ilme oli murelik.
„Täpselt nii, nagu sa arvasid. Ta ei oodanud seda küsimust. Ja tema vastus oli puhas vale.”
Wallander lõi peopesaga vastu lauda.
„Siis me teame,” ütles ta. „Restorani tulnud mehega on mingi seos olemas.”
„Milline seos?”
„Seda me veel ei tea. Aga see polnud tavaline taksomõrv.”
„Ma ei saa ainult aru, kuidas me edasi peaksime tegutsema.”
Wallander rääkis American Expressi telefonikõnest, mida ta parajasti ootas.
„See annab meile nime,” sõnas ta. „Ja kui meil on nimi käes, siis oleme sellega juba suure sammu edasi astunud. Ma tahan, et sa käid vahepeal Eva Perssoni juures kodus. Ma tahan, et sa vaatad ta toa üle. Ja kus tema isa on?”
Ann-Britt lehitses oma pabereid.
„Isa nimi on Hugo Lövström. Isa ja ema ei ole abielus.”
„Kas ta elab siin?”
„Kuuldavasti elab ta Växjös.”
„Mis tähendab „kuuldavasti”?”
„Tütre jutu järgi on ta joodik ja kodutu. See tüdruk on otsast otsani vihkamist täis. Raske on öelda, kas ta vihkab isa veelgi rohkem kui ema.”
„Kas neil omavahel mingit kontakti on?”
„Tundub, et mitte.”
Wallander mõtles järele.
„Me pole küllalt sügavale läinud,” ütles ta. „Peame leidma, mis kõige selle taga on. Võib-olla ma eksin ja tänapäeva noored, mitte ainult poisid, ei pea tapmist tõesti millekski eriliseks. Siis ma annan alla. Aga praegu ma sellega veel päriselt ei lepi. Miski peab olema neid nii kaugele viinud.”
„Äkki peaksime seda kolmikdraamana käsitlema,” lausus Ann-Britt.
„Mis mõttes?”
„Võib-olla tuleks meil Lundbergi natuke lähemalt uurida?”
„Miks? Nad ei võinud ju teada, milline taksojuht tellimise peale kohale tuleb.”
„Sul on muidugi õigus.”
Wallander märkas, et Ann-Britt mõtles millegi peale. Ta ootas.
„Ehk tuleks asi teistpidi pöörata,” ütles Ann-Britt Höglund mõtlikult. „Äkki oli see siiski impulsiivne tegu. Nad tellisid takso. Meil õnnestub võib-olla välja uurida, kuhu nad sõita tahtsid. Aga oletagem, et üks neist, või vahest ka mõlemad, reageerisid, kui nad nägid, et taksojuht on Lundberg.”
Wallander sai tema mõttekäigust aru.
„Sul on õigus,” ütles ta. „See võimalus on olemas.”
„Tüdrukud olid relvastatud. Me teame seda. Neil oli haamer ja nuga. Mingi relv on iga noore kotis või taskus varsti juba standardvarustus. Tüdrukud nägid, et taksot juhib Lundberg. Ja tapsid ta. See võis nii olla. Ehkki see on muidugi kõigest mõttearendus.”
„Mitte rohkem kui muud teooriad,” katkestas teda Wallander. „Vaatame järele, kas meil on Lundbergiga varem kokku puutumist olnud.”
Ann-Britt tõusis ja läks kabinetist välja. Wallander tõmbas kirjaploki lähemale ja püüdis Ann-Briti jutust kokkuvõtet teha. Kell sai üks, aga ta polnud enda meelest kuhugi jõudnud. Kõht oli tühi ja ta läks kööginurka vaatama, kas mõni võileib on veel alles. Seal valitses tühjus. Ta haaras jope ja astus politseimajast välja. Seekord võttis ta mobiiltelefoni kaasa ja andis Irenele korralduse American Expressi kõne edasi suunata. Ta läks politseimajale kõige lähemal asuvasse lõunarestorani. Ta märkas, et inimesed tundsid ta ära. Kindlasti olid paljud Ystadi elanikud lehes ilmunud pildi üle mõtteid vahetanud. See tekitas ebamugavust ja ta sõi kiiresti. Ta oli just uuesti tänavale astunud, kui telefon helises. See oli Anita.
„Leidsime üles,” ütles ta.
Wallander otsis asjatult paberit ja mingit kirjutusvahendit.
„Tohin ma teile tagasi helistada?” küsis ta. „Kümne minuti pärast.”
Naine andis talle oma otsenumbri. Wallander tõttas oma kabinetti ja helistas.
„Kaart on välja antud Fu Chengile.”
Wallander kirjutas nime üles.
„Kaart on välja antud Hongkongis,” jätkas naine. „Aadressiks on märgitud Kowloon.”
Wallander palus nime tähthaaval öelda.
„Aga on üks probleem,” jätkas naine. „Kaart on võltsitud.”
Wallander muutus tähelepanelikuks.
„Tähendab, see on suletud?”
„Veel enam – see pole varastatud. See on algusest peale võltsing. American Express pole Fu Chengile kunagi mingit krediitkaarti väljastanud.”
„Mida see tähendab?”
„Esiteks oli hea, et see võimalikult vara avastati. Aga restoraniomanik kahjuks oma raha ei näe. Kui tal just mingit vastavat kindlustust ei ole.”
„See tähendab, et mingit Fu Chengi pole olemaski?”
„Kindlasti on ta olemas. Aga tema krediitkaart on võltsitud. Samuti ka tema aadress.”
„Miks te seda kohe ei öelnud?”
„Ma ju proovisin.”
Wallander tänas abi eest ja lõpetas kõne. Ystadi, Istváni restorani oli ilmunud võltsitud krediitkaardiga võib-olla Hongkongist pärit mees. Seal tekkis tal silmside Sonja Hökbergiga.
Wallander püüdis leida mingit seost, mis neid edasi aitaks. Ta ei leidnud midagi. Seoseid polnud. Võib-olla ma kujutan endale lihtsalt ette, mõtles ta. Võib-olla on Sonja Hökberg ja Eva Persson tänapäeva koletised, kellele teiste elu on täiesti ükskõik.
Ta ehmus oma sõnavalikust. Ta oli nimetanud neid koletisteks. Tüdrukuid, kellest üks oli üheksateist ja teine neliteist.
Ta nihutas paberid eemale. Peagi ei saa ta seda enam edasi lükata – õhtuks lubatud ettekannet. Ehkki ta oli otsustanud rääkida siiralt oma tööst ja käimasolevast mõrvajuurdlusest, tuli tal kirja pandud kondikava edasi arendada. Muidu võtab närvitsemine võimust.
Ta hakkas kirjutama, aga keskenduda oli raske. Vaimusilma ette ilmus Sonja Hökbergi söestunud keha. Wallander tõmbas telefoni lähemale ja helistas Martinssonile.
„Vaata, kas sa leiad midagi Eva Perssoni isa kohta,” ütles ta. „Hugo Lövström. Ta peaks elama Växjös. Alkohoolik ja kodutu.”
„Siis on teda arvatavasti lihtsam leida, kui helistame Växjö kolleegidele,” vastas Martinsson. „Ma tegelen muuseas Lundbergiga.”
„Tulid sa ise sellele mõttele?”
