alles äsja kuulnud Sonja Hökbergi kadumisest. Kuni Martinsson Hööris viibiva emaga rääkis, seletas Wallander, kuidas põgenemine võimalikuks sai.
„Selliseid asju lihtsalt ei tohi juhtuda,” ütles Lisa Holgersson, kui Wallander lõpetas.
Lisa Holgersson oli vihane. Wallanderile see meeldis. Ta mõtles, et eelmine ülemus, Björk, oleks hakanud kohe muretsema, kuidas niisugune asi tema mainele mõjuks.
„Selliseid asju ei tohiks juhtuda,” ütles Wallander. „Aga ometigi juhtub. Nüüd on kõige tähtsam, et me ta kätte saaksime. Hiljem jõuame üle vaadata, millised reeglid olid liiga nõrgad. Ja kes selle eest vastutab.”
„Kas sa arvad, et ta võib vägivalda kasutada?”
Wallander mõtles järele. Ta nägi vaimusilmas tüdruku tuba. Kõiki pehmeid mänguasju.
„Me teame temast liiga vähe,” vastas ta. „Aga päris võimatu see pole.”
Martinsson pani telefoni hargile.
„Ma rääkisin emaga,” ütles ta. „Ja meie Hööri kolleegidega. Nad teavad, mis teha tuleb.”
„Minu arust ei tea me seda keegi,” väitis Wallander vastu. „Aga ma tahan selle tüdruku võimalikult kiiresti kätte saada.”
„Kas ta plaanis põgenemist ette?” küsis Lisa Holgersson.
„Valvuri jutu järgi küll mitte,” vastas Martinsson. „Ma usun, et ta haaras lihtsalt avanenud võimalusest kinni.”
„Küllap oli see planeeritud,” ütles Wallander. „Ta otsis selleks ainult juhust. Ta tahtis siit minema pääseda. Kas keegi on advokaadiga rääkinud? Oskab tema meid aidata?”
„Ma arvan, et keegi pole jõudnud selle peale veel mõelda,” sõnas Martinsson. „Ta sõitis siit kohe minema, kui oli Sonjaga rääkinud.”
Wallander tõusis püsti.
„Ma räägin temaga.”
„Pressikonverents,” sõnas Lisa Holgersson. „Mis me sellega teeme?”
Wallander vaatas kella. Kakskümmend minutit üle üheteistkümne.
„Peame selle pressikonverentsi ära, nagu otsustasime. Aga meil tuleb neile see uudis teatavaks teha. Ehkki me ei tahaks.”
„Ma saan aru, et ma pean ise kohal olema,” ütles Lisa Holgersson.
Wallander ei vastanud. Ta läks oma kabinetti. Pea tuikas. Iga kord, kui ta neelatas, tegi kurk valu.
Ma peaksin voodis olema, mõtles ta. Mitte
