arvutitele veel üks nimi,” lausus Wallander. „Fu Cheng.”
„Mis sa ütlesid?”
Wallander kordas nime tähthaaval.
„Kes see sihuke on?”
„Hiljem seletan. Meil tuleks pärast lõunat nõu pidada. Panen ette, et saame kokku pool viis. Lühike koosolek.”
„Kas see nimi oli tõesti Fu Cheng?” küsis Martinsson umbusklikult.
Wallander ei vastanud.
Kogu ülejäänud pärastlõuna mõtles Wallander sellele, mida ta õhtul räägib. Juba natukese aja pärast hakkas ta vihkama seda, mis teda ees ootas. Aasta tagasi oli ta käinud politseikõrgkoolis ja pidanud oma uurijatöö kogemustest enda arvates ebaõnnestunud loengu. Ent pärast loengu lõppu tulid paljud üliõpilased teda tänama. Talle jäigi arusaamatuks, mille eest nad teda tänasid.
Pool viis jättis ta oma ettevalmistused pooleli. Läheb nagu läheb. Ta korjas paberid kokku ja läks koosolekuruumi. Seal polnud veel kedagi. Ta püüdis mõttes kokkuvõtet teha. Kuid mõtteid oli raske koondada.
Miski ei klapi siin kokku, mõtles ta. Lundbergi tapmine ei haaku nende kahe tüdrukuga. Ja need omakorda ei haaku Sonja Hökbergi surmaga alajaamas. Kogu sellel uurimisel puudub kindel põhi. Hoolimata sellest, et me teame, mis juhtus. Meil on puudu suur ja otsustav „miks”.
Hansson tuli koos Martinssoniga, kohe nende järel ka Ann-Britt. Wallanderil oli hea meel, et Lisa Holgersson kohale ei ilmunud.
Koosolek kujunes lühikeseks. Ann-Britt oli käinud Eva Perssoni kodus.
„Kõik tundus normaalne,” ütles ta. „Korter Stödgatanil. Ema töötab haiglas kokana. Tüdruku tuba oli selline, nagu oligi oodata.”
„Kas tal olid plakatid seintel?” küsis Wallander.
„Sellised bändid, keda mina ei tea,” vastas Ann-Britt. „Aga ei midagi, millele peaks tähelepanu pöörama. Miks sa seda küsid?”
Wallander ei vastanud.
Eva Perssoni ülekuulamise kirjalik protokoll oli juba valmis. Ann-Britt ulatas laua ümber istujatele koopiad. Wallander rääkis oma käigust Istváni juurde, mis viis võltsitud krediitkaardi avastamiseni.
„Me leiame selle mehe üles,” lõpetas ta. „Kui mitte muul eesmärgil, siis selleks, et teda uurimisest välistada.”
Nad arutasid päeva tulemused läbi. Kõigepealt Martinsson, seejärel Hansson, kes oli käinud rääkimas Sonja Hökbergi väidetava sõbra Kalle Ryssiga. Aga poiss polnud midagi öelda osanud. Peale selle, et ta teadis Sonja Hökbergist tegelikult väga vähe.
„Ta ütles, et tüdruk oli salapärane,” lõpetas Hansson. „Mida iganes ta siis selle alla ka mõtles.”
Kahekümne minuti pärast tegi Wallander lühikese kokkuvõtte.
„Lundbergi tappis üks tüdrukutest, või tegid nad seda mõlemad koos,” alustas ta. „Motiiviks oli väidetavalt raha. Raha üldisemas mõttes. Aga ma ei usu, et see asi on nii lihtne, ja sellepärast tuleb meil edasi töötada. Sonja Hökberg tapeti. Nende sündmuste vahel peab olema seos, mida me pole veel avastanud. Nähtamatu põhi. Sellepärast peame eelarvamusteta edasi töötama. Aga mõned küsimused on teistest loomulikult tähtsamad. Kes sõidutas Sonja Hökbergi alajaama juurde? Miks ta tapeti? Meil tuleb jätkata ja kaardistada iga inimene nende tutvuskonnast. Ma usun, et see võtab kauem aega, kui esialgu arvasime. Alles pärast seda suudame ammendava vastuse leida.”
Veidi enne kella viit sai koosolek läbi. Ann-Britt soovis talle õhtuks kivi kotti.
„Nad hakkavad mind naisepeksus süüdistama,” ütles Wallander.
„Ei usu. Sul on hea kuulsus.”
„Ma arvasin, et selle olen ma juba ammu ära rikkunud.”
Wallander läks koju. Per Åkesonilt oli Sudaanist kiri tulnud. Ta pani kirja köögilauale, see võis oodata. Siis käis ta duši all ja vahetas riided. Pool seitse astus ta uksest välja ja läks sinna, kus tal tuli kõikide nende tundmatute naistega kokku saada. Ta seisis natuke aega pimeduses ja vaatas tuledest valgustatud eramaja, siis võttis ta end kokku ja läks sisse.
Kui ta majast välja astus, oli kell juba üheksa läbi. Ta märkas, et on higine. Ta oli rääkinud plaanitust kauem. Ka küsimusi, mis hiljem esitati, oli rohkem, kui ta ootas. Kuid kokku tulnud naised inspireerisid teda. Enamik olid temavanused ja ta oli nende tähelepanust meelitatud. Majast lahkudes oleks ta tegelikult tahtnud sinna veel kauemakski jääda.
Pikkamisi astus ta kodu poole. Ta ei mäletanudki peaaegu enam, mis ta rääkinud oli. Ent naised olid teda kuulanud. See oli kõige tähtsam.
Pealegi oli ta leidnud ühe omavanuse naise, kes talle eriliselt meelde jäi. Enne äraminekut vahetas ta naisega mõne sõna. Naise nimi oli Solveig Gabrielsson. Wallanderil oli raske teda mõtetest tõrjuda.
Kui ta koju jõudis, kirjutas ta naise nime köögis kirjaplokki. Miks ta seda tegi, ei teadnud ta isegi.
Telefon helises. Ta ei olnud jõudnud veel jopetki seljast võtta.
Helistajaks oli Martinsson.
„Kuidas ettekanne läks?” küsis ta.
„Hästi. Aga ega sa ju ometi selle pärast ei helistanud?”
Martinsson venitas jätkamisega.
„Ma olen tööl,” ütles ta. „Sain telefonikõne, millega ma ei oska õieti midagi peale hakata. Lundi kohtuarst helistas.”
Wallander pidas hinge kinni.
„Tynnes Falk,” jätkas Martinsson. „Mäletad teda?”
„Mees pangaautomaadi juures. Muidugi mäletan.”
„Tundub nii, et tema surnukeha on kadunud.”
Wallander kortsutas kulmu.
„Kuhu mujale peale kirstu saab üks surnukeha kaduda?”
„Nii see üldiselt on. Aga praegu paistab, et keegi on surnukeha ära varastanud.”
Wallander ei teadnud, mida öelda. Ta püüdis mõelda.
„Üks asi veel,” lisas Martinsson. „Seal pole mitte ainult laip kadunud. Külmruumi kanderaamile oli üks asi juurde tekkinud.”
„Mis asi?”
„Katkine relee.”
Wallander polnud päris kindel, kas ta teadis täpselt, mis asi on relee. Peale selle, et sel oli midagi elektriga pistmist.
„See ei olnud tavaline relee,” jätkas Martinsson, „vaid suur.”
Wallander tundis, kuidas süda kiiremini lööma hakkas. Ta aimas juba vastust.
„Kus sellist suurt releed kasutatakse?”
„Alajaamades. Näiteks sellises, kus me Sonja Hökbergi surnukeha leidsime.”
Wallander
