Wallander. „Tass kohvi kuluks ära. Mul on vaja sinuga rääkida.”
István Kecskeméti tuli Ungarist Rootsi 1956. aastal. Aastate jooksul oli ta Ystadis mitut restorani pidanud. Kui Wallander õhtuks süüa ei viitsinud teha, käis ta Istváni juures söömas. Mees oli väga jutukas, kuid Wallanderile ta meeldis. Pealegi teadis ta nüüd, et Wallanderil on suhkurtõbi.
István oli restoranisaalis üksi. Köögist kostis liha vasardamist. Restoran avati lõunaks alles kell üksteist. Wallander istus kõige tagumisse nurka laua äärde. Kohvi oodates mõtles ta, et siin istusid tol õhtul õlut juues ka need kaks tüdrukut, enne kui nad takso tellisid. István pani kaks kohvitassi lauale.
„Sa ei käi just tihti,” ütles ta. „Ja siis, kui tuled, on meil kinni. See tähendab, et sa tahad midagi muud, mitte süüa.”
István laiutas käsi ja ohkas.
„Kõigil on Istváni abi vaja. Spordiühingud ja abiorganisatsioonid helistavad. Ja keegi, kes tahab loomadele surnuaeda rajada. Kõik tahavad annetusi. Kõik tahavad, et István neid aitaks. Niimoodi saab ta natuke reklaami. Aga kuidas koerte surnuaial pitsarestorani reklaamida?”
Ta ohkas uuesti ja jätkas siis.
„Sa tahad võib-olla samuti midagi saada? Kas Istvánil tuleb Rootsi politseid toetada?”
„Aitab, kui sa mõnele küsimusele vastad,” ütles Wallander. „Eelmise kolmapäeva kohta. Kas sa olid siis siin?”
„Ma olen alati siin. Aga eelmine kolmapäev oli ammu.”
Wallander pani kaks fotot lauale. Ruumis oli hämar.
„Vaata ja ütle, kas sa tunned nad ära.”
István läks fotodega baarileti juurde. Ta uuris neid põhjalikult, enne kui lauda tagasi tuli.
„Ma arvan, et tunnen.”
„Kas taksojuhi tapmisest kuulsid?”
„Kohutav lugu. Et niisugused asjad võivad juhtuda. Ja pealegi veel noored.”
Samal hetkel taipas István seost.
„Kas need kaks olidki?”
„Jah. Ja nad olid tol õhtul siin. See on väga tähtis, et sa meelde tuletad. Kus nad istusid? Ja kas nendega koos oli veel keegi?”
Wallander nägi, et István tegi, mis suutis. Ta pingutas mälu. Wallander ootas. István võttis fotod uuesti kätte ja hakkas laudade vahel ringi käima. Ta otsis aeglaselt ja kõhklevalt. Ta otsib oma kliente, mõtles Wallander. Täpselt nii, nagu ma isegi oleksin teinud. Küsimus on ainult selles, kas ta leiab nad oma mälust üles.
István jäi seisma. Ta oli ühe aknaaluse laua juures. Wallander tõusis püsti ja astus tema juurde.
„Ma arvan, et nad istusid siin.”
„Oled kindel?”
„Päris kindel.”
„Kes kus istus?”
István kõhkles. Wallander ootas, István aga käis ümber laua – üks ring, teine ring, ja jäi siis seisma. Ta pani Sonja Hökbergi ja Eva Perssoni fotod lauale nii, nagu oleks ta ulatanud kaks menüüd.
„Oled kindel?”
„Jah.”
Kuid Wallander märkas, et István kortsutas kulmu. Ta otsis mälust veel midagi.
„Õhtu jooksul juhtus midagi,” ütles ta. „Ma mäletan neid sellepärast, et ma kahtlesin, kas üks neist on ikka kaheksateist täis.”
„Ei ole,” vastas Wallander. „Aga see pole praegu tähtis.”
István hüüdis köögi poole: „Laila!” Ülekaaluline külmroalauakokk astus õõtsudes sisse.
„Istu siia!” sõnas István käega osutades. Tüdrukul olid heledad juuksed. István pani ta Eva Perssoni kohale.
„Mis toimub?” küsis tüdruk, kelle nimi oli Laila. Tema Skåne murdest oli isegi Wallanderil raske aru saada.
„Lihtsalt istu siin,” vastas István. „Istu.”
Wallander ootas.
Ta nägi, kuidas István pingsalt meenutada püüdis.
„Õhtu jooksul juhtus midagi,” ütles ta uuesti.
Siis tuli talle meelde. Ta palus Lailal teisele toolile istuda.
„Nad vahetasid kohad,” ütles István. „Mingil ajal õhtu jooksul vahetasid nad omavahel kohad.”
Laila läks kööki tagasi. Wallander istus toolile, kus Sonja Hökberg oli õhtu esimese poole istunud. Sellelt kohalt nägi ta seina. Ja tänavale avanevat akent. Ülejäänud restoraniruum jäi tema selja taha. Kui ta kohta vahetas, nägi ta restorani välisust. Üks sammas ja eraldatud lauaboks varjas ülejäänud restorani ära, nii et ta nägi ainult ühte lauda. See oli kahene laud.
„Kas selle laua ääres istus keegi?” küsis ta sinnapoole viibates. „Tuleb sul meelde, kas keegi tuli siia lauda umbes sel ajal, kui tüdrukud omavahel kohad vahetasid?”
István mõtles järele.
„Jah,” ütles ta. „Tuli küll. Keegi tuli ja istus siia. Aga ma ei tea, kas see oli samal ajal, kui tüdrukud kohad vahetasid.”
Wallander märkas, et ta peab ärevusest hinge kinni.
„Oskad sa teda kirjeldada? Kas sa tead, kes see oli?”
„Ma polnud teda varem näinud. Aga teda on lihtne kirjeldada.”
„Miks?”
„Sellepärast, et tal olid pilusilmad.”
Wallander ei taibanud.
„Mis sa sellega mõtled?”
„Ta oli hiinlane. Või vähemalt asiaat.”
Wallander mõtles järele. Ta oli lähedal millelegi väga tähtsale.
„Kas ta jäi siia istuma ka pärast seda, kui tüdrukud taksoga ära sõitsid?”
„Jah. Tunniks ajaks veel kindlasti.”
„Kas neil oli omavahel mingit kontakti?”
István raputas pead.
„Seda ma ei tea. Ma ei pannud tähele. Aga see on võimalik.”
„Kas sa mäletad, kuidas see mees oma arve maksis?”
„Vist krediitkaardiga. Aga ma pole päris kindel.”
„Hästi,” ütles Wallander. „Otsi see arve üles.”
„Ma olen selle juba ära saatnud. Oli vist American Express.”
„Siis otsime sulle jäänud koopia üles,”
