võib hommikuti kaunikesti turris olla.”
„Ma helistan siis ise.”
Wallander võttis Martinssoni telefoni ja valis kõigepale Nybergi koduse numbri. Mõne hetke pärast ühendati see mobiiltelefoniga. Nyberg vastas. Kuid kuuldavus oli halb.
„Kurt siinpool. Tahtsin ainult küsida, kas leidsite noa juba üles.”
„Kurat, kuidas me saame midagi leida, kui väljas pime on?” küsis Nyberg vihaselt vastu.
„Ma arvasin, et Eva Persson ütles, kuhu ta selle viskas.”
„Sellegipoolest on meil mitusada ruutmeetrit vaja läbi otsida. Ta ütles, et see peab olema kuskil vanal kalmistul.”
„Miks te teda ennast siis sinna ei vii?”
„Kui nuga on seal, siis me selle ka leiame,” ütles Nyberg.
Kõne lõppes.
„Ma magasin halvasti,” lausus Martinsson. „Mu tütar Terese tunneb Eva Perssonit väga hästi. Nad on peaaegu ühevanused. Ka Eva Perssonil on vanemad. Mida nemad praegu tunnevad? Nagu ma aru olen saanud, on Eva nende ainuke laps.”
Nad vaikisid silmapilgu ja mõtlesid nende sõnade üle järele. Siis hakkas Wallander aevastama. Ta lahkus kiiresti Martinssoni kabinetist. Sõnad jäid õhku rippuma.
Kella kaheksaks kogunesid nad nõupidamisruumi. Wallander istus nagu tavaliselt laua otsas. Hansson ja Ann-Britt Höglund olid juba kohal. Martinsson seisis akna all ja rääkis telefoniga. Napisõnalisuse ja vaikse hääletooni järgi teadsid kõik, et ta räägib oma naisega. Wallander oli mitu korda mõelnud, mida oli neil omavahel nii palju jutustada, kui nad ometi olid kõigest mõni tund tagasi hommikusöögilauas koos olnud. Võib-olla tahtis Martinsson jagada oma muret, et Kurt Wallanderi külmetus võib ka temale külge hakata. Üldine meeleolu oli väsinud ja tülpinud. Sisse astus Lisa Holgersson. Martinsson lõpetas telefonikõne. Hansson tõusis püsti ja pani ukse kinni.
„Kas Nyberg ei tule?” küsis ta.
„Ta otsib nuga,” vastas Wallander. „Arvatavasti leiab ta selle üles.”
Siis vaatas ta Lisa Holgerssoni poole. Too noogutas. Wallander võis alustada. Tal käis hetkeks peast läbi mõte, kui mitu korda oli ta samas olukorras juba olnud. Varajane hommikutund, kolleegid, lahendamist vajav kuritegu. Aastate jooksul olid nad saanud uue politseimaja, uue mööbli, teistsugused kardinad akende ette. Telefonid olid nüüd teistsugused, samuti valgustahvlid. Ja mis kõige tähtsam – nüüd käis kogu töö arvutitega. Ometigi oli tal tunne, nagu oleksid need inimesed istunud siin alati. Ja tema ise veel kõige kauem.
Ta võis alustada.
„Johan Lundberg on surnud,” lausus ta. „Kui keegi seda veel ei tea.”
Ta viitas laual lebava ajalehe Ystads Allehanda poole. Esileheküljel oli suur pealkiri taksojuhi mõrvast.
Wallander jätkas.
„See tähendab, et need kaks tüdrukut, Hökberg ja Persson, on toime pannud mõrva. Röövmõrva. Muud moodi ei saa seda nimetada. Eeskätt Hökberg on andnud väga täpseid selgitusi. Nad olid seda ette planeerinud, neil olid valmis pandud relvad. Nad kavatsesid rünnata taksojuhti, kes juhuslikult nende teele jääb. Kuna Eva Persson on alaealine, siis tegelevad temaga peale meie ka teised asutused. Meil on haamer, lisaks sellele ka Lundbergi tühi rahakott ja mobiiltelefon. Ainult nuga on veel puudu. Kumbki tüdrukutest ei eita oma tegu. Kumbki ei aja seda ka teise kaela. Arvan, et võime materjalid hiljemalt homme prokurörile üle anda. Kohtuarstlik ekspertiis pole muidugi veel valmis. Aga meie võime omalt poolt selle kohutava loo laias laastus juba praegu lõpetada.”
Wallander jäi vait. Keegi ei öelnud midagi.
„Miks nad seda tegid?” küsis lõpuks Lisa Holgersson. „See kõik tundub ju nii tohutult tarbetu.”
Wallander noogutas. Ta oli lootnud, et keegi selle küsimuse esitab ja tal ei ole vaja seda endal sõnastada.
„Sonja Hökberg on endas väga kindel,” ütles ta. „Mõlemal ülekuulamisel, kui seda viis läbi Martinsson ja ka siis, kui seda tegin mina. „Meil oli raha vaja.” Muud midagi.”
„Mille jaoks?”
Küsimus tuli Hanssonilt.
„Seda me ei tea. Nad ei vasta sellele. Kui Hökbergi uskuda, siis ei teadnud nad seda isegi. Neil oli raha vaja. Mitte millegi erilise jaoks. Lihtsalt: raha.”
Wallander silmitses laua ümber istujaid, enne kui jätkas.
„Ma ei usu, et see on tõsi. Vähemalt Hökberg valetab. Selles olen ma veendunud. Eva Perssoniga ei ole ma veel rääkinud. Aga raha oli neil vaja mingil kindlal eesmärgil. Ma olen selles päris kindel. Peale selle on mul kahtlus, et Eva Persson tegutses Sonja Hökbergi käsul. Tema süüd see muidugi ei vähenda. Aga see annab teatud pildi nende omavahelistest suhetest.”
„On sel mingit tähtsust?” küsis Ann-Britt Höglund. „Kas raha kavatseti kasutada riiete või millegi muu peale?”
„Tegelikult mitte. Prokuröril on kuhjaga tõendeid, mille alusel Hökbergile süüdistus esitada. Mis Eva Perssonist saab, see ei sõltu, nagu juba öeldud, ainult meist.”
„Nad pole politseile varasemast tuttavad,” ütles Martinsson. „Ma kontrollisin järele. Neist kummalgi pole ka koolis mingeid raskusi olnud.”
Wallanderil oli taas tunne, et võib-olla olid nad täiesti valedel jälgedel. Või vähemalt valmis liiga vara kõrvale heitma võimaluse, et Lundbergi tapmisel oli hoopis mingi muu seletus. Aga kuna ta endiselt ei osanud seda tunnet sõnastada, siis ei öelnud ta midagi. Neil tuli veel palju tööd teha. Põhjus võis peituda rahaahnuses. Kuid põhjus võis olla ka hoopis milleski muus. Neil tuli jätkuvalt mitmele võimalusele mõelda.
Telefon helises. Hansson vastas. Ta kuulas ja pani siis toru hargile.
„See oli Nyberg. Nad leidsid noa.”
Wallander noogutas ja lõi kausta enda ees laual kinni.
„Meil tuleb loomulikult vanematega rääkida ja teha korralikud taustauuringud. Aga peamised materjalid prokuröri jaoks võime juba nüüd kokku panna.”
Lisa Holgersson tõstis käe.
„Me peame pressikonverentsi korraldama. Meedia käib meile peale. Sellise julma teo toime pannud kaks noort tüdrukut on ikka üsna haruldased.”
Wallander vaatas Ann-Britt Höglundi poole. Naine raputas pead. Kahe viimase aasta jooksul oli ta sageli päästnud Wallanderi osalemast pressikonverentsil, mida too sugugi ei sallinud. Kuid seekord ta ei tahtnud. Wallander sai temast aru.
„Ma võtan selle enda peale,” ütles ta. „Kas kellaaeg on juba paika pandud?”
„Minu ettepanek oleks kell üks.”
Wallander märkis selle kirjaplokki üles.
Koosolek lõppes peagi. Tööülesanded jaotati laiali. Kõigil oli tunne, et selle uurimise lõpuleviimisega tuleb kiirustada. Kuritegu oli masendav. Keegi ei tahtnud sellega tegeleda rohkem kui just hädavajalik. Wallander pidi külastama Sonja Hökbergi kodu. Martinsson ja Ann-Britt Höglund pidid
