tahan, et sa selle läbi loeksid. See juhtus täna öösel. Käisin kohapeal. Ma ei näinud põhjust hakata sind üles ajama.”
„Mis juhtus?”
Martinsson sügas laupa.
„Kella ühe paiku teatas turvamees surnud mehest kaubamaja pangaautomaadi juures.”
„Millise kaubamaja?”
„Selle, mille majas asub ka maksuamet.”
Wallander noogutas.
„Sõitsime sinna. Näoli asfaldil lamaski seal üks mees. Kohale saabunud arsti sõnul polnud ta kaua aega surnud olnud. Kõige enam paar tundi. Mõne päeva jooksul saame muidugi täpsema info.”
„Mis juhtus?”
„Selles ongi küsimus. Tal oli peas suur haav. Aga kas teda löödi või sai ta haava asfaldile kukkumisest? Seda ei suutnud me kohapeal kindlaks teha.”
„Oli teda röövitud?”
„Rahakott oli alles. Koos rahaga.”
Wallander mõtles.
„Kas tunnistajaid polnud?”
„Ei.”
„Kes ta oli?”
Martinsson lehitses oma pabereid.
„Nimi on Tynnes Falk. 47 aastat vana. Ta elas seal lähedal. Apelbergsgatan 10. Üürikorter maja kõige ülemisel korrusel.”
Wallander tõstis käe ja katkestas Martinssoni.
„Apelbergsgatan 10?”
„Jah.”
Wallander noogutas aeglaselt. Talle meenus, kuidas ta mõni aasta varem, kohe pärast Monast lahutamist oli Saltsjöbadeni hotellis ühe naisega tutvunud. Ta oli väga purju jäänud. Öösel läks ta koos naisega tema juurde ja ärkas järgmisel hommikul magava naise kõrval, keda ta kainena vaevalt äragi oleks tundnud. Ta ei teadnud isegi naise nime. Tookord pani ta kiiresti riidesse ja läks minema ega kohtunud naisega enam kunagi. Kuid mingil põhjusel oli ta kindel, et aadress oli Apelbergsgatan 10.
„On selle aadressiga midagi lahti või?” küsis Martinsson.
„Ma lihtsalt ei kuulnud, mis sa ütlesid.”
Martinsson vaatas teda üllatunult.
„Kas mu jutt on nii ebaselge?”
„Räägi nüüd edasi.”
„Nähtavasti elas ta üksi. Lahutatud. Eksnaine elab Ystadis. Aga lapsed on mujal. Üheksateistkümneaastane poeg õpib Stockholmis. Tüdruk on seitseteist ja töötab Pariisi saatkonnas lapsehoidjana. Naisele on mehe surmast loomulikult teatatud.”
„Mis tööd ta tegi?”
„Tal oli nähtavasti mingi firma. Arvutiasjanduse konsultant.”
„Ja teda ei röövitud?”
„Ei. Aga ta oli vahetult enne surma pangaautomaadist saldoväljavõtte võtnud. Tal oli see ikka veel peos, kui me ta leidsime.”
„Ta ei võtnud siis sularaha välja?”
„Peos olnud väljavõtte järgi mitte.”
„Muidu võiks ju oletada, et keegi jälgis teda ja ründas, kui ta oli raha välja võtnud.”
„Ma mõtlesin selle võimaluse peale. Aga ta võttis viimati raha välja laupäeval. Väiksema summa.”
Martinsson ulatas Wallanderile kilekoti. Selles oli vereplekiline paber. Wallander nägi, et automaat oli saldo väljavõtte registreerinud kaks minutit pärast südaööd. Ta andis koti Martinssonile tagasi.
„Mis Nyberg ütleb?”
„Miski peale peahaava ei viita kuriteole. Arvatavasti suri ta südameinfarkti tagajärjel.”
„Võib-olla ta oli arvanud, et arvel on rohkem raha,” ütles Wallander mõtlikult.
„Miks ta seda oleks pidanud arvama?”
Wallander imestas isegi, mida ta oma lausega oli mõelnud. Ta tõusis uuesti püsti.
„Ootame siis ära, mis arstid ütlevad. Aga lähtume sellest, et kuritegu pole toime pandud. Paneme selle kõrvale.”
Martinsson korjas oma paberid kokku.
„Ma helistan Hökbergile määratud advokaadile. Sulle öeldakse edasi, millal ta siin on, et sa saaksid tüdrukuga rääkida.”
„Mitte et ma seda tahaksin,” vastas Wallander. „Aga eks ma vist pean.”
Martinsson lahkus. Wallander läks tualetti. Mõeldes, et vähemalt see aeg on nüüd möödas, kui ta kõrge veresuhkru tõttu oli pidevalt sunnitud kempsus käima.
Siis tegeles ta järgmise tunni salasigarettide trööstitu looga. Peas keerles kogu aeg mõte Ann-Britt Höglundile antud lubadusest.
Kaks minutit pärast nelja helistas Martinsson ja ütles, et Sonja Hökberg ja advokaat on kohal.
„Kes advokaat on?” küsis Wallander.
„Herman Lötberg.”
Wallander teadis teda. Vanem mees, kellega oli lihtne koos töötada.
„Ma tulen viie minuti pärast,” ütles Wallander ja pani toru hargile.
Ta läks uuesti akna alla. Hakid olid kadunud. Tuul oli veelgi tugevnenud. Ta mõtles Anette Fredmani peale. Põrandal mänginud poisi peale. Tema hirmu täis silmade peale. Siis raputas ta pead ja püüdis läbi mõelda küsimused, mis ta alustuseks Sonja Hökbergile esitab. Martinssoni kaustast oli ta lugenud, et just tema oli tagaistmelt Lundbergi haamriga pähe löönud. Mitu korda. Mitte ainult ühe hoobi. Nagu oleks teda tabanud kontrollimatu raevuhoog.
Wallander otsis välja märkmeploki ja pliiatsi. Koridoris avastas ta, et oli prillid maha unustanud. Ta läks kabinetti tagasi. Siis oli ta valmis.
On ainult üks küsimus, mõtles ta ülekuulamisruumi poole minnes. Üksainus küsimus, millele vastuse saamine on oluline.
Miks nad seda tegid?
Vastus, et neil oli raha vaja, polnud piisav.
Peab olema mingi muu vastus, mis on sügavamal peidus.
4
Sonja Hökberg ei olnud üldse niisugune, nagu Wallander ette oli kujutanud. Ta ei osanudki tegelikult endale seletada, mida ta oodanud oli. Igal juhul mitte sellist inimest, keda ta nüüd nägi. Sonja Hökberg istus ülekuulamisruumis. Ta oli väikest kasvu, habras, peaaegu läbipaistev. Heledate poolpikkade juuste ja siniste silmadega. Wallanderil tekkis tunne, nagu vaataks ta kaaviarituubipoisi õde. Kalle õde, mõtles ta.1 Lapselik, elurõõmus. Sugugi mitte jope alla või käekotti peidetud haamriga hullumeelne.
Kalles kaviar – Rootsis populaarne kalamarjamääre, mille tuubil on traditsiooniliselt heledapäise ja siniste silmadega poisi pilt. (
