sa õieti taga ajad?” küsis István.
„Ma püüan kõigepealt selgust saada, mis juhtus,” vastas Wallander. „Kaugemale pole ma veel jõudnud.”
Ta jättis Istvániga hüvasti ja lahkus.
Pilusilmne mees, mõtles ta.
Rahutus tuli äkitselt tagasi. Ta hakkas kiiremini astuma. Nüüd oli tal tuli takus.
11
Wallander jõudis hingeldades politseimajja. Ta kiirustas, sest teadis, et Ann-Britt kuulab parajasti Eva Perssonit üle. Ta pidi Ann-Britile rääkima Istváni restoranis kuuldust, sest uutele küsimustele tuli saada vastused. Irene andis talle terve peotäie helistamispalvetega märkmepabereid, neile pilku heitmata pistis ta need taskusse. Ta helistas ülekuulamisruumi, kus Ann-Britt koos Eva Perssoniga istus.
„Ma hakkangi varsti lõpetama,” ütles Ann-Britt.
„Ei,” vastas Wallander. „Paar küsimust on juurde tulnud. Tee väike paus, ma tulen sinna.”
Ann-Britt mõistis, et Wallanderil on midagi tähtsat, ja lubas vaheaja teha. Wallander ootas juba kannatamatult, kui Ann-Britt Höglund koridori astus. Wallander asus pikema sissejuhatuseta kõige olulisema juurde. Rääkis istekohtade vahetamisest restoranis ja mehest, kes istus ainsa laua taga, mida Sonja Hökberg nägi. Juttu lõpetades märkas ta, et Ann-Britt kõhkles.
„Asiaat?”
„Jah.”
„Kas sa tõesti arvad, et see on tähtis?”
„Sonja Hökberg vahetas kohta. Ta tahtis selle mehega silmsidet saavutada. See peab midagi tähendama.”
Ann-Britt kehitas õlgu.
„Ma räägin temaga. Aga mida sa täpsemalt tahad, et ma tema käest küsiksin?”
„Miks nad kohti vahetasid? Ja millal? Jälgi, kas ta valetab. Kas ta pani tähele meest, kes tema selja taga istus?”
„Tema puhul on väga raske midagi märgata.”
„Jääb ta ikka oma jutu juurde?”
„Sonja Hökberg lõi ja pussitas Lundbergi. Eva Persson ei teadnud seesugusest kavatsusest üldse midagi, enne kui see toimus.”
„Mis ta selle kohta ütleb, kui sa talle meelde tuletad, et üks kord on ta teo ju üles tunnistanud?”
„Ta seletab ülestunnistust sellega, et ta kartis Sonjat.”
„Miks?”
„Sellele ta ei vasta.”
„Kas ta siis kartis?”
„Ei. Ta valetab.”
„Kuidas ta reageeris, kui ta teada sai, et Sonja Hökberg on surnud?”
„Jäi vait. Aga see oli kehv vaikimine. Halvasti etendatud. Tegelikult ma ei usu, et see teda eriti puudutas.”
„Ta ei teadnud siis midagi?”
„Ei usu.”
Ann-Britt pidi tagasi minema. Ta tõusis püsti. Uksel pööras ta ringi.
„Ema on talle advokaadi muretsenud. Too on sinu vastu juba kaebuse esitanud. Advokaadi nimi on Klas Harryson.”
Wallanderile tuli nimi tuttav ette.
„Noor auahne Malmö advokaat. Paistab oma võidus päris kindel olevat.”
Hetkeks valdas Wallanderit tohutu väsimus. Siis tõusis temas taas viha. Tunne, et teda on ebaõiglaselt koheldud.
„Kas sa oled saanult temalt kätte midagi, mida me varem ei teadnud?”
„Ausalt öeldes on Eva Persson minu arvates natuke rumal. Aga ta püsib oma loo juures. Viimase versiooni juures. Ta ei kaldu sellest kõrvale. Räägib nagu masin.”
Wallander raputas pead.
„Lundbergi mõrva taga on midagi sügavamat,” ütles ta. „Ma olen selles veendunud.”
„Loodetavasti on sul õigus. Et see polnud lihtsalt nii, et neil oli raha vaja ja heast peast tapsid siis taksojuhi ära.”
Ann-Britt läks Eva Perssoni juurde, Wallander aga oma kabinetti. Ta otsis Martinssoni, kuid ei leidnud teda. Ka Hanssonit ei olnud kabinetis. Siis lehitses Wallander läbi Irenelt saadud märkmepaberid. Põhiliselt olid teda otsinud ajakirjanikud. Aga teiste hulgas oli ka teade Tynnes Falki endiselt naiselt. Wallander pani selle paberilehe kõrvale, helistas Irenele ja palus mitte ühtegi telefonikõnet endale ühendada. Infotelefoni kaudu sai ta ühenduse American Expressiga. Ta seletas, milles asi, ja kõne suunati edasi kellelegi Anitale. Naine tahtis kontrolli mõttes talle tagasi helistada. Wallander pani toru hargile ja ootas. Mõne minuti pärast tuli talle meelde, et ta oli palunud Irenel telefonikõnesid mitte ühendada. Ta vandus ja helistas uuesti American Expressi. Seekord kontrollkõne õnnestus. Wallander rääkis oma soovist ja andis naisele kõik andmed.
„Te saate ju aru, et see võtab natuke aega,” ütles Anita.
„Peaasi, kui teie omakorda mõistate, et see on väga tähtis.”
„Ma teen, mis suudan.”
Kõne lõppes. Wallander valis autoremonditöökoja numbri. Pärast mõneminutilist ootamist tuli telefonile töödejuhataja. Hind, mille ta ütles, võttis Wallanderi peaaegu keeletuks. Samas lubati talle, et auto on juba järgmiseks päevaks valmis. Kallid olid tagavaraosad, mitte töö. Wallander lubas järgmisel päeval kell kaksteist autole järele minna.
Ta jäi silmapilguks tegevusetult istuma. Tema mõtted läksid ruumi, kus Ann-Britt parajasti Eva Perssoniga rääkis. Teda ärritas, et ta ei saanud ise seal viibida. Ann-Britt võis veidi järeleandlik olla, kui ülekuulamise ajal oli vaja ülekuulatavale survet avaldada. Pealegi oli Wallanderit ebaõiglaselt koheldud. Ja Lisa Holgersson oli oma umbusaldust avalikult välja näidanud. Seda ei saanud talle andestada. Ooteaja sisustamiseks valis ta Tynnes Falki naise numbri. Too vastas peaaegu otsekohe.
„Minu nimi on Wallander. Kas ma räägin Marianne Falkiga?”
„Kui hea, et te helistasite. Ma ootasin seda.”
Naise hääl oli hele ja meeldiv. Wallander mõtles, et tema hääletoon oli samasugune nagu Monal. Veidi äraolev, võib-olla kurb, käis tal hetkeks peast läbi.
„Kas doktor Enander on teiega ühendust võtnud?” küsis naine.
„Jah, ma rääkisin temaga.”
„Siis te juba teate, et Tynnes ei surnud südameinfarkti.”
„See on võib-olla veidi ohtlik järeldus.”
„Miks? Talle tungiti kallale.”
Naise toon oli väga kindel. Wallander tundis järsku, et asi hakkab teda huvitama.
„Kõlab nii, nagu poleks see teile üllatusena tulnud.”
„Üllatusena?”
