Wallander oma kabinetti jõudis, valutas tal pea. Ta hakkas kirjutuslaua sahtleid läbi vaatama lootuses sealt mõnd tabletti leida. Hansson möödus vilistades tema kabineti uksest. Kõige alumise sahtli tagumisest nurgast leidis ta lõpuks kortsunud Disprili pakendi. Ta läks kööginurka, et võtta klaas vett ja tass kohvi. Laua ääres istusid mõned viimastel aastatel Ystadi tulnud noored politseinikud ja ajasid valjusti juttu. Wallander noogutas ja tervitas. Ta kuulis, et räägiti õpinguteajast politseikoolis. Ta läks oma kabinetti tagasi, istus jõude ja vaatas, kuidas kaks tabletti veeklaasis aeglaselt lahustusid.
Ta mõtles Anette Fredmani peale. Püüdis ette kujutada, kuidas Rosengårdi korteri põrandal vaikselt mänginud poiss tulevikus hakkama saab. Tundus, nagu oleks poiss ennast maailma eest peitnud. Mälestusega surnud isast ja kahest surnud õest-vennast.
Wallander jõi klaasi tühjaks ja tundis, et peavalu andis kohe järele. Tema ees laual oli Martinssoni toodud kaust, millele too oli pannud peale punase märkmepaberi kirjaga „Kuradi kiire”. Wallander teadis, mis kaust see oli. Nad olid sellest enne nädalavahetust rääkinud. Eelmise nädala kolmapäeva öösel toimunud sündmustest. Wallander oli siis Hässleholmis seminaril, kus tutvustati politseiametis mootorrattajõukude ohjeldamiseks välja töötatud uusi töösuundi ja kuhu Lisa Holgersson oli ta saatnud. Wallander oli palunud, et teda säästetaks sellest, kuid Lisa Holgersson ei andnud järele. Sõita tuli Wallanderil, mitte kellelgi teisel. Üks mootorrattajõukudest oli ostnud Ystadi lähistele juba maatüki. Neil tuli arvestada probleemidega, mis edaspidi tekkida võivad.
Wallander ohkas ja otsustas tööle hakata. Ta lõi kausta lahti, luges sisu läbi ja nentis, et Martinsson oli juhtunu kohta selge ja ülevaatliku kokkuvõtte kirjutanud. Ta nõjatus toolil tahapoole ja mõtles loetu üle järele.
Kaks tüdrukut, üks üheksateistkümneaastane, teine kõigest neliteist, olid teisipäeva õhtul pärast kella kümmet ühe restorani juurde takso tellinud. Nad tahtsid taksoga Rydsgårdi sõita. Üks tüdrukutest istus eesistmel. Ystadi linnapiiril palus ta juhil peatuda, sest tahtis tagaistmele üle kolida. Takso jäi teeserva seisma. Tagaistmel olnud tüdruk võttis seepeale haamri ja lõi juhti sellega pähe. Samal ajal tõmbas ees istunud tüdruk noa ja lõi taksojuhti noaga rindu. Siis võtsid nad taksojuhi rahakoti ja mobiiltelefoni ning jätsid auto sinnapaika. Taksojuhil õnnestus vigastustest hoolimata dispetšeriga ühendust võtta. Taksojuhi nimi oli Johan Lundberg ja ta oli üle kuuekümne aasta vana. Kogu oma täiskasvanuelu oli ta taksojuht olnud. Ta teatas tüdrukute tundemärgid. Kohale sõitnud Martinsson sai restoranis olnud inimesi küsitledes suurema vaevata nende nimed teada. Seejärel võeti tüdrukud kodudest kinni. Üheksateistkümneaastane jäi vahi alla. Kuna kuritegu oli jõhker, siis otsustati ka neljateistkümneaastane arestikambrisse jätta. Johan Lundberg oli haiglasse jõudes teadvusel. Ent ootamatult tema seisund halvenes. Nüüd lamas ta haiglas teadvusetuna ja arstid olid prognoosis ebakindlad. Martinssoni sõnul oli üks tüdrukutest nimetanud rünnaku põhjuseks „rahapuudust”.
Wallander krimpsutas nägu. Ta ei olnud millegi taolisega kunagi varem kokku puutunud. Kaks tüdrukut, kes said hakkama nii kohutava vägivallaga. Martinssoni märkmete järgi käis noorem tüdruk koolis ja õppis hästi. Vanem, vahi alla võetud tüdruk, oli varem töötanud hotelli vastuvõtulauas ja lapsehoidjana Londonis. Nüüd oli ta plaaninud alustada keeleõpinguid. Kummagi nimi polnud varasemast ei politseile ega sotsiaaltöötajatele tuttav.
Ma ei saa sellest aru, mõtles Wallander alistunult. Totaalsest põlgusest inimelu vastu. Nad oleksid võinud selle taksojuhi tappa. Võib-olla ongi tapnud, kui ta haiglas ära sureb. Kaks tüdrukut. Kui tegemist oleks poistega, siis suudaksin seda võib-olla mõista. Kui mitte muul põhjusel, siis vanast harjumusest.
Tema mõtted katkestas koputus uksele. Tulijaks oli Ann-Britt Höglund. Nagu tavaliselt, oli tema nägu kahvatu ja väsinud. Wallander mõtles muutusele, mis temaga Ystadi tulekust saadik oli toimunud. Ta oli politseikoolis olnud oma kursusel üks parimaid ja tulnud Ystadi suurte ambitsioonidega ja täis energiat. Tahtejõud oli alles. Ometigi oli ta muutunud. Näo kahvatus peegeldas hinge.
„Kas ma segan?” küsis ta.
„Ei.”
Ta istus ettevaatlikult Wallanderi logisevale külastajatoolile. Wallander viipas lahtise kausta poole.
„Mis sa selle kohta ütled?” küsis ta.
„Taksotüdrukute?”
„Jah.”
„Ma rääkisin sellega, kes vahi all on. Sonja Hökbergiga. Selge ja arukas jutt. Vastab arusaadavalt ja täpselt kõikidele küsimustele. Ja paistab, et ei kahetse mitte midagi. Teine tüdruk on alates eilsest sotsiaali hoole all.”
„Saad sa sellest aru?”
Ann-Britt Höglund vaikis natuke aega, enne kui vastas.
„Jah ja ei. Teame ju, et üha nooremad panevad vägivaldseid tegusid toime.”
„Mul ei tule meelde, et oleksime varem kokku puutunud kahe teismelise tüdrukuga, kes inimest haamri ja noaga ründavad. Olid nad purjus?”
„Ei. Aga küsimus on selles, kas me peaksime üldse imestama. Selle asemel oleksime võib-olla pidanud aimama, et varem või hiljem midagi sellist juhtub.”
Wallander kummardus üle laua ettepoole.
„Selgita lähemalt.”
„Ma ei tea, kas ma oskan.”
„Tee proovi!”
„Naisi pole tööturul enam vaja. See aeg on möödas.”
„See ei ole ju põhjendus, miks noored tüdrukud haamri ja noaga taksojuhile kallale lähevad.”
„Järelikult peab olema midagi muud, kui see, mida me otsime. Kumbki meist ei usu, et mõned inimesed sünnivad kurjana.”
Wallander raputas pead.
„Vähemalt ma püüan mitte uskuda,” ütles ta. „Ehkki vahel on see raske.”
„Piisab, kui vaadata ajakirju, mida selleealised tüdrukud loevad. Kõige tähtsam on jälle ainult ilu. Muud midagi. Hankida omale peika ja teostada ennast poisi unistuste kaudu.”
„Kas see pole siis alati nii olnud?”
„Ei. Vaata kas või oma tütart. Ta ju teab ise, mida ta oma eluga teha tahab?”
Wallander teadis, et Ann-Britil on õigus. Ometigi raputas ta pead.
„Ikkagi ei saa ma aru, miks nad Lundbergile kallale läksid.”
„Peaksid saama. Kui toimuv hakkab tüdrukutele tasapisi kohale jõudma. Siis nad reageerivad. Sama moodi nagu poisid. Mõnikord vägivallaga.”
Wallander istus vaikides. Ta sai nüüd aru, mida Ann-Britt Höglund talle öelda püüdis.
„Ma arvan, et ei oska seda paremini seletada,” ütles Ann-Britt. „Kas sa ei peaks ise temaga rääkima?”
„Martinsson arvas ka seda.”
„Ma tulin tegelikult hoopis teise asja pärast. Mul on su abi vaja.”
Wallander ootas.
„Lubasin ühele Ystadi naisseltsile ettekande pidada. Neljapäeva õhtul. Aga ma tunnen, et ma ei jaksa. Ma ei suuda keskenduda. Muid asju on liiga palju.”
Wallander
