ja pliiatsi lähemale. Prillid olid tal juba ees.
„Mis liiki vaenlasi?”
„Seda ma ei tea. Aga ta oli kogu aeg mures.”
Wallander otsis mälust midagi, mida ta oli Martinssoni ettekandest lugenud.
„Ta oli arvutikonsultant, eks ole?”
„Jah.”
„See pole ju eriti ohtlik töö.”
„Sõltub sellest, mida töö puudutab.”
„Ja mis tööd ta tegi?”
„Ma ei tea.”
„Te ei tea?”
„Ei.”
„Ometigi arvate, et talle tungiti kallale?”
„Ma tundsin oma meest. Kuigi me ei suutnud koos elada. Viimase aasta jooksul oli ta mures.”
„Aga kas ta siis ei öelnud, mille pärast?”
„Tynnes oli vähese jutuga.”
„Te ütlesite äsja, et tal oli vaenlasi.”
„Need olid tema enda sõnad.”
„Milliseid vaenlasi?”
Naine viivitas vastusega.
„Ma tean, et see kõlab natuke imelikult,” ütles ta. „Et ma ei oska midagi täpsemalt öelda. Ehkki me elasime koos ja meil on kaks last.”
„Keegi ei kasuta sõna „vaenlane”, kui ta sellega midagi ei mõtle.”
„Tynnes reisis palju ringi. Üle kogu maailma. Ta on alati palju reisinud. Ma ei oska öelda, mis inimestega ta kohtus. Aga vahel tuli ta koju ja oli ärritatud. Mõni teine kord aga, kui ma talle Sturupisse vastu läksin, oli ta murelik.”
„Aga kas ta siis midagi rohkem ei rääkinud? Miks tal vaenlasi oli? Kes need olid?”
„Ta oli vähese jutuga. Aga ma panin ju tema ärevust tähele.”
Wallander hakkas kahtlustama, et naine on tasakaalutu.
„Kas on veel midagi, mida tahaksite mulle rääkida?”
„See ei olnud infarkt. Ma tahan, et politsei selgitab välja, mis tegelikult juhtus.”
„Ma kirjutasin teie jutu üles. Kui vaja, siis võtame teiega uuesti ühendust.”
„Ma ootan, et te selgitaksite välja, mis juhtus. Me olime lahutatud. Aga ma armastasin teda endiselt.”
Kõne lõppes. Wallander mõtles hajameelselt, kas ka Mona armastab teda endiselt. Sellest hoolimata, et ta oli nüüd teise mehega abielus. Ta kahtles selles sügavalt. Seevastu küsis ta endalt, kas Mona teda üldse kunagi oli armastanud. Ta heitis mõtted Monast ärritusega kõrvale ja keskendus Marianne Falki jutule. Naise mure näis olevat tõeline. Ent tema jutt ei olnud millessegi eriti selgust toonud. Kes Tynnes Falk õieti oli, jäi endiselt väga ähmaseks. Wallander otsis Martinssoni ettekande välja ja valis seejärel Lundi kohtuarstide telefoninumbri. Samal ajal kuulatas ta kogu aeg, kas koridorist ei kosta juba Ann-Briti samme. Tõelist huvi pakkus talle vaid jutuajamine Eva Perssoniga. Tynnes Falk oli surnud südameinfarkti. Seda asjaolu ei muutnud ka murelik naine, kes arvas oma surnud mehe ümber vaenlasi nägevat. Ta rääkis veel kord arstiga, kes Tynnes Falki oli lahanud, ja andis edasi, mida oli naiselt kuulnud.
„Pole sugugi haruldane, et südameinfarktid tulevad nagu selgest taevast,” ütles patoloog. „See mees, kes meile toodi, oli just nimelt infarkti surnud. Lahkamine kinnitas seda. Asja ei muuda see, mida sa mulle varem rääkisid, ega ka sinu praegune jutt.”
„Ja peahaav?”
„See tekkis siis, kui ta asfaldile kukkus.”
Wallander tänas ja pani toru hargile. Silmapilguks tundis ta mingit ebamäärast rahutust. Marianne Falk oli veendunud, et Tynnes Falk oli murelik.
Siis avas Wallander uuesti Martinssoni ettekande. Tal polnud aega inimeste pettekujutluste üle mõtiskleda.
Ta tõi kööginurgast kohvi. Kell oli juba peaaegu pool kaksteist. Martinsson ja Hansson olid ikka veel väljas. Keegi ei teadnud, kuhu nad läksid. Wallander pöördus oma tuppa tagasi. Ta lehitses telefoninumbritega märkmepaberid veel kord läbi. Anita American Expressist ei olnud helistanud. Wallander läks akna alla ja vaatas välja, veetorni poole. Mõned varesed tegid lärmi. Ta oli kannatamatu ja ärritatud. Sten Widéni lahkumisotsus tegi talle muret. Oli tunne, nagu oleks ta kistud võistlusse, mida ta ei saa võita, aga kus ta ometi ei tahtnud kaotajaks jääda. Mõte oli tegelikult ebaselge. Aga ta teadis, mis teda häiris. Tunne, et aeg libiseb tal lihtsalt käest.
„Ma ei saa niimoodi jätkata,” ütles ta valjusti. „Varsti peab midagi juhtuma.”
„Kellega sa räägid?”
Wallander pööras ringi. Ukseavas seisis Martinsson. Wallander polnud tema tulekut kuulnud. Politseimajas ei liikunud keegi teine nii vaikselt kui Martinsson.
„Iseendaga räägin,” vastas Wallander kindlalt. „Kas sul ei tule seda ette?”
„Ma räägin unes, nagu mu naine ütleb. See teeb võib-olla sama välja?”
„Mida sa tahtsid?”
„Kontrollisin registrist üle kõik need, kellel on alajaama võti. Politseiregistris pole neist kedagi.”
„Seda me ei oodanudki,” ütles Wallander.
„Ma olen püüdnud aru saada, miks värav lahti murti,” sõnas Martinsson. „Minu arust on siin ainult kaks võimalust. Esiteks see, et väravavõti oli puudu. Või siis tahab keegi anda meile vihjet, millest me veel aru ei saa.”
„Mis see võiks olla?”
„Huligaansus, vandalism. Ma ei oska öelda.”
Wallander raputas pead.
„Rauduks oli võtmega lahti keeratud. Nii palju kui ma aru saan, on veel üks võimalus: värava murdis lahti keegi teine, mitte see, kes raudukse avas.”
Martinsson vaatas teda mõistmatult.
„Kuidas sa seda seletad?”
„Ma ei seletagi. Ma pakun alternatiivi.”
Jutuajamine soikus. Martinsson läks minema. Kell oli saanud kaksteist. Wallander ootas. Viis minutit enne kella poolt ühte tuli Ann-Britt.
„Kiirustamises ei saa seda Perssoni-tüdrukut küll süüdistada,” ütles ta. „Kuidas võib üks noor inimene nii aeglaselt rääkida?”
„Võib-olla kartis ta midagi valesti öelda,” arvas Wallander.
Ann-Britt istus külastajatoolile.
„Ma küsisin seda, mida sa palusid,” alustas ta. „Ta ei näinud mingit hiinlast.”
„Ma ei öelnudki, et
